PALLASE ERASMUSLASTE KIRJELDUSED OMA KOGEMUSTEST PARTNERKÕRGKOOLIDES:

PORTUGAL

UNGARI

PRANTSUSMAA

POOLA

SOOME

TŠEHHI

BELGIA

HISPAANIA

AUSTRIA

 

PORTUGAL

Gertrud Kinna, skulptuur, Universidade do Porto, sügis 2018

Berta Kisand, meedia, Universidade do Porto, kevad 2019

Brita Maripuu, maal, Escola Superior Artística do Porto, sügis 2018

Gertrud Kinna 2018. aasta sügissemester Universidade do Porto-s

Porto Ülikooli Kaunite Kunstide osakond jaotub kolme hoone peale, kus osakonnad on jaotunud väga sarnase ülesehitusega võrreldes Kõrgema Kunstikooliga Pallas. Saabudes Portosse, tegi sealne Erasmuse koordinaator asja üpris lihtsaks. Mõningatele kursustele sain veel koha peal registreeruda või kursused lausa ümber vahetada. Õppetöö oli suuremalt osalt portugali keeles, välja arvatud kursustel, mis olidki suunatud Erasmuse tudengitele. Inglis keelega sai ilusti hakkama, aga samas oli tore ka portugali keelt harjutada. Kõige suuremaks erinevuseks Pallase ja Porto kooli vahel oli minu jaoks suhtumine. Alguses oli päris raske harjuda väga vaba ja chilli õhkkonnaga. Samuti pidi palju rohkem ise vaeva nägema, et aru saada, mida õppejõud kurususe lõpus tudengitelt ootab. ÕISi või TAHVLi veebipäeviku versiooni Portos ei olnud.

Porto ise on väga nunnu ja täis üllatavaid ja kontrastseid nurgataguseid. Küll aga on Porto kesklinna maastik, mis on pungil turistidele mõeldud söögikohti ja poode, üpris mägine. Jalad saab kindlasti ilusasse vormi! Õnneks on Portos ülimalt lihtne metroo ja bussitranspordi süsteem. Kindlasti tasub tudengi transpordikaart teha, et Porto kesklinnast ka väljapoole piiluda. Tasub külastada mere äärset Matosinhost, rohelist Vila Nova de Gaiat ning mägist São Pedro da Covat. Ning, kui on viitsimist ja huvi, kindlasti käia ka kaugemal, et tekiks Portugalist parem ettekujutus, sest Porto on ikkagi pigem tudengite ja turistide linn. Ühe meeldejäävama mälestuse jättis Lissaboni Botaanikaaed, kus peale troopiliste taimede võis näha ka palju erinevaid linnuliike.

Erasmuse programmi raamis võtsin osa ka mõningatest Student Network´i üritustest, eriti alguses, kui polnud veel nii sisse elanud. Väga põnevad olid erinevad giidituurid, et kiiremini tutvuda kogu linnaga. Hiljem, kui oli tekkinud juba tutvusi kohalikega, oli isegi huvitavam Porto elu läbi kohalike silmade läbi näha. Kohalike korraldatud kunstinäitused, performancied ja tudengite peod.

Erasmuse tudengiprogrammiga liitudes, teadsin, et tahan elukoha otsida ise. Kindlasti tasub ettevaatlik olla erinevate pakkumiste suhtes, eriti, kui otsid elukohta, ise Eestis olles. Tean mitmeid juhtumeid, kus Erasmuse tudengid jõudsid Portosse, ning avastasid, et sellisel aadressil, kugu elukoht sai broneeritud ja ettemaks tehtud, ei eksisteerinudki maja jne. Elasin umbes nädal aega odavates hostelites, enne kui läbi Facebooki lehekülje: Eestlased Portugalis, püsiva elukoha leidsin. Kodust kooli jalutasin umbes 45 minutit. Ja nii igapäev, edasi- tagasi, nii palavuse kui vihmaga. Rentisime noormehega ühe toa, viie toalisest korterist, kus kõik teised rentnikud olid samuti Erasmuse tudengid. Ühe kuu maksumus oli 200 eurot nägu, ehk meil läks kokku 400 eurot + 50 eurot kommunaalid toa kohta. Kogu seltskond ühiskorteris oli tore ning probleeme ei tekkinud. Sain korteri omanikega nii hästi läbi, et enne lahkumist käisin nende maakodus õhtusöögil. Praeguseks olen juba kaks aastat endiste üürileandjatega sidet pidanud, ning aidanud neil tudengeid üürilisteks leida. PS! Portosse minevad tudengid võivad mulle elukoha leidmiseks kirjutada!

Erasmuse toetuse eest ostsin kohe, Eesti olles endale esimese sülearvuti. Ülejäänud rahaga tulin ilusti toime. Isegi nii hästi, et sain jõuluvaheajal sõita nädalaks Eestisse ja tagasi. Küll aga teadsin, et tahan ka koolikõrvalt töötada. Mis ka mul õnnestus. Juhuslikult tuli Eestist pärit pere (keda ma varem ei teadnud) Portosse kuuks ajaks elama. Olin lapsehoidjaks ühele toredale kolme aastasele Robinile.

Ilmselt kõige toredam kogu Erasmuse tudengiprogrammi juures oli minu jaoks see, et leidsin endale eluaegse sõbranna, Rebeka. Lätlanna, kes oli samuti Erasmusega pool aastat Kaunite Kunstide osakonnas. Praeguseks oleme juba kaks korda üksteisel külas käinud ning postiga kirju saatnud. Teiseks oluliseks kogemuseks oli mulle portugali sotsiaalne kultuur. Sealsed inimesed on ülimalt soojad ja läheduse lembelised (kallistamine ja musitamine põskedele). Ning kolmandaks, nautisin täiel rinnal Portugali loodust ja kunsti.


Fotod Gertrudi erakogust.

 

 

Berta Kisandi 2019. aasta kevadsemester Universidade do Porto-s

Portugalis õppisin kevadsemestril Porto Ülikoolis kommunikatsioonidisaini erialal. Porto on üks loomingust pakatav ajalooline tudengilinn. Samuti on see väga populaarne sihtkoht välistudengitele, kes räägivad portugali või teisi romaani keeli. Erasmusel on üleüldiselt oluline end teiste välistudengitega kokku viia, sest nemad on (tõenäoliselt) sama asja eest väljas nagu sina: käia odavalt reisimas, tutvuda tudengikultuuriga, erialaselt inspireeruda jne. Porto on ka ülimalt kompaktne linn, ühistransporti kasutasin seal maksimaalselt korra nädalas, kuigi kodus sai veedetud vaid paar päeva 5 kuu jooksul. Ehk siis tegevust jätkus rohkem kui küll.

Üheks väärtuslikumaks kogemuseks Erasmusel kujunes võõras koolis teistlaadi õpetamismeetodeid läbida. Õppeained sisaldasid veebidisaini, küljendamist, tüpograafiat, brändi, kommunikatsiooni, 3D-graafikat ning animatsiooni ja trükiajalugu. Enamasti hoolisid õppejõud väga sellest, et iga tudengi eesmärkidest ja individuaalsest mõtlemisest aru saada. Seetõttu pidi verbaalselt väljendama iga oma tegu ja tööprotsessi osa. See andis tohutu kogemuse inglise keeles erialaselt orienteerumiseks, lisaks kujunes iga koolitöö pikaks ning mõtestatud protsessiks, millesse päriselt süveneda ja mille ideid kasvõi higimull otsa ees välja pigistada. Igal juhul oli see täiesti unustamatu õppekogemus, isegi kui koolis käisin vaid paaril päeval nädalas.

Tuleb tõdeda, et elukohaga vedas mul sajaprotsendiliselt. Juhtusin kokku Porto kohta väga heas korras ruumikasse korterisse. Ma olen inimene, kes vajab enda ümber täiuslikku puhtust ja piisavalt vaikust – omasugustele ei soovita ma korteri osas liialt kokku hoida. Erasmuse kogemus on kindlasti toetusest kulukam, kuid toit ja väljas sotsialiseerumine on Portos üldiselt äärmiselt taskukohane.

Minu korterikaaslasteks said olema Itaalia meditsiinitudeng, Brasiilia arhitektuuritudeng ja Poola sotsioloogiatudeng. Esimesest kohtumisest alates andis tunda, et siit tuleb üks lõputu rahvusvaheliste õhtusöökide, piknike, jalutuskäikude ning rannas peesitamiste jada. Ühesõnaga ei pidanud kunagi üksindust tundma – õppimise korraldasin tihti öötundidele, kui teised magasid ja sain omaette toimetada.

Absoluutselt kõige ägedam kohaliku elu kogemus oli surfamine. Erasmuse tudengid saavad väga odavalt surfitrennides käia. Arvasin, et tegemist on ohtliku ja raske alaga, kuid rahulike lainetega Porto rannas ei ole see kumbagi. Teine ägedaim kogemus oli 3-tunniseid jalutuskäike ette võtta ja iga kord salajasi nurgataguseid leida, kus hiljem sõbrannadest pilte teha.

Kõige suurem katsumus Portos on lõbustuste koha pealt raha kokku hoida (ainult tugeva enesedistsipliiniga persoonidele, need on lihtsalt liiga lõbusad) ning terve francesinha koos friikartulitega ära süüa (mul õnnestus alles 4. korral).

Tänavakunsti klassika

Õpilasvahetuse jooksul osalesin 2 workshopil. Pildil olev oli veel lihtne, kuid 3D-
õppeaine workshop… 🙂

Surf!

Sõbrannadega Vila Nova de Gaias suvitamas

Fotod Berta Kisandi erakogust.

 

Brita Maripuu, maal, Escola Superior Artística do Porto, sügis 2018

Käisin Erasmusega Portugalis 2018 aasta sügisel, II õppeaasta algul. Õppisin ESAPis Kaunite Kunstide erialal. Sealne kool oli väga armas erakool, suuremalt jaolt nooremapoolsete õppejõududega, kes olid oma aine õpetamisel entusiastlikud ja hingega asja juures. Osalesin moodsa kunsti kursusel, joonistamises, litograafia kursusel ja heliõpetuse kursusel, mis oli minu jaoks midagi täiesti uut ja imelist. Koolimaja asub keset linna, jõele väga lähedal. Lõuna ajal sai kalda äärde jalutada ja mõnusalt pikniku pidada.

Valisin korteri, mis asus koolist 20min jalutuskäigu kaugusel, nii et asukoht oli super. Kindlasti lisas ilus ja ruumikas kodu kogemusele palju juurde. Sisehoov ja võimalus õues istuda oli samuti lisaboonuseks.

Väga suur roll oli muidugi igapäevaelul kooli seinte vahelt väljapool, mis moodustas olulise osa kogu 5 kuu jooksul Portugalis veedetud ajast. Erasmuse punt koosneb nii paljude erinevate kultuuride esindajatest, et see on juba õpetus omaette. Korraga avastad ennast poliitiliste ja rahvuslike vestluste keskelt, iga korraga natuke rohkem aru saades erinevate rahvuste ja riikide olemusest. Samuti avaneb ka Eesti hoopis uues valguses. Selleks, et itaallasele seletada, kuidas asjad meie kodumaal toimuvad, tuleb kõigepealt asi iseendale selgeks teha. Ma arvan, et välismaal elamine muudab justkui aktiivsemaks ühiskonna liikmeks, nii Eesti elu kui ka maailmas toimuva suhtes üleüldse. Minu jaoks oli see tohutult silmaringi avardav eluperiood.

Ei saa muidugi mainimata jätta pidusid, reisimisi, niisama ümbruse avastamise rõõmu, uusi lähedasi sõpru ja tulevasi külaskäike nende kodumaale. Olles selle teksti kirjutamise hetkel Erasmusega Budapestis, võin kinnitada, et kõik need asjad saavad toimuma isegi praegusel keerulisel piirangute ajal. Väiksemas mahus ja ettevaatusabinõusid kasutades, kuid siiski.

Kuna Porto asub ookeani ääres, oli seal surfamise proovimine peaaegu sama kohustuslik kui Tartus üle kaarsilla kõndimine. Kindlasti ei tasu seda vahele jätta.

Portugal on ka veinide maa ning viinamarjaistanduste külastamine, rongisõit kaunis looduses ja portveini degusteerimine oli toredaks seikluseks. Metsikute mesimagusate apelsinide otse puu otsast korjamine sai selle reisi kirsiks tordil.

Nazare oma tohutult kõrgete lainete ja hulljulgete surfaritega oli samuti üks põnev koht, mida külastada. Parajalt ronimist ja rannas jalutamist.

Portugal on üks imeline maa.

 

UNGARI

Berta Kisand, meedia, Moholy-Nagy University of Art and Design Budapest, sügis 2019

Berta Kisandi 2019. aasta sügissemester Moholy-Nagy University of Art and Design Budapestis

Portole järgnes sügissemester Ungaris Moholy-Nagy Kunsti- ja Disainiülikoolis meediadisaini erialal. Kui Portosse minnes oli ärevus suur, siis Budapesti kolimisel tundus iga liigutus (elukoha otsimine Facebooki gruppidest, kindlustuse määramine, kohvri mahutamine, koolis soovitud tunniplaani nõudmine) ülimalt lihtne! Budapest vastandus tugevalt maalilise Portoga. Ungari pealinn mõjus mulle tõelise Euroopa suurlinnana, kuna elasin südalinna peatänaval. Seetõttu ümbritses mind alati suur hulk inimesi, kusjuures palju välismaalasi, märksa turistikamad objektid ning näiteks kujunes ka vajadus igapäevase ühistranspordi järele. Kunstiülikool asus kesklinnast pea tunniajase bussisõidu kaugusel, seega koha peal käisin vaid kohustuslikus korras.

MOMEs toimusid tunnid veel harvem kui Portos, kuid väga armsaks said needki. Õppejõud harisid mind ettevõtluse, avaliku esinemise, video, animatsiooni, installatsiooni ja heli alal. MOMEs sain samuti väärtusliku kogemuse selle poolest, et õppejõud viitsisid iga tudengi töö sisusse täielikult pühenduda. Ei olnud mingi ime, kui õppejõud jäi tudengiga kodutööst kasvõi tunniks ajaks rääkima, kuigi tegutsemiseks anti harjumuspärasest märksa vabamad käed. Lisaks valmis samal õppeaastal uus koolimaja ning moodsas õpikeskkonnas oli igati meeldiv tudengielu mööda saata. Tuleks mainida, et iga kord, kui olin peale kooli kurvas tujus, sõitsin lähedalolevasse loomaparki, et seal loomi paitada. 🙂

Budapestis suhtlesin (nagu ka Portos) peaasjalikult korterikaaslastega. Meil oli väga lahe seltskond esindusliikmetega Sloveeniast, Türgist, Itaaliast ja Kasahstanist. Koju tulles võisin olla kindel, et kellelgi on jälle mingi uus seiklus või kummaline plaan varuks, mis kohe ellu viia. Nii muuseas sai sõbrustada kohaliku kiirtoidurestorani juhatajaga (tasuta tee!), käia nõmedatel Erasmuse teemapidudel, testida ära kõik Budapesti termaalvee basseinid, käia odavalt uisutamas. Polnud ka mingi ime, kui sõbrannal oli vaja arsti juurde minna, seega veetsime terve päeva kõiki Budapesti kliinikuid külastades, et leida üks, mis temaga tegeleks. Huvitav oli ka selliste kogemuste läbi kohaliku eluga tutvuda.

Budapestis on vast kõige raskem õpilasvahetuse jooksul parlamendi juurde mitte sattuda, kuid mu korterikaaslane suutis seda siiski. Samuti ei õppinud ma kunagi ära, kuidas kooli nime ungari keeles hääldada. See on õudselt raske ülesanne!

PRANTSUSMAA

Maria Elise Remme, meedia, L’École de Design Nantes Atlantique (EDNA), sügis 2018

Maria Elise Remme 2018. aasta sügissemester L’École de Design Nantes Atlantique (EDNA)-s 

Toona oli EDNA’s neli rahvusvahelist eriala – digital media design, brand design, industrial design ja retail & interior design. Mina õppisin digitaalmeediadisaini erialal ja õppetöö toimus inglise keeles. EDNA’s oli kohustuslik läbida 30EAP’d ning seetõttu oli minu kooliprogramm küllaltki tihe. Umbes 25EAP’d moodustasid kohustuslikud kursused ja juurde sai valida üks või paar vabaainet. Kohustuslikest õppeainetest oli disainiprojekt kõige suurema mahuga, see oli ka semestri kõige olulisem kursus, mida teised õppeained olid loodud oma praktiliste või teoreetiliste vahenditega toetama. Disainiprojekti tegime koostöös kliendiga ja töö toimus väikestes gruppides, toimusid ettekanded ja pidevad arutelud. Valikainetest meeldis mulle väga illustratsiooni kursus, samuti oli võimalus õppida prantsuse keelt vastavalt oma tasemele. Meil toimus ühenädalane videomappingu e projection mapping workshop, kus õppisime videot projitseerima erinevatele objektidele.

Nantes on tõeline tudengilinn, minu arvates on see atmosfäärilt Tartu sarnane, ainult et suurem. Nantes’i tornid ja katedraalid ning turud ja pargid on kindlasti väga põnev vaheldus ja avastamist väärt. Nantes’is on palju muuseume, baare ja galeriisid, nõnda jagub tegevust küll ja veel. Samuti on linnaruum väga mitmekülgne, õues pikniku pidamine, croissanti söömine ning tänavakunsti imetlemine võtab juba muist aega enesele. Nantes’i asukoht võimaldab hõlpsalt külastada Pariisi, Rennes’i või hoopis läänerannikut ning miks mitte ka Lõuna-Prantsusmaad. Kuigi õpe oli tavapärase Erasmusega võrreldes mahukam, siis jõudsin sellegipoolest veeta pika nädalavahetuse Pariisis või mõnda rannikuäärset väikelinna külastada. Koolis on nii sügis- kui ka kevadsemestril üks vaheaeg, mis võimaldab samuti rohkem ringi liikuda.

Kool aitab ühika- või elukoha leidmisega, kuid ühiselamu on tõenäoliselt korduvalt lihtsam valik. Ise elukoha leidmine võib osutuda keeruliseks ja aeganõudvaks. Ma arvan, et sellega peab lihtsalt olema õnne ja kannatlikkust. Kui ma Prantsusmaale jõudsin, siis mul ei olnud põhimõtteliselt elukohta, kuid sain peatuda ühe tudengi kodus kuni ma enda koha leidsin. Kuu aega hiljem kolisingi korterisse, kus elasin koos ühe tudengi ja kohalikuga Erasmuse lõpuni. Üürile kulus 400€ kuus. Kindlasti on võimalik leida kodu ka kiiremini, kuid piiratud keeleoskuse ja rahaliste vahenditega võib see olla tõeliselt tülikas. Soovitan omada ühte kuni mitut prantslast, kes aitavad teid selle küsimusega.

EDNA suurim eelis on rahvusvahelised klassid, mille tudengitest poole moodustavad Erasmuse tudengid ning teise prantslased. See võimaldab koolis kohtuda juba nii mitmete eri rahvusest ja kultuuriruumist tudengitega. Väljaspool kooli suhtlesin peamiselt oma kooli tudengitega. Ma sain paar väga head prantslasest sõpra ja mitmeid tuttavaid teistest riikidest. Kõige kallimaks sai mulle leedukas Monika, kellega tutvusin esimestel päevadel ja saime väga headeks sõpradeks. Pärast Erasmust olen tal Leedus külas käinud ja ka tema on Tartus käinud. Ma soovitan minna õppima EDNA’sse, et töötada kaasaegsete õppevahendite ja tehnoloogiatega väga meeldivas ja rahvusvahelises keskkonnas.

Varasügisene lõunapaus päikese käes kooli hoovis

 

Nantes’i otsatuid parke avastamas

 

Kooliakendest avaneb vaade isukatele lammastele

 

Värvilistel tänavatel uitamas

 

POOLA

Katry Mets, nahk, The Strzemiński Academy of Fine Arts Łódź, kevad 2018

Katry Mets, nahk, The Strzemiński Academy of Fine Arts Łódź, kevad 2018

Łodzi kunstiakadeemias on 6 osakonda, mis jagunevad veel väiksemateks stuudioteks. Näiteks moeosakonnas on peale õmblusstuudiote veel ehtedisaini, aksessuaaride, pesu ja kudumite stuudiod, kus tegelevad meistrid õpilastega. Kandideerisin moeosakonda, et võtta nahadisaini ja jalanõude kursuseid, kuid keelebarjääri ja õppejõu aja tõttu ei saanud nendes osaleda ja proovisin ehtedisaini, tekstiilikunsti, skulptuuri. Kevadsemestril ainete valimisega sai saatuslikuks Poola tudengite lõputööde tegemine ning mõned õppejõud ei tahtnud võtta lisaks juhendatavaid. Niisiis soovitan Poola väga toredate ja abivalmite välissuhete juhtidega vaadata üle oma tahetud ained eelnevalt ja olla valmis ka midagi väga uut proovima.

Ained olid seal mahukad, näiteks tekstiilimustrite loomise aine oli 10 EAP, mis hirmutas alguses, kuid kursuse esimene pool veetsin aega raamatukogus, et teha põhjalik uurimus idee kohta. Suurim erinevus Pallasega oli see, et ei olnud justkui tunde – õppejõud oli stuudios vastu võtmas teatud ajavahemik ja sel ajal sai näidata töid ette. Nii sai vabalt tööd planeerida ja hoidis ka kätt pulsil, et iga nädal ikkagi oleks midagi ette näidata. Erasmuslased saavad ka poola keele kursuselt osa võtta, mis aitab väga hakkama saada.

Kuna koolimaja on suur toimus palju näituste avamisi, kus mõned õpilased said isegi oma isikunäituse korraldada kooli koridorides. Väga äge idee!

Łodz on rahvastiku poolest kolmas linn Poolas, mis asub riigi keskel. Sel regioonil on palju ajalugu ning kooli poolt oli organiseeritud kultuursed ekskursioonid ajalooga tutvumiseks. Kool organiseeris bussipiletid ja õpilaspiletid, millega sai Poola siseselt soodsamalt reisida. Łodzis erasmust veetes on väga populaarne Piotrkowska tänav, kus asub ka Aparaaditehase õde Piotrkowska OFF. Linnaajalugu on tihedalt seotud erinevate manufaktuuridega ning ühest vanast tehasest on üks suurimaid Poola kaubanduskeskuseid tehtud. Ilusat arhitektuuri ja avastamist on palju. Teine asi, millega Łodz on tuntud, on filmid. Kunstikoolil on veel filmi ja animatsiooni osakond ja linnas on veel mitmeid filmikoole. Korraldati inglise keelseid filmiõhtuid kinodes ja lõpuks oli päris tore vaadata ära tunda filmides tuttavaid kohti. Aprillikuu alguses olid esimesed 20 soojakraadi ja ilm läheb ruttu stabiilselt soojaks seal. Käisin talvel Varssavis ja maikuus Krakovis. Kindlasti soovitan külastada veel teisi Poola linnasid ka.

Elamiskohaga läksin turvalist teed ning elasin kooli ühiselamus. Ühikaboks oli 2-e toaline korter, kus elasime neljakesi. Ühikakaaslased olid väga toredad ja kunagi ei tundnud igavust ega üksindust. 2018. aastal oli kuu üür 140 eur. Ühikas oli 30 min koolist ja umbes 40 minutit kesklinnast. Iga kord kui ühikast lahkusin, pidi võtme andma turvamehele. Sai võtit tagasi küsides harjutada poola keelseid numbreid ja viisakusväljendeid, muidugi võtme kaotamisega ei olnud probleeme.

Sain enam-vähem toetusega hakkama, alguses pidi ostma ühikasse potid-pannid ja ehk oleks pidanud rohkem suvekleite kaasa võtma. Hiljem kulus raha ka töövahendite jaoks, mis projektide jaoks sooritasin. Kindlasti alguses tuleb arvestada tagatisraha ühika jaoks ja igasugused dokumendid seal maksavad. Toit ja riided on Poolas võrdlemisi odavad.

Üleüldiselt oli Erasmus Poolas väga tore ja soovitan minna just neil, kellele meeldib kaasaegne kunst ja avangardistlik lähenemine või ühe teemaga rohkem süvitsi toimetada, sest ained on mahukad.

 

SOOME

Karoliine Bürkland, mööbel, Metropolia University of Applied Sciences, sügis 2011

Anari Västrik, nahadisain, HAMK Häme University of Applied Sciences, sügis 2017

Karoliine Bürkland, mööbel, Metropolia University of Applied Sciences, sügis 2011

KOOLIST
Metropolias oli huvitav süsteem. Oligi eraldi konserveerimis-restaureerimisosakond, kus olid eraldi õpperuumid metalli-, tekstiili-, maalingute ja mööblirestauraatoritele. Ühtlasi ühine labor, mis oli väga hästi varustatud erinevate analüütiliste seadmetega! Tudengeid võeti vastu iga nelja aasta tagant. Mina ühinesin sealse kolmanda kursusega (kui õigesti mäletan). Ehk siis üks grupp läks algusest lõpuni. Seejärel alustasid uued. Sujuvalt sai võtta teistest materjalivaldkondadest loenguid ja kursusi. Mitmed loengud olid kõigile ühiselt.

Lisaks minuga oli vahetuses ka mu kursaõde Triin Kaasiku. Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et meid oli kaks või oleks asi toimunud ka sel juhul, kui oleksin üksi olnud, kuid mitmed õppejõud andsid loenguid inglise keeles või siis otsiti meile inglise keelseid artikleid, millega iseseisvalt tegelesime.

Tegelikult korraldati enne õppetöö algust välistudengitele intensiivkeelekursus. Kahetsen, et sellest osa ei võtnud. Õppetöö ajal sai osaleda soome keele koolitusel.

LINNAST/RIIGIST
Vantaa asub Helsingi külje all. Kooli oli väga lihtne käia, kuna Helsingis on suurepärane rongiliiklus ning koolimaja asub kohe rongipeatuse kõrval.

VABA AEG
Välistudengitele korraldati iganädalasi üritusi. Käidi baaris karaoket laulmas, korraldati linnaorienteerumist, ka väljasõite. Mina neist osa ei võtnud, sest olin pisukesel stipendiumileival (enamasti olid üritused tasulised) ja huvitusin pigem õpingutest. Sõpradega korraldasime aga iseseisvalt rongisõidu Lapimaale, kus käisime matkamas ja virmalisi otsimas. Ja kuna Helsingi on nii kaunilt roheline linn (tõesti – seal on lausa metsad keset linna, kus saab seenil käia!), siis käisin peaaegu iga päev looduses jooksmas või jalutamas. Ja ka linnas oli tore jalutamas käia. Helsingi on puhas ja turvaline linn!

ELUKOHT
Majutusega mõtlesin kastist välja. Tuba jagatud korteris tudengiühikas maksis pea 400EUR. Stipendium oli aga umbes 375EUR kuus. Seega see variant ei sobinud mulle. Otsustasin hea õnne peale välja minna ja leida endale kohalik, kellelt tuba üürida. Selleks kasutasin majutuslehekülge couchsurfing.com. Otsisin inimese, kes pakkus eraldi tuba ööbimiseks. Alustuseks märkisin end nädala pikkuseks öömajasoovijaks. Siis küsisin nädala lõpus, et kas ma võiksin tuba üürima jääda. Esimesel korral asi ei õnnestunud, kuna omanikud sõitsid kohe-kohe pooleks aastaks Aasiasse. Teise nädala lõpus aga läks õnneks ning omanikud olid meeleldi nõus mind majutama 60EUR nädalaüüriga. Maksin siis, kui olin seal. Küllalt tihti olin mitu nädalat Eestis, kuna tegin õppetööd usinasti ette. Asja juures oli vahva ka see, et sain korterikaaslastega soome keelt purssida. Kui vähegi võimalik, soovitan mõne kohaliku juurde end elama nihverdada.

RAHA
Kuna ma suutsin leida endale odava majutuse toredate kohalike juures, siis jäi mulle piisavalt raha ka elamiseks. Elasin väga säästlikult. Sõin Eestist toodud tatart ja kiirnuudleid. Kord päevas sõin kooli sööklas, kus 3.50EURi eest sai tervislikku mitmekülgset toitu. Baarides-pidudel ei käinud. Lõpp-kokkuvõttes suutsin pea 1000EURi kokku hoida, mida sain järgmisel aastal kasutada magistriõpingute eest tasumiseks!

ÜLDINE HINNANG
Välismaal õppimas käimine oli minu jaoks elumuutev samm. Sain sealt endale kogu edasise karjäärisuuna. Ma poleks eales Eestis plastmasside konserveerimise otsa koperdanud ja siis seda vaimustunult üles korjanud. Soomes avanes mul aga selleks võimalus. Ühtlasi õppisin iseseisvalt olema, soome keelt, soomlaste karakterit mõistma. Vahetusõpilaseks mineku juures tuleks läbi mõelda, missugune on selle tulemuse soov. Et kas tahetakse maailma näha, kultuuri õppida, mõnusalt ära olla või tõsiselt tööd teha ja õppida. Mina läksin õppima ja kultuuriga tutvuma.

Anari Västrik, nahadisain, HAMK Häme University of Applied Sciences, sügis 2017

KOOLIST: Õppetöö korralduse poolest on HAMK Pallasega väga sarnane (tööd saab teha peale tunde kooli ruumides edasi, k.a. nädalavahetustel, mis on mõnes ülikoolis täiesti võimatu missioon). Tunnid algavad enamasti 10 hommikul ja kestsid maksimaalselt 21:00’ni, kuid see ei tähenda, et õppejõud kohal on. Olenevalt õppejõust on tunnis toimuv pigem kiire ja kõik tuleb aegsasti valmis saada mille kõrvalt juhendaja teeb iga 1h tagant kohvipause või kaob niisama ära. Sagedased ongi n.ö. “õppejõu jahtimised” kui mingisugust tagasisidet on vaja. Kõige suurem erinevus Pallasega oli ehk see, et kord on ikka korralikult majas, mida hiljem Pallases kohati isegi igatsesin. Kui 60% aine kestvusest oled puudunud (põhjuseta) või vahehindamisteks asjad korras pole siis ongi kõik, teed järgmine semester selle aine uuesti või jääbki “mittearvestatud”. Selline distsipliin treenis ja arendas ka mind ehk kõige rohkem – eriti see, mis puutub igasugusesse researchi ja kavandamisse (n: Pallases piisas kümnest kavandist projekti kohta kui HAMKis lajatati kohe kohustuseks 100 millest teed edasiarenduseks 50,
siis 25, ja siis 5 millest saad n.ö. lõpliku disaini/ideekavandi). EAP maht võrreldes Pallasega oli suurem kuid neid jagati seal ka üsna leebelt (n: HAMK’is anti aine eest 6EAP’d mis Pallases oleks olnud heal juhul 4). Kõige rohkem meeldisid kindlasti jalatsidisaini ja konstrueerimise kursused, mis olid ka põhjuseks miks üldse sinna läksin (ja mida õpetati seal väga väga hästi). Lisaks neile olid põnevad ka koostöö projektid suurte brändidega, laserlõikuse kursus (alates faili valmistamisest kuni lõikuri
seadistamiseni), lõigete konstrueerimine tootmiseks (CAD) ja iseseisvad disainiprojektid. Keeleliselt saab väga hästi hakkama, kui endal inglise keel suus on (abiks tuleb ka tegur, et soome keelest saab eestlane enam-vähem aru ning kool pakub välistudengitele keele baaskursust). HAMKi soovitan väga soojalt mitte ainult jalatsidisaini huvilsitele vaid ka nendele kes soovivad tegeleda fotograafia, keraamika, klaasikunsti, tesktiili ja moedisainiga. Lisaks saavad HAMKi tudengid endale TASUTA
isikliku WGSNi konto (mille kuutasu algab 1 370€’st) mis on väga hea ja kasulik töövahend igale disainerile kuid paraku Pallases inimestele võõras. Lisaks, HAMKis on Pallasega võrreldes väga hea masinapark kus kõik vajalik on koolis olemas, kättesaadav ja välja laenutatav.

LINNAST/RIIGIST: Hämeenlinna on üks väga jabur koht järvede ääres (heas mõttes) kus elu on ja ei ole ka (n.ö. suvila linn, sügisest talveni pidavat 90% majadest tühjana seisma). Sääski seal pole aga on faasanid, hommikuti võib ära eksida kuna udu on seal eriti paks ning talvel sajab jäävihma nii, et kooli minekuks peab end enne kodust välja sulatama (ja lund on ikka väga väga palju). Liikusin valdavalt jalgsi, kuna mu “kodu” oli koolist ~500m kaugusel ja lähim kauplus 3km (kus asub ka bussijaam ja
kuhu taksosõit maksis 27€) mis talvel oli libeda tõttu üsna keeruline kui igapäevane norm oli see, et 10-15 tudengit murrab kukkudes midagi ära. Hämeenlinnas on mitu toidupoodi ja isegi kaubanduskeskus ja loss. Kuna Hämeenlinnas võib väga kiiresti igav hakata (sest seal lihtsalt ei toimu midagi, tudengid lahkuvad nädalavahetuseks linnast) veetsin mina enamus vabast ajast Helsingis.

VABA AEG: Erasmus Student Network’i üritusi siis veel ei olnud kui mina seal olin. Küll aga korraldasid välistudengid ise väga palju istumisi/hängimisi, väljasõite jne mis paraku kadusid väga kiiresti ära kuna Soomes on transport pigem kallis ja Erasmuse toetus pole just kõige suurem (aga kindlasti abiks ikka). Oktoobris oli üks n.ö. vaheaja nädal mille veetsin Prantsusmaal, ülejäänud aja peamiselt koolis kuna tempo ja maht oli siiski intensiivsem kui Pallases. Siinkohal märgin ära, et koolil on väga suur jõusaal, saun ja muud vahendid mida tudengid saavad 24/7 tasuta kasutada.

ELUKOHT: Elukohaga on HAMKis nii, et välistudengitele on loodud eraldi linnak, mis asub koolist umbes 500m kaugusel (ja mida kool sulle ise pakub). Linnak koosneb n.ö aladest kus on 4 elumaja (2 tudengit majas), grillimisplats, pesumaja (pesumasinad, kuivatid, jne.) ja vabaajamaja (lauamängud, telekaruum, jms). Minu naabrid olid eesti kaksikud kes juhtumisi olid mu Tartu korterikaaslaste vanad kursavennad (väike maailm). Tudeng saab soetada 50€ eest n.ö. Starter-Kit’i mis koosneb Ikea toodetest (voodipesu, potid-pannid, kausid-taldrikud jms köögitarvikud). Üür oli välistudengi linnakus 400€ mis sisaldab kommunaale ja internetti. Tasumine toimus läbi internetipanga, mis on eestlastele suureks eeliseks kuna 99% välistudengitest pidid linnas käima raha välja võtmas et üüri maksta. Väga väga oluline on üür tähtajaliselt ära tasuda, muidu antakse KOHE inkassosse (N: minu majakaaslasel oli kahel korral makse hilinenud mistõttu tuli tal hiljem inkassole paartuhat eurot maksta). Kui ise tähtaegadest kinni pidada on kõik väga hästi. Võrreldes Ungari praktikaga oli Soomes väga hästi kuna väga palju on juba sinu jaoks ära korraldatud. Budapestis (ja absoluutselt igas euroopa suuremas linnas, ka Tallinnas) on väga palju üüri pettureid. Sagedasti on levinud see, et tudeng üürib Eestist korteri/elukoha ära, maksab esimese kuu üüri (vahel mitme) ja deposiidi ning kohale jõudes leiab, et üürijat ei saa enam kuidagi kätte ning üüritud pinda ei eksisteeri (mille vältimiseks soovitan tudengitel rangelt võtta esimeseks paariks nädalaks AirBNB ning käia füüsiliselt kohal ja üürijatega kohtamas enne kui suuremad summad tasuda tuleb).

RAHA: Erasmuse toetus aitas väga palju, sellega sain tasutud umbes 70% kuludest. Kindlasti tasub teha HAMKi tudengikaart/pilet millega on koolilõuna 2€ (muidu 7€). Lõuna on n.ö. rootsilaua süsteemiga, väga väga rikkalik, arvestatud on absoluutselt iga inimese toitumise vajadustega (liha ja mitte lihasööjad, religiooniline taust, jne). Kodus tegin süüa ise (3km kaugusel asub Lidl kust toidukraami kulu nädala kohta oli umbes 40€). Tasub arvestada sellega, et transport on Eestiga
võrreldes pigem kallis. Taksosõit bussijaamast koju (3km, 27€), bussisõit Hämeenlinnast Helsingi (100km, 17€), bussisõit koolist Hämeenlinna kesksusess (3km, 7€). Materjali hinnad on koolis samuti kallimad (Pallases semestri kulu umbes 20€ kui HAMKis oli see 100€ kandis).

ÜLDINE HINNANG: Kokkuvõtvalt jäin väga rahule kuna sain just seda mida otsima läksin ning rohkemgi veel. Sõpru/tuttavaid sain pigem vähe (kuna töö on seal siiski üsna intensiivne ja niisama jututamiseks/kohvitamiseks aega napib) aga see eest häid ning rohkesti potentsiaalseid koostööpartnereid ja erialaseid kontakte. Igakuiselt suhtlen seal kohtunutega kolme-neljaga.

 

TŠEHHI

Kristi Vendelin, maal, Brno University of Technology/Faculty of Fine Arts, sügis 2017

Kristi Vendelin, maal, Brno University of Technology/Faculty of Fine Arts, sügis 2017

Õppisin Brno tehnikaülikooli kunstide osakonna esimeses maalistuudios. Stuudio kus õppisin keskendus rohkem kontseptuaalsele maalikunstile. Esimesel koolipäeval liikus stuudios ringi paar tudengit kes mulle abivalmilt panipaigast vana laua ja tooli välja otsisid. Kõigile leidus oma nurgake kus maalida ja tööd teha. Kolmapäeviti toimusid stuudios aruteluõhtud, mille käigus räägiti kunstist ja semestri projektidest. Enamus stuudios õppinud tudengitest ei rääkinud inglise keelt, ning see tegi minu osalemise vestlusringides keerukaks. Maaliruumi jagades tuli arvestada ka suitsetavate õpilaste ja õppejõududega. Osa informatsiooni õppetöö korraldusest ja detailidest läks kaduma, kuna stuudio meister ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja otsustas mind seetõttu pigem vältida. Osalt keelebarjääri tõttu ja teisalt mittesuitsetajana tegin palju iseseisvalt tööd ja veetsin oma aega koos teiste Erasmuslastega.

Õppekorraldus erines Pallases õppimisest päris suurel määral. Pallases oli palju väikeseid kursuseid. Brnos oli paljude väikeste asemel õpilastel üks suur projekt millega semestri vältel tööd teha. Teine suur erinevus oli tudengite jaotuses. Olles harjunud lennupõhiselt koos õppima, tutvusin Tšehhis jaotusega kus kõikide lendude tudengid õppisid koos stuudiopõhiselt.

Õppetöö kõrval oli oluline ka muidugi kogu Erasmuse sotsiaalne pool. Elasin ühiselamus, mis majutas enamiku välistudengitest. Ühikaeluga rahule jäämine vajas natuke ümberkorraldamist. Esimene toanaaber oli šokeeritud, et tema norskamine ei lasknud mul magada. Leidsime õnneks kiirelt lahenduse. Vahetasime toanaabreid ning hea ööuni oli taastatud.

Erasmus network kandis hoolt selle eest, et välistudengid oleks hoitud ning igav ei hakkaks. Igal välistudengil oli oma kontaktisik kes aitas kohaneda ja oli abiks kui õppetöös, ühikas või muudel puhkudel Inglise keelest üksi ei piisanud. Meelelahutusliku poole pealt korraldati näiteks tutvumisõhtuid, matku, reise ja iganädalast rahvusvahelist õhtut. Rahvusvahelisel õhtul tutvustati oma kodumaad ja hiljem sai proovida rahvustoite ja jooke. Rahvusvahelised õhtud olid nii edukad, et levisid auditooriumist ühiselamu koridoridesse.

Ühiselamu leidsin kooli kodulehelt ja saatsin avalduse üsna kohe peale kooli vastuvõtmise teadet. Kunstide osakonnal on eraldi hoone kesklinnas, mis on ühiselamust päris kaugel. Ühiselamu lähedal on trammipeatus, mis tegi liiklemise oluliselt lihtsamaks. Rahaliselt tulin omadega hästi välja. Erasmuse toetus kattis enamiku elamiskuludest ning reisikulud katsin ise. Soovitan kindlasti Tšehhi looduse ja väikelinnadega tutvuda. Tšehhis nähtud väikelinnadest ja küladest on siiani minu lemmikud Telc ja Doubravnik.

Üks suuri plusse Tšehhi puhul on asukoht. Teistesse riikidesse reisimine Euroopa keskelt on oluliselt lihtsam. Kasutasin ka ise seda võimalust ning reisisin Poola ja Inglismaale. Välisriikides reisimine oli hea kogemus, kuid teisel maal ja linnas pikemalt elamine andis mulle võimaluse tutvuda kohtade ja detailidega, mis kiirel reisil võivad jääda märkamatuks. Üks ilusamaid kohti mida Brnos külastasin oli Fresco hall. Sealsed õrnalt ja kaunilt maalitud freskod olid kindlasti nägemist väärt. Üldiselt on Brno väike armas tudengilinn nagu Tartu. Suvel on linn üsna tühi, seevastu sügisel on linnatänavatel taas palju tudengeid liikumas.
Olen väga rahul, et võimalust kasutasin ja Erasmuse programmiga semestri Brnos õppisin. Sain sõpru ja tuttavaid kellega siiani ühendust hoian. Oleme koos reisinud ka peale Erasmust. Kooli kogemus jäi veidi üksluiseks. Tundus, et välistudengitega arvestamine ja nende kaasamine oli stuudiole oodatust raskem.

 

BELGIA

Karl Kaisel, meediadisain, Artesis Plantijn University College Antwerpen/The Royal Academy of Fine Arts, kevad 2018

Karl Kaisel, meediadisain, Artesis Plantijn University College Antwerpen/The Royal Academy of Fine Arts, kevad 2018

Õppisin 2018 kevadsemestril Belgias Royal Academy of Fine Arts’is ja õppisin trükikunsti (printmaking). Selles koolis õpib palju välistudengeid ja Erasmuslasi, seega räägivad ka kõik õppejõud vabalt inglise keelt. Õppetöö on korraldatud osaliselt stuudiote süsteemiga, mis tähendab, et valid omale 2-3 stuudiot, milles kogu semestri jooksul töötad. Projekt, mida sa igas stuudios teostada tahad, tuleb sul endal ise välja mõelda. Õppejõud tegelevad kõigi tudengitega individuaalselt. Lisaks stuudiotele on võimalik võtta ka teisi praktilisi ja teoreetilisi aineid, kuid põhi rõhk on stuudiotel. Pallasess tagasi tulles peab vaatama, kuidas
ainepunktid jaotatud saab, sest ühe stuudio eest saab väga palju EAPsi ning kokku.

Antwerp on täis tudengeid ning üritusi on päris palju. Osalesin alguses ka ESN üritustel, aga need ei olnud just väga sisukad. Linn ise on suhteliselt kompaktne. Ma käisin igal pool jala ning ei kasutanud ühistransporti. Paljud soovitasid omale ratta hankida, kuid sealne rattaliiklus on suhteliselt kaootiline, seega jätsin selle kogemuse vahele oma turvalisuse huvides. Linnas on päris palju ägedaid muuseume ja galeriisid, mida tasub vaatama minna (Museum De Reede, Museum aan de Stroome).

Belgias on rongiliiklus väga hästi korraldatud ning see ei ole ka väga kallis. Ma kasutasin seda võimalust ning käisin tihti nädalavahetusel teistes linnades, näiteks Brugge, Ostend, Brüssel.

Elasin korteris, mis asus suhteliselt lähedal kesklinnale. Korteri leidsin kohalikult kinnisvara lehelt, mida hetkel enam ei eksisteeri. Jagasin korterit 4 inimesega ning mul oli oma tuba, mis kõik kokku maksis 300€ kuus. Erasmuse rahadest oli minu jaoks piisavalt. Sain selles eest Belgias reisida, mugavalt ära elada ja koolis töövahendite eest makstud.

Kokkuvõttes oli minu kogemus positiivne. Arenesin oluliselt kunstnikuna, sest seal koolis oli õpetamise meetodid väga erinevad ning üldine suhtumine hoopis teine kui Pallases. Sain õppida süvitsi aineid, mis Pallases ei ole võimalik. Seega soovitan kindlasti minna Erasmusega õppima ja näha, kuidas mujal maailmas asjad käivad.

 

HISPAANIA

Claire Pixie Aunison, tekstiil, Escola Superior de Disseny i d’Arts Plàstiques de Catalunya, sügis 2019

Claire Pixie Aunison, tekstiil, Escola Superior de Disseny i d’Arts Plàstiques de Catalunya, sügis 2019

Vahetussemester Barcelonas 2019. aasta sügisel oli minu jaoks päris raske väljakutse. Olin esimest korda elus kodust, sõpradest ja perest nii kauaks eemal ja kohanemine võttis mul päris kaua aega. Esimestel nädalatel võitlesin Eestisse tagasituleku mõttega pea iga päev. Nüüd kaks aastat hiljem, naeran ma kõige selle üle kogu südamest ja olen väga tänulik kõikide seikluste eest mis minuga seal Barcelonas 4-5 kuu jooksul juhtusid. Muidugi juhtub inimestel elus palju hullemaid asju, järgnevates lõikudes räägin vaid oma isiklikust kogemusest. Ehk saan olla abiks teistele õpilastele Barcelona seiklustel.

Kõigepealt tahan kõikidele tulevastele Erasmuslastele ja ka endale südamele panna, et kui minna välismaale elama siis elukoht on number üks asi mille pärast nö muretseda. Kes on sinu tulevased korterikaaslased, kus elukoht asub (töökoha, kooli suhtes, ohtlikus piirkonnas jms), kes üürib sulle korterit, millised on elukoha tegelikud tingimused!? Mina sain naljaga pooleks
õnnelikul juhusel endale korterikaaslasteks kolm jaapani-hiina-itaalia poissi, kellele meeldis iga öö pidutseda. Korteriomanikul oli sellest väga savi, tema tahtis ainult oma raha…Nii ma siis elasingi esimesed kuud kuidagi seal ära. Aga ega ma esimene polnud, järjest rohkem hakkasin kuulma tuttavatelt samasuguseid kogemusi.

Korter koosnes neljast toast + köök ja vannituba, El Ravali linnaosas. Igaühel oli oma tuba maksumusega 500 eurot kuu. Leidsin selle toa/korteri badi.com lehekülje kaudu, kus pildid olid vägagi normaalsed, korteriomanik Pablo tundus läbi facetime ja whatsappi suheldes alguses ka päris korralik/vastutustundlik mees. Kohale jõudes oli reaalsus aga hoopis teine, septembrist
novembrini veetsin ma oma ööd kui suitsunurgas, korter oli avatud pea kõikidele peolistele 24/7, koristamisest polnud need poisid vist kunagi kuulnud. Öörahust võisin ma ainult unistada. Proovisin heaga, lõpuks viskas väga üle. Kutsu või ise politsei. Ma ei taha kedagi ära ehmatada, räägin lihtsalt enda kogemusest. Muidugi leiab sealt leheküljelt ka normaalseid elutingimusi.
Tasub olla lihtsalt äärmiselt ettevaatlik ja teha põhjalik taustauuring enne kolimist. Praeguseks olen suhteliselt kindel, et minu puhul oli lihtsalt tegu vajaliku elukogemusega. Korteri kindlustamiseks oli vaja maksta ka deposiit 500 eurot, mille maksin juba juulikuus Eestis ära. Kuna see kõik oli minu jaoks esmakordne kogemus, siis ma ei osanud kohe olukorrale reageerida ja mõtlesin, et küll ma kannatan detsembrini ära. Varem lahkudes kartsin ka oma deposiidist ilma jääda. Mis seal ikka, maailma on suur ja lai, noored tahavd ikka pidu panna. Äkki olen hoopis mina imelik? Kõik ei peagi olema nii steriilne ja puhas, saab ka nii elada.

Hommikuti olin koolis, päeval jalutasin palju ja veetsin lihtsalt aega linna peal kolades. Barcelonas on ju väga-väga palju uudistada, proovisin sellega oma mõtteid eemale saada. Muuseumitest sai justkui minu uus kodu ja pelgupaik. Päeva sammude norm oli umbes 20-25 000. Õhtuti olid mul hispaania keele tunnid. Paratamatult aga väsib keha ja vaim ära kui mitu nädalat ei saa öösiti magada, põhimõtteliselt polnud võimalik endale seal köögis isegi süüa teha, sest köögi koristamisele läks enne juba oma 2h. Lihtsam oli väljas süüa. Ma käisin küll palju teisi elamispindu vaatamas ja isegi leidsin mõned sobilikud aga ma polnud piisavalt julge, et väljakolimise sammu astuda. Minu vaimne seisukord novembriks oli juba nii halb, et tegelikult oli mul absoluutselt suva mis minust saab. Lugesin lihtsalt päevi koju jõudmiseni.

Kõlab väga irooniliselt, aga mind lõpuks päästsid sellest olukorrast kataloonlaste rahutused novembri alguses. Llotja koolis käib palju kataloonlasi, kes siis protsestimeelsusest keelduvad koolis käimisest. Mul polnud sellest kõigest tõesti sooja ega külma, tahtsin enda asjad lihtsalt tehtud saada ja käisin ikka koolis õmblemas. Muidugi jäin ma õpetajatele niimoodi üksikult silma. Neil tekkis huvi, et kas ma elan ikka turvalises linnaosas ja et kas minuga on kõik hästi. Muidugi ütlesin, et kõik on korras kuigi endal süda sees koduigatsusest tagurpidi. Ma polnud enam isegi kindel, kas jõuan üldse Eestisse tagasi, see tundus lihtsalt liiga hea.

Ma olen siiamaani sõnatu aga kuidagi juhtus siis nii, et üks naisõpetaja palus mind enda juurde elama. Olin alguses väga shokis, misasja…keegi lihtsalt pakub mulle tasuta öömaja?!! Aga see ei piirdunud ainult sellega, sain endale justkui teise perekonna. Õpetaja Montse Serra, väga väga armas eeskujulik kataloonia daam, tal oli kaks last ja mees. Nad elasid kõik koos vanavanematega ühes majas, nagu hispaanlastel ikka kombeks. Järgnevateks nädalateks saingi endale oma vaikse (rõhutan väga seda sõna, sest Barcelonas on päris raske vaikust leida), väikse ja armsa toa Montse vanemate juures esimesel korrusel. Esimesel ööl ma lihtsalt tänasin kõike ja kõiki oma elus. Montse tütar Carlota on nüüdseks üks minu parimatest sõbrannadest ja ootan juba väga nende perekonnaga uuesti kohtumist. Samuti suutsin Carlotat innustada ja just 2021 veebruari kuus läks ka tema Erasmuse kaudu vahetusõpilaseks Austriasse.

Montse ja ta pere elasid Barcelonast natukene eemal, Mataro külas. Rongiga kaunis 1h sõit mööda mere äärt. Paari nädalaga sain ma natukene maha rahuneda, kogeda tõelisi kataloonlaste traditsioone. Kuidas peetakse sünnipäevasid, teisi olulisemaid tähtpäevi nende kalendris. Kuidas käiakse tegelikult toidupoes (kõik asjad otsetakse igast spetsiaalsest kauplusest eraldi: puuviljad, sai, liha, kala jne). Muidugi sain maitsta seda päris kohalikku toitu ja kogeda ka kõike muud selle juurde käivaid kombeid ja kultuuri elamusi. Tegingi siis otuse jääda oma deposiidist ikkagist ilma. Sain aru, et mul lihtsalt pole võimalik enam nende kuttidega koos elada. Leidsin uue koha El Guinardo (kõvasti rahulikum piirkond kui El Raval) piirkonnas, kus siis elasin vahetussemestri lõpuni.

Minu teine suurim üllatus oli kool ise. Asusin õppima Escola de la Llotja koolis moeosakonnas. Minu tunnid olid ära jagatud, mõned olid teise aasta kursuse tudengitega ja mõned kolmanda kursusega. Llotja koolil on tegelikult Barcelonas mitu kooli, oleneb mida sa õppida soovid. Moeosakond asub Barcelonas Gracia linnaosas, aga käisin igal reedel ka Llotja Sant Andreu
(umbes 30 min Gracia koolist) koolis keraamika ja ehete tundides. Oleneb kus piirkonnas elada, aga tavaliselt kasutasin sõiduvahendina metrood, mõnikord ka busse. Soovitan osta metroo kolme kuu noortepileti. Maksis vist 100 eurot, aga kui sõidad päevas sellega umbes neli korda (tavaline taks, kui palju ringi uudistada) siis tasub täiesti ära. Muidugi on hea mõte ka osta ratas, täiesti võimalik u 70 euro eest. Sellisel juhul ei ole sa kuidagi ühistranspordist sõltuv ja oled ise oma aja peremees.

Üldiselt rahast rääkides sain ma Ermasmuselt saadud rahadega täiesti hakkama. Kuigi ma ei käinud kordagi Eestis. Enne Barcelonasse minekut käisin Eestis hispaania keele kursustel. Barca koolist öeldi, et algse hispaania keeletasemega (A1) peaks päris hästi hakkama saama. Esimesel päeval koolis sain siis teada, et enamus tunde on üldse hoopis katalaani keeles. Praegu teeb see mulle palju nalja, aga sel hetkel seal tundides istudes… Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Šokk oli suur ja ega ma midagi teha ka ei osanud. Õpetajad ise vaevu rääkisid hispaania keelt. Minuga oli samal kursusel ka üks portugali tüdruk (vahetusõpilasena), kes isegi mõtles päriselt koolist lahkuda, sest kõik tundus väga üle jõu käiv. Õnneks kaasõpilased tõlkisid mulle inglise ja hispaania keelde tähtsamaid asju. Kõik mu tunnid oli praktilised ja lõppude lõpuks sain kõik tehtud. Kool pakkus ka väga head võimalust õppida hispaania keelt. Esmaspäevast neljapäevani õhtuti 2h väikse grupiga, nii umbes kaks kuud järjest. Intensiivne ja väga kasulik. Meil oli õpetajaks väga vaimukas itaalia päritoluga mees ja leidsin keele grupist palju sõpru. Õppimine õppimiseks, öeldakse ju, et ’’kes sinna Erasmusele ikka õppima läheb’’, aga kooliõhustik oli äärmiselt toetav ja sõbralik. Kui õpilased said teada, et asusin Montse juurde elama olin järgmisel päeval koolis kui kuulsus. Kõik tulid mulle erinevate üürikuulutustega jutule ja proovisid mind vaimselt väga toetada. Samuti toetati mind väga koolitöös, olin nende jaoks
väga huvitav omamoodi objekt eestlane Claire. Kõik lubasid Eestisse külla tulla. Kokkuvõttes on hispaanlased väga sõbralikud ja abivalmid.

Siiski kooli poolest ja õppimisest ma väga midagi uut juurde ei õppinud, võib olla seda, et loometegevuses tasub olla võimalikult vaba, julge ja sihikindel. Pigem oligi see kõik minu jaoks elukool. Vaatamata algsele kodu olukorrale, koolis keelešokile (kui selline sõna on olemas) ja meeletule koduigatsusele sain ma lõpuks kõik ikkagist edukalt tehtud ja jõudsin ühes tükis Eestisse tagasi. Keerulised, rasked, stressirohked ja ’’soov alla anda’’ olukorrad panid mul lihtsalt jalad liikuma ja mõnikord avastasin ennast lihtsalt õhtul hilja täiesti teisest Barcelona otsast. Aku sai tühjaks ja küsisin kohalikelt kuidas koju saada. See kõik oligi üks suur seiklus ja minu esimene nö wake-up call. Kui vähegi võimalik siis ma soovitan väga Erasmusega seonduvaid praktikaid, vahetussemestreid jms. Kõigil on võimalus, kirjuta lihtsalt oma motivatsioonikiri ja asi ants! Ükskõik kui hirmus see alguses võib tunduda, on see kõik seda lõpuks väärt. Mul pole küll veel lapsi aga kui saad selle kõigega hakkama, pidi see kogemus
olema võrreldav õnnehormoonide eraldumisega pärast lapse sünnitamist. Siis tunned, et oled kõigeks maailmas võimeline.

Muidugi võib minu jutt kõlada kui printsess herneteralt, olen sellega täiesti nõus. Aga siiski, minu enda jaoks oli see kõik meeletu eneseületus. Korralik elukool. Minu maailmapilt laienes igapäev kordades ja kordades. Selline tunne, nagu poleks kunagi varem reisil käinud. Üksi olles on lihtsalt kõik nii teistmoodi. Eestisse tagasi jõudes vandusin, et ma ei lähe enam kunagi reisile.

See on väga naljakas, sest praegu on mul juba kohver pakitud, et kohe minema hakata. Paar kuud hiljem hakkasid juhtunud sündmused mu ees järjest rohkem lahti rulluma ja mõistsin, miks ja mille pärast teatud asjad juhtusid. Ma ei väsi kordamast, et olen meeletult tänulik! Jään seda kõike veel kauaks meenutama. Siia lõppu üks ütlus, mille leidsin oma esimese elukoha koridori seintelt graffiti näol ,,Sometimes you have to be alone to understand that you are really loved back home’’. Aitäh Pallasele ja aitäh Barcelonale!
Samuti olen kõikidele küsimustele alati avatud, kui tundub et midagi jäi mainimata 🙂

 

AUSTRIA

Liisa, foto, Kunstuniversität Linz, sügis 2019

Liisa, foto, Kunstuniversität Linz, sügis 2019

Õppisin Linzis 2019. aasta sügissemestril. Kool jaguneb ära kolme maja vahel. Kaks neist asuvad raekoja platsil, otse Doonau kaldal ning kolmas on ka nende vahetus läheduses. Mina veetsin oma vahetuskuud fotograafia ja graafilise disaini osakonnas, mis asus ühes kahest raekojaplatsi hoonest. Austriasse läkisin koos abikaasaga ja me sõitsime sinna autoga, mistõttu on mu kogemus ehk natuke teistsugune, kui oleks olnud üksi minnes. Plaanisime üürida korteri, sest ühikates kohti abielupaaridele on üldiselt vähe (või nii ma arvasin sinna minnes). Mitmeid kuid enne Austriasse minekut vaatasime ka kohalikke kinnisvara lehekülgi ning korteri rentimine tundus olevat lihtne, valikut oli ja ei tundunud, et peaksime millegi pärast muretsema. Siiski, kohale jõudes avanes veidi teine reaalsus. Korteri üürimine Linzis on ülikeeruline, eriti, kui sa ei plaani jääda sinna mitmeks aastaks. Leidub küll selliseid kortereid, kus tudengid on mitme peale toad ära jaganud ja saavad hästi hakkama, aga kahele inimesele oli valik kesine või olematu. Soovitan kindlasti kõigile, kes saavad kinnituse vastuvõtmisest partnerkõrgkooli, kohe kontakteeruda kooli poolt suunatud ühikatega ning kindlustada oma koht ühes neis. Peale paarinädalast peavalu ja skämmeritelt petta saamist, tundus kõik järsku laabuvat. Saime koha ühikasse, kus lisaks kõigile mugavustele oli korteris sees ka väike köök. Parim, mis sai tol hetkel soovida. Koolist oli küll antud ühikas päris kaugel, aga U-Bahn sõitis üsna ühika lähedalt u. 15 minutiga täpselt kooli ukse ette. Enne kooli ja Linzi jõudmist olime 2 nädalat mägedes ronimas ning basic söögiriistad ja nõud olid meil õnneks kaasas ning erinevalt teistest välis-tudengitest ei pidanud me mööda linna paaniliselt kaussi ja kahvlit taga ajama. Väike vihje, üsna hea oleks kohvrisse kaasa pakkida lihtsad söögiriistad ja kasvõi plastikust nõud (näiteks korduvkasutatavad). Ühikad erinevad ka muude asjade suhtes, mõnes on kõik olemas ning kord nädalas vahetatakse ka voodilinu, aga pigem on rohkem levinud, et oma voodilinad peavad kaasas olema. Nõud ja voodilinad, nendele jäta kotti ruumi! 😀 (Paarikümne kilomeetri kaugusel on Ikea, aga ilma autota on sinna üsna keeruline seigelda). Me elasime äärelinnas ning Eestile sarnase hinnatasemega toidupood oli meist mõnisada meetrit. Kesklinnas on toidupoed veidi kallimad, aga kõik eluks tarvilik on neiski olemas. Esimeses infotunnis räägitakse kõik üsna täpselt ära, kuidas regada end ainetele, teha aktiv-pass ja muu paberimajandus (näiteks pead linnavalitsusse teada andma, et sa tulid õppima ja pole illegaal). Kui puudub igasugune varasem kokkupuude saksa keelega, siis tõenäoliselt on päris keeruline hakkama saada. Tavaliselt on erasmuslaste hulgas alati kedagi, kes keelest aru saab, siis on hea koos nendega minna linnavalitsusse, et mitte hätta jääda. Aktiv-pass näiteks annab igasugu soodustusi muuseumites, näitustel ja ka ühistranspordiga sõites.

Koolielust. Fotograafia ja graafilise disaini osakonnas oli esimestel kuudel rohkem kontakttunde, kuid peale seda tuli tööd teha pigem iseseisvalt. Igal nädalal käisime üks-ühele õppejõuga kohtumas ja saime tagasisidet oma tööle. Väga palju pidime oma tööd ka ise analüüsima ja pakkuma võimalusi parandusteks, et järgmiseks nädalaks taas uuendustega kohale tulla. Enne minekut tuleb ained paika panna ning seda eelmise aasta õppeplaani järgi. Kohale jõudes võib tabada veidi kurbus, kui selgub, et 75% valitutest pead välja vahetama, sest neid antud semestril ei avata. Ja siis peab üli kiiresti tegutsema, sest kohad regatakse kiiresti täis, seda eriti populaarsematel ainetel. Kui Learning Agreement’i täita, siis oma kogemusest soovitan igaks juhuks välja valida ka varuained, mida võimalusel kohapeal asendada, kui selgub, et üht või teist ainet ei avata. Kuna olin nende ainekava eelnevalt läbi töötanud, siis õnneks sain suure osa aineid ilma probleemideta lahendatud. Üks oluline tähelepanek veel, enne kui kuhugi regad, veendu, mis valmisolek sul enesel peab olema, et aines osaleda. Kooli poolt saad küll kasutada arvutiruumi, aga loengus peab tavaliselt enda varustus olema ja Adobe programmide päris litsents, mitte piraat-versioon :D. Ühesõnaga

palju lihtsam, kui on enesel olemas kaamera, arvuti ja programmid, et töö võiks sujuda keeruliste vahejuhtumiteta. KINDLASTI minna saksa keele loengutesse. Kõige toredam õpetaja, kes keeleõppe kõrval jagab palju kohalikust elust-olust, traditsioonidest jms. Saadab tunni raames turule kauplema, pagariärist pehmet saia tooma või linnaorienteerumisele, mis on kõik väga lõbus.

Kellele meeldib näha, kuidas linn tärkab ja talveunest ärkab, siis soovitan võimalusel minna kevadsemestriks. Enne talve toimub pigem vähe, kui mõned suured festivalid välja arvata. Kevadel linn justkui ärkab elule ja on palju huvitavat, mida kogeda. Säästlikult elades on võimalik nädalavahetustel mägedes või teistes linnades käia. Salzburg on üks populaarseimaid sihtkohti, aga ka näiteks Hallstatt ja muud väiksemad linnakesed. Oma autoga minnes oli meil palju vabadust ringi sõita ja avastada. Septembrist novembri lõpuni olime igal nädalavahetusel kuskil seiklemas. Peale matka-hooaja lõppu võtsime ette kõik kohalikud muuseumid ja näitusesaalid ning korraldasime iseendale linnaekskursioone. Läheks iga kell uuesti!