Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 22.06.2021

Kokkuvõtteid möödunud aastast tehakse tavaliselt Jõulude ajal. Kes sündis ja kes suri, kes abiellus ja kes lahutas, kellel tulid esimesed hambad ja kellel läksid viimased, mis tehtud ja mis jäi tegemata … Ja üldse, et oli raske ja vilets aasta, nagu eestlane ikka ütleb ja suhtub.
Nagu ma viimastes kroonikates kirjutasin, käib minu ajaarvamine juba aastaid teistmoodi. Avaaktusest kuni lõpuaktuseni on Pallase aeg ja selle viimase Pallase aja kohta võib öelda: „Ei olnud raske ja vilets aasta – oli lihtsalt teistmoodi. Ja eks pea olema ka neid teistmoodi aastaid.“
Igal aastal on pärast lõpuaktust natuke kurb, sest läbi lõputööde sain teiega justkui paremini tuttavaks. Ja nüüd te lähete ära.
Avaaktusel on jällegi tore vaadata seda heas mõttes tüüpide galeriid, kes on Pallasesse tee leidnud.
„Ühed välja ja teised sisse,“ nagu me ütleme.

Ei olnud raske ja vilets aasta – oli lihtsalt teistmoodi, koos maskide, piirangute, distantsi, testimise ja vaktsineerimisega.
Tühja kah. Elasime üle 700 aastat orjapõlve, Liivi sõja, katkud ja näljahädad ning viimase Eurovisiooni – saame ka koroonast jagu. Ja selle usu pärast tahan kõiki pallaslasi tänada.
Mulle meeldib mu ajaarvamine – aktusest aktuseni, lõpukõnest avakõneni.

See on minu 33. aktusekõne siin Pallases. Tavaliselt, kui saan lõpuaktusel kõne peetud, siis hakkan juba vaikselt muretsema, et mida küll 1. septembril rääkida. Ja kui avaaktuse kõne peetud, siis tiksub järgneva õppeaasta vältel meeles eesseisev lõpuaktus ja eesseisev kõne.

Sel aastal on kõne pidamine erakordselt lihtne, sest skulptuuriosakonna lõpetaja Urmo Teekivi kirjutas selle minu eest valmis.

Oma lõputöös tahtis ta esiteks kummutada Mart Kivastiku näidendist folkloori kivistunud metafoori pidevalt külmetavast ja nälgivast kunstnikust.
Teiseks soovis ta, et üldsus peaks kunstiga tegelemist päris tööks ja kunstnike tasustamist loomulikuks.
Natuke ulme, lisas ta.

Selles lõputöös arenes järgmine dialoog:
Kas sa kavatsedki mingi referaadiga skulptuuriosakonna lõpetada? Kuidas nad su üldse siiamaani läbi on lasknud?
M: – No ma ei tea, äkki on ikka piisav. Ja kolmas osa on visioonid tulevikuks – kuidas ma näen Eesti kunsti välja ja institutsioone…
– Kas sa oled mingi selgeltnägija või?
M: – Mitte seda aga no, et kuidas mina näen ennast Eesti kunstiväljas või nii.
– No see on teine asi juba. See võib-olla läheb isegi läbi, aga ma ütlen sulle, Urmoke, et nii ehk naa saad sa haledalt puid alla – kui sa teed oma töö hästi, siis saad selle pärast, et rõhutad sellega kooli tegemata tööle ja kui teed halvasti, siis no saad ise ka aru.

Vahemärkusena olgu öeldud, et ei saanud … Ei saanud haledalt puid alla, sai hoopis A ja komisjoni kiituse.
Ehk näitab see, et Pallases polegi nii hullusti …

Urmo kirjutab sellest, kui kunstnik ei saa elada ilma kunsti tegemata ja ka sellest, mis oleks siis, kui kunsti üldse ei oleks.

No on ju selliseid kunstnikke küll. Ükskõik milline on tema stiil või materjal või meedium aga ta lihtsalt ei saa elada kunstita. Nagu ütleb ohtralt auhindadega pärjatud skulptor Art Allmägi: „Üks hetk oli tunne, et ma suren ära, kui kunsti teha ei saa“.
Kui siis äkki on selline olukord. Ma ei tea, türanniseeriv totalitaarne riik ja lihtsalt keelatakse ära või Maa vallutavad tundmatu tsivilisatsiooni esindajad ning tekitavad kunstikeeluvälja – nii kui üritad, saad elektrilöögi, mis on nii valus, et teist korda enam ei taha.
Sul on teadmised, oskused, kogemused ja see tunne, see ennastunustav kõikehõlmav ja sügavat rahuldust pakkuv tunne, kus aeg kaob märkamatult, justkui aega ei olekski. See tunne on Sul nii värskelt meeles, kui kevadine sirelilõhn peale esimest äikesevihma, aga Sa ei saa seda enam mitte kunagi kogeda. See teadmine, et… ongi kõik.
Elad seda tunnet salamisi korduvalt ja korduvalt läbi. Mälestused tuhmuvad ja varsti on see tunne kui keeleotsal olev sõna, mis ei meenu. See on nagu unenägu, mis on nii selge nagu oleks päriselt toimunud, kuid hommikul higisena ärgates ei mäleta isegi, kas Sa seda unenägu tegelikult nägid, kuigi just hetk tagasi, pool sekundit enne äratuskella, Sa mõnulesid selles tuttavlikus tundes. Sama unenägu kordub mõnel järgneval ööl. Ja siis veel ühel. Ühtäkki rahutuna voodis väherdes ja painajaid nähes vilksatab viimast korda see tunne ja… ongi läinud.
Huuh. Stopp! Ei.

…aga kui oletame, et Sa oled seesama kunstnik, oma kogemuste ja oskustega, ja satud sellisesse ühiskonda, kus ei olegi kunsti. Loominguline väljund ning tegevus puudub absoluutselt. Inimesed elavad. Käivad tööl. Kõigil on ühte värvi hallid autod, riided, lapsed, armukesed. Ei, armukesi ei ole, see oleks liiga loominguline. Lapsed tulevad ka halli toonekurega.
Ma ei tea miks, aga ma kujutan ette, et muid värve ei olegi. Kõik on hall. Majad on ühesugused kandilised – kõige lihtsam ehitada. Seinad on hallid, põrandad ja laed. Halltoonides televiisorist tulevad vaid hallid uudised ja reklaamid. Huvitav, mida nad reklaamivad, kui pole erinevaid tooteidki. Ametiühinguid ja poliitilisi parteisid? Teaduskirjandust? Ei ole teadust, ei kirjandust. Pole loovust, pole arengut.
Tallinn on Hallinn, Linnahalli ei olegi ja Hallistes on maailma keskpunkt, mis on kandiline. Inimesed räägivad kõik ühtemoodi, slängi ei ole. Hommikuti seisab ukse taga üks kandiline kast, kus on üks sort kandilist leiba, üks sort kandilist saia, võid, piima loomulikult kandilises pakis kandilise korgiga (huvitav, kuidas see töötab), isegi munad on kandilised.
Alkoholi ei ole olemas. Meelelahutus on null, ja see on ainuke ümar asi siin maailmas, sest isegi jah O-täht on… jah, ära arvasite – rombikujuline.
Kogu maailma erakordsus ja rikkus on flooras ja faunas, kuigi kõik nad on ka hallid.
Kuidas tundub? Ei!

Nendes Urmo mõtetes on kõik see, mida tahan teile soovida.
Teil on teadmised, oskused ja kogemused. Olgu teil ka see tunne, see ennastunustav kõikehõlmav ja sügavat rahuldust pakkuv tunne, kus aeg kaob märkamatult, justkui aega ei olekski. See tunne, et ilma kunsti tegemata ei saa elada.
Siis oletegi teie need, kes ei lase maailmal halliks ja kandiliseks muutuda ja need, kes ütlevad: Stopp. Ei!

Ühest kümmekond aastat tagasi kaitstud lõputööst on mulle meelde jäänud järgmine mõte: „Elus on pidev kulgemine, alati juhtub midagi, millegi lõppemine ei vii mingi lahenduseni. Loo lõppu polegi, ja seega pole ka lahendust, mida me nii harjumuspäraseks peame.“
Nii et pole olemas häid või halbu aastaid, on aastad, millest me oleme läbi kulgenud ja pole ka lõppe ega lahendusi. Kõik on liikumises ja meie oleme osa sellest.
Liigume siis selle nimel, et O-täht, piimapaki kork ja munad ei muutuks kandiliseks. Et üha rohkem inimesi tunneks ja mäletaks kevadist sirelilõhna peale esimest äikesevihma.
Me saame ja oskame niimoodi liikuda küll.
Kuidas tundub? Oleme kokku leppinud?

Aitäh!