Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 12.04. – 25.04.2021

Koroonast ei taha enam kirjutada, sest meie kroonikad hakkavad pikkamööda muutuma koroonikateks.
Kvaliteedist ja eesseisvast akrediteerimisest kirjutavad prorektorid, aga sellega seoses ja Kristina Tamme “eripäraste iseloomude, välimuse, “kiiksude” ja tabelites kohta mitte leidvate tavade“ mõttega seoses meenus parim kompliment, mis mulle iial tehtud.
Kunagi umbes 15 aastat tagasi ütles Helle-Reet Vahersalu: „Tuli meile rektor … Alguses oli päris normaalne inimene, aga vaadake teda nüüd – ta on samasugune, kui meie.“

Mulle hullult meeldib, et aegajalt tuleb kinnitada selliseid kuluaruandeid: seadeldise tarbeks ostetud kalad.
Kui nüüd hakata eeskirjade ja tabelite järgi „tähte närima“, siis tekib terve rida küsimusi.
Kas kala tuleks väikevahendina arvele võtta? Aga, mis siis saab, kui ta roiskuma hakkab? Maha kanda?
Kas õppevahendiks ostetud kala on toiduaine või mitte? Pallas tohib toiduaineid osta ainult riigihanke võitnud ettevõttelt, kas kala tuleks tellida nende käest meie kohviku kaudu?
Pagan … kas ma võin turule minna ja natüürmordi jaoks sealt modelli osta?
Kui tudengid kala nahka pistavad, pole probleemi. Aga mis siis juhtub, kui õppejõud pärast tundi kala ära sööb? Kas siis tuleb maksta erisoodustusmaksu? Oma töötajate toitlustamine pole ju lubatud.
On veel õunad ja lilled … Pea hakkab valutama.

Mulle hullult meeldib, et kirjutame kroonikates lisaks tööasjadele ka sinistest kartulitest, loetud raamatutest, Pesapuu vaatetornist, „maal vanaema juures“ asjadest või ema sünnipäevast. Sest utilitaarne info liigub nagunii Webdesktopis, Tahvlis, riigitöötaja iseteenindusportaalis RTIP, FITEKis ja mitmetes teistes naljakate nimedega infosüsteemides, mis kipuvad inimese ja inimlikkuse alla neelama.
Ärme kaotame inimest ära, laseme tal turult kala osta!

Mina olen ka vahepeal teinud asju, mida Pallase normdokumendid ei reguleeri. Lisan väikse kollaaži.

Tegin Sookalduse nartsissipõllul pildi, millel ma näen välja nagu Väike Mukk.
Plaatisin tütre sauna põrandat.
Pidasin Minni 2. sünnipäeva.
Värvisin koduse „pioneeride palee“ üle.

Pallase inimeste kaks nädalat:

Õppeprorektor

Kristina Tamm: Nädalad enne hindamisi on olnud kirev, täis telefonikõnesid, pikemaid meilivahetusi, kohtumisi, arutelusid. Uueks semestriks tuleb planeerida rohkem valikaineid, sest TÜ kunstide keskuse sulgemine muudab ka meie tudengite võimalusi ahtamaks. Rõõm on selles osas töösse anda ka mitmeid  tudengiesinduse ettepanekuid. 

Õppestruktuuri laiendatud koosolek oli ideederohke ja veebikaamera vahendusel sai näha ka neid kolleege, kellega viimasel ajal olude sunnil oleme harvem kohtunud. Hea tunne jäi, mahukas protokoll ka ja veel mõned asjad, mis peab jõudma kindlasti ära teha.
Kõrgkooli akrediteerimise infoseminaril tegin palju märkmeid (näe, kui palju on juba tehtud ja mis meil kõik olemas on!), aga on piisavalt ka selliseid tegevusi, regulatsioone, mille järele me pole vajadust tundnudki. Kas tasub midagi teha ainult aruande jaoks? Arvan, et ei ja õnneks kinnitasid seda ka järgnevad küsimused ja arutelu. Jäin mõtlema kõlanud mõiste “kvaliteedikultuur” definitsiooni üle: kvaliteedikultuur kui organisatsioonikultuur, mis on orienteeritud pidevale kvaliteedi parandamisele/täiustamisele. Mida see lõputu täiustamine võiks tähendada ja kuhu see võiks meid viia? Tunnistan, et mulle on alati meeldinud inimesed ja isegi organisatsioonid nende “ebatäiuslikkuses”: eripäraste iseloomude, välimuse, “kiiksude” ja tabelites kohta mitte leidvate tavadega. Loodan, et pideva parendamise käigus ei kao meie erilisus ja vead, mis meid ilusaks teevad.

Sel aastal kavatsen kartuli maha panna. Maa valmistas ette naabrimees, kes peab talvel raamatupoodi ja suvel põldu. Kindlasti läheb söödava kõrvale peoga ka muud elurikkust ja ilu. Seemnekartuli sain põhikoolis käiva õetütre käest, kartulid on täitsa sinised, sort “Kongo Blue” (pildil keskel).

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Minu ideaalne nädalavahetuse veetmise viis on selline, kus kerin end reede õhtul koos hea (ja paksu) raamatuga sohvanurka kerra ja pühapäeva õhtul võin loetud raamatu plaksuga kinni lüüa. Tänu äärmiselt kehvale suusailmale oli see nädalavahetus üle pika-pika aja peaaegu ideaalne. Alexandra Lapierre’i “Mura. Leegitsevad mälestused” on just selline haarav, ühe hingetõmbega loetav, reaalsust unustama panev raamat, mis täidab nädalavahetuse.

EL tõukefondide uue perioodi planeerimine hakkab ilmet võtma. Nii Rahandusministeerium kui Haridus- ja Teadusministeerium on korraldanud esimesed kaasavad seminarid ja infojagamised kõrgkoolidele ja teadusasutustele. On jäänud kõlama Euroopa Komisjoni kindel seisukoht, et taristuga on Eestis kõik korras ja investeeringuid taristusse (sh aparatuuri) ei saa uuel perioodil üldse olema. Tänu sellele on rahaline kukkumine võrreldes eelmise perioodiga ligikaudu 100 miljonit eurot. Tegevustest tulenev majanduslik mõõdetav mõju peab olema nii suure kaaluga, et pehmed ja poolpehmed valdkonnad peavad oma võimalusi arenguks otsima nagu nõela heinakuhjast. Oleme RKRN-i arendusmeeskonnaga kokku leppinud, et kus vähegi võimalik, paneme seljad kokku, et meie mured ja probleemid ministeeriumi lauale jõuaksid.
Rakenduskõrgkoolide jaoks on märksõnadena üleval e-õppe võimaluste arendamine, suurema hulga täienduskoolituste tellimine kõrgkoolidelt, rahvusvahelistumine, praktika ja õpipoisiõppe edendamine, digioskuste arendamine, õppurite suunamine valdkondadesse, kus huvi on väike, aga vajadus suur, oskused rohepöördeks, sh õppekavade kaasajastamine ning täiendus- ja ümberõpe. Ees seisab väga palju vaidlusi ja meetmete täpsemat sisustamist, kuid rahade kasutamise esimene aasta on juba käimas. Alates maist hakkab toimuma rohkem meetmepõhiseid arutelusid ja seminare ning see kõik kestab aasta lõpuni. Kas ja mis sealt lõpuks Pallasele järgnevatel aastatel kasu võiks tuua, on veel raske ennustada. Midagi kindlasti ….
Meie tegevustes hakkab tooni andma ka järgmisel aastal ees seisev institutsionaalne akrediteerimine. Koos EKKA-ga (Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur) sai selgeks, et seda ei ole vaja karta, vaid peame oma näo tooma välja selgelt ja põhjendatult. Mis ei ole sugugi nii lihtne, nagu siin kirjapanduna võib kõlada. Meie kõigi jaoks on parem, kui kasutame IA-d võimalusena ausalt enda ja protsesside sisse vaadata, mitte ei suhtu hindamisse kui pealesunnitud tüütusse ja mõttetusse kohustusse. Liig kõrge stressitaseme eest hoolitseb ülejäänud maailm niigi.
Kvaliteediring võib ju tunduda piiratud ja sunnitud tegevusena – ikka muudkui planeeri, teosta, hinda/analüüsi, õpi vigadest/tee paremini – kuid võimaldab iga ringi läbimisel tõusta natuke kõrgemale, teha järgmine kord midagi efektiivsemalt või kasumlikumalt, asendada kõhutunne faktidele otsa vaatamisega, jõuda otseteedeni, nautida süstematiseeritusest tõusvat aja ja ressursi kokkuhoidu jne.

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Lastel saigi koolivaheaeg läbi. Nädalane puhkus kuluks meile kõigile ära. Nädalavahetustel olen akude laadimiseks käinud Eesti ilusaid kohti avastamas – Liimala rannas ja vaatetornis Virumaal, Rõuges ja sealses põneva kujuga Pesapuu vaatetornis ning sai võetud ka Eesti kõrguselt teine tipp Vällamägi.

Tööalaselt, nagu ikka, kohtumised ja koolitused veebis ning tegutsemine, et üliõpilased saaks füüsiliselt liikuda välismaale ja sügisel ka meile õppima.
Kümnel Pallase üliõpilasel on olemas praktikakoht välismaal. Kohtusin Zoomis Vanessa Barragaoga Portugalist, kes tegutseb omanimelises stuudios ning võtab ühe tekstiiliosakonna üliõpilase praktikale. Lisaks on üliõpilased leidnud praktikakohad Hispaanias, Saksamaal ja Soomes. Soome lubab praeguse seisuga riiki vaid neid, kes on vastu võetud mõnda kohalikku ülikooli, mujal praktika sooritamine pole alus riiki sisenemiseks. Suhtlen Soome Piirivalve ning praktika juhendajatega.
Pallasesse soovivad sügisel tulla 4 üliõpilast Hispaaniast ja 1 Itaaliast. Kuna tähtaeg on 10.05, võib avaldusi veelgi lisanduda. Tänan Piretit ja Jannet õppeosakonnast, kes tegutsevad selle nimel, et edaspidi leiaks sissetulevad erasmuslased Tahvlis nimekirja nendele pakutavatest kursustest. Ülevaate andmine kursustest juba siis, kui välismaalased alles valivad sihtkooli, on möödapääsmatu tänapäevases maailmas, kus rahvusvahelistumisele pööratakse järjest enam rõhku ning arvestades, et kui soovime ise end välismaal täiendada, tuleb ka väliskülalisi vastu võtta ning nendele igakülgset infot pakkuda.
Pallase mööbli- ja skulptuuriosakonnas õppivad sakslannad Moira ja Alba on endiselt oma elu ja õpingutega Tartus rahul – tänan kõiki, kes nendega tegelevad ja on nende kogemuse aidanud nii meeldivaks teha ka praeguses piirangute olukorras.
16.04 toimus väiksemas grupis Haridus- ja Teadusministeeriumi, Haridus- ja Noorteameti ning mõnede Eesti kõrgkoolide välissuhete spetsialistide kohtumine. Kuna mitmed programmid (Dora+, Kristjan Jaak) saavad peagi läbi ning alustamas on Erasmus+ programm oma uute skeemidega, sooviti teada, millised rahvusvahelistumise alased tegevused on olnud kõige suurema mõjuga ning milliste tegevustega saaks ministeerium tulevikus jätkata/aidata. Toredamatest ettepanekutest ehk see, et kõrgkoolile võiks eraldada otsetoetuse rahvusvahelistumise edendamiseks vastavalt enda äranägemisele.
20.04 korraldas EKKA institutsionaalse akrediteerimise teemal koolituse. Sel korral on rahvusvahelistumine toodud ära eraldi standardina. Soovitakse näha, et Pallas on seadnud eesmärgid rahvusvahelistumise suunal, hindab nende täitmist ja on loonud eeldused üliõpilaste- ja õppejõudude rahvusvaheliseks mobiilsuseks, mis toetab õppe- ja TAL tegevuste arengut ning kõrgkooli liikmeskonna ja Eesti ühiskonna kultuurilist avatust.
Osalesime Edith Hermanniga Erasmuse partnerkooli Metropolia UAS-i rahvusvahelisel nädalal. Soome suurimas rakenduskõrgkoolis on muuhulgas põhiväärtusteks elukestev õpe, innovatsioon ja jätkusuutlikkus. Jagasime kogemusi, kuidas on rahvusvahelistumist ellu viidud praeguses koroonaolukorras ja kuidas on toetatud nii oma kui sissetulevate üliõpilaste ja töötajate vaimset tervist. Arutasime, kuidas viia edaspidi läbi õpirändeid, kui rõhk on veelgi enam nö rohelisel reisimisel, kohalike kogukondadega arvestamisel, ka virtuaalsel mobiilsusel. Osadel kõrgkoolidel on olemas nö Green Policy või on arengukavas antud teemad välja toodud.

Triinu Tuul õpib Türgis Anadolu ülikoolis.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: Üle pika aja võtsin laste koolivaheajaks ka endale puhkuse ning veetsin selle koos nendega ilma töökohustusteta. Tahtsin, et me suhtleksime muudel teemadel peale tehtavate kooliülesannete ning millal peab kodukontoris vaikselt olema, sest emal on töökoosolekud. Vaheajal käisime hoopis maal vanaema juures, tegime mitu matka erinevatesse rabadesse ja metsadesse, kokkasime ja küpsetasime ning lugesin lastele oma vana lemmikut G. Durrell’i “Minu pere ja muud loomad.”

Ma usun, et kõik teavad, kui oluline on vahepeal ka enda jaoks aega võtta ning tõesti end kõigest välja lülitada, aga ma olin ekslikult juba liiga kaua arvanud, et piisab vaid nädalavahetusest. Sel korral andsin endale lubaduse, et selle nädala jooksul ei loe kooli meile, ei võta mingeid väiksemaid ega suuremaid kohustusi, vaid lülitan end kõigest maksimaalselt välja ja veedan selle aja tõesti vaid oma perega. Ainult 1 päev läks tööasjade tegemiseks, ülejäänud aeg sai kenasti eesmärgipäraselt surnuks löödud ja ma olen palju-palju energilisemalt ja rõõmsamalt tagasi töökohustuste juures.

Hilli kanjonis

Nüüd, kus olen ka ise aru saanud enda tööst väljalülitamise vajalikkusest, julgen seda kindlasti ka teistele soovitada. Miski ei jää seisma ega kuku kokku, mul on õnneks selleks liiga kompetentsed kolleegid.

Raamatukogu

Edith Hermann: Eile hommikul ärgates tundus, et talv on meie õuele tagasi tulnud. Lumi oli maas, puud ja katused olid lumekatte all. Linnud ei laulnud kevadiselt ega siristanud nagu eelmisel nädalavahetusel, kui käisin Arulas Emajõe lättel.

Sellised kiirelt muutlikud ongi meie kevaded, täna suviselt soojad ja homme talviselt kõledad. Tuleb kiirelt ümber kohaneda. Eks sarnast oludega adapteerumist on tulnud teha kõigil inimestel üle maailma viimasel paaril aastal. Ja mitte ainult nüüd. Kõik muutub pidevalt ja aina kiiremini.

Raamatukogu oli endiselt lühendatult avatud ja külastusi oli, kuigi mitte eriti palju. Janika kirjutas: „Raamatukogu külastas teisipäeval ja neljapäeval esimesel nädalal 16 ja teisel nädalal 22 lugejat. Neist lõpetajaid kaks, RVL -i laenutusi ei olnud, tuleb loota, et enamusel on materjal juba kokku kogutud.“
Aga ega me raamatukogus ainult külastajatega ei tegele, on ka muud tööd, näiteks: nõustamised, printimised, kataloogimised, võlglastega kontakti saamine, tulevaste näituste ja ürituste eeltööd, komplekteerimine, fondi korrastamine, perioodika toomine ja arvele võtmine jms. Kord on tähelepanu rohkem ühtedel ja siis teistel toimingutel, aga tegevus toimub, kuigi pealtnäha valitseb vaikus.
Seekord olid ka minul rohkem tavapärased tegemised millest ei ole pikalt kirjutada. Välja võiks tuua vaid osalemise Erasmus+ raames Metropolia Ülikooli virtuaalsel rahvusvahelisel nädalal. Tänan väga Riinat abi eest dokumentide vormistamisel ja homme täidan ma ka tagasiside ankeedi.
Selline virtuaalne osalemine oli omapärane kogemus. Tunnistan, et tavaliselt mulle meeldib Erasmuse programmiga rahvusvahelisi kogemusi saada. Virtuaalses vormis tundus see mulle üsna küsitav, aga katsetasin. Ma hindan vahetust ja näost-näkku suhtlemist ja võimalust ise valida. Nüüd istusin ja vaatasin ja püüdsin kohusetundlikult kaasa mõelda, mida pakutakse, mida räägitakse.
Ühel õhtul tehti üleskutse üheskoos virtuaalselt veini või kohvi juua… Ilmselt noorematele ja suurema suhtlusvajadusega inimestele see sobis ja pakkus pinget. Mina tundsin, et olen selleks mänguks liiga vana või õigemini öeldes – sellisel moel ei paku see mulle suurt midagi, kuigi kodus võin veini meeleldi nautida, kuigi mitte üksinda.
Veidi huvipakkuvam minu jaoks oli teine päev kui räägiti gruppides. Osalesin raamatukogu grupis, aga sealgi olid osalejad väga suurtest raamatukogudest ja teemadki palju üldisemad või kohati jälle liiga spetsiifilised. Õnneks ei olnud kõik ainult e-raamatute ja e-materjalide usku, kuigi vajadus nende järele aina kasvab, aga võimalused on väga erinevad. Ja loomulikult oli üht-teist huvitavat kogemust kuulda ja arvesse võtta.
Kokkuvõttes, oli omamoodi kogemus, aga rohkem sellist ei sooviks ja mina vanamoelisena jään ootama, millal saab kohapeale minna, ise vaadata ja otse suhelda. Aga võib-olla jäängi seda aega ootama… Hea, et selliselgi moel välismaailmaga suhelda saab, sest seltskond oli väga mitmekesine ja riikide valik lai!

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: Mida teha siis, kui jooksvat informatsiooni on ühtäkki vähe või minimaalselt? Kui fakte ja sündmusi on „suluseisus“ istudes peaaegu nullilähedaselt? Mõtlev inimene ütleks siis hetkegi mõtlemata – kujutage olukorda laiemalt endale ette, modelleerige olemasolevat, senitehtut ja –kuuldut ning ärge hoidke tagasi fantaseerimast tulevikuplaanide teemadel!

Tudengid valmistuvad praegu eksamiteks, küsides aeg-ajalt seda ja teist lisaks, nagu ikka. Enamasti oskame neile nõu anda, juhendada ja argumenteerida. Diplomandid on veelgi rohkem omaette-tegevusmaailmas, hea loominguline närv sees ja kiirus kukil. Nad ahmivad nõu ja instruktsioone kõigest ja kõigilt: juhendajatelt, osakonnajuhatajalt, tema abilt, meistritelt ja tuttavatelt-sõpradelt. … Ja nii ongi asjade seis selline, et ühed töötavad päevade kaupa kusagil Tallinna linnahalli sügavustes, tantsides filmides ja tossumasinat käivitades. Tehakse 26.-s duubel. Ja sellest jääb ikka väheseks! Teised töötavad rohkem oma kujutlustes, plõksutavad nimetutes ruuminurkades oma lõputöö detaile… millest väga visalt kogunevad lõputööde kontuurid. Olen vahel leidnud end mõttelt, et vabamas õhustikus, stuudiumi jooksul sünnivad mingis mõttes lahedamad tööd kui need, mis hindamiste, mõõtmiste jm takseerimiste tarvis tehtud.

Taavi Kivisilla. “Making of”… Lõputöö filmivõtetel 2021 III

Praegust meeleolu iseloomustavad eksamiootused – panin oma tudengid kirjutama näiteks kunsti teoreetilistest probleemidest.
Angelina Pjatkovskaja F-18 arvab kunstist hetkel nõnda: „Kunst on see, mida rahvas ja sotsiaalne rühm tunnistab kunstiks. Kunst ei pea olema ilus. Teame palju näiteid, eriti avangardist või kubismist, kus puudub ilu ja esteetika. Kunst ei ole tingimata omistatud sügava tähendusega. Kunst ei pruugi teile tingimata meeldida. Paljudele ei meeldi tants, samal ajal peavad nad seda kunstiks …“.
Richard Ojar F-18 omakorda peab kunsti teoreetilisteks probleemideks järgnevaid:
„1. Mis on kunst? Üldiselt kui inimesed räägivad kunstist, siis kõigil on mingi arusaam sellest olemas. Enamus inimeste arusaam sellest võib küll kattuda, kuid kui minna detailidesse, siis ei tule mitte välja ainult see, et paljuski ei saa inimesed omavahel nõustuda, vaid ka see, et tegelikult sa ise ka ei tea, mis see kunst täpselt on. Üks inimene võib öelda, et kunst on vaid see, mis galeriis üleval on, teine aga hoopis, et kõik mida lood, mis midagi väljendab, mingit emotsiooni tekitab, või lihtsalt ilus on, on kunst.
2. Mis on originaalsus kunstis? Väga raske on tõmmata piiri originaalse ja maha tegemise vahel. Kõik mida elus näeme, salvestub mingit pidi meie ajus, ning see mõjutab meid kunsti tehes, hoolimata kas me seda tahame või üldse tähele paneme. Kas see ilmtingimata lõhub originaalsuse ideed või mitte, on igaühe enda otsustada.
3. Mis kunst on hea ja mis mitte? Küsimuse teeb eriti keeruliseks juba see, et on suur vaidlus selle üle, mis kunst üldse on. Mõned inimesed ei pea näiteks hüperrealismi üldse kunstiks, ning seetõttu ei saa nad üldse hinnatagi, kas tegu on hea või halva kunstiga. Kas kunst on hea siis, kui kunstnik oskab teha midagi sellist, millega keegi teine hakkama ei saaks, või on oluline hoopis töö idee, esitlus viis või üldse ilus jutt töö kõrval. Mõne inimese jaoks teeb kunsti heaks kindla kunstniku nimi selle all, mõne teise jaoks hoopis töö hind.“

Taavi Kivisilla “Making of…”. Lõputöö filmivõtetel 2021 III, ka kaanefoto on Taavi Kivisilla “Making of…”

Kas meie lõpetajatel on oma nägu? Kas oskaksin hetkel üksteisest eristada diplomande Gerthrud Grentsi ja Eva Kram’i? Taavi Kivisillat ja Siret Bugajevit? Või on selleks kõigeks lihtsalt liiga vara? Ise olen ma läbi teinud sellest seisukohast stsenaariume. Olen oma tegevuse jooksul õpetanud nii, et jah – KOHE saab inimesest „asja“, sest selleks lihtsalt polegi rohkem aega! Ja kas siis kui nelja aastaga pole tudengist veel saanud omanäolist kunstnikku tähendab seda, et ega sel juhul eriti ei saagi?
Kummaline küll aga vastata saab neile küsimustele mõlemat moodi: Jah ja Ei. Meie endi kunstimaailmas silmapaistvalt esinenud Diana Tamane ja Ruudu Rahumaru paistsid tõepoolest silma juba õpingute ajal, Alan Proosa ja Lilli Tölp aga alles õpingute lõpusirgel. Ja vastupidi – meil on õppinud tudengeid, kes avanesid alles lõpetamise järel. Tiit Lepp tuleb meelde, samuti Kaisa Eiche ja Anna Hints. Praegustest lõpetajatest on igatahes kõik end nii või naasugusel kujul näidanud – Tuule-Mari Kaarna on silma jäänud oma vaimukate paroodiatega, Taavi Kivisilla oma suurepärase filmikeelega, Eva Kram ettevõtliku allveefotograafina juba rahvusvaheliseski kontekstis jne.
See, mis mulle on aga viimasel ajal hakanud tõsisemat muret tundma, on igasugusele kõrgharidusele keskne kategooria – akadeemilisus. Akadeemilisus igas mõttes. Kuidas tunnevad meie sisseastujad oma eriala hetkeseisu ja minevikku?
Vastus on – alati võiks rohkem ja paremini tunda. Kas me saavutame oma lõpetajate juures nende oluliste kultuurimälu aspektide edasiandmise vähemasti stuudiumi jooksul? Arvan, et suures plaanis saavutame, aga võiks ikkagi rohkem.
Tudengid, keda järjest-ja enam tiritakse väliste jõudude poolt praktikate maailma, peaksid suutma meie erialal hakkama saada kasvõi elementaarste uurimustöödega, mida hiljem pärast lõpetamist oleks võimalik jätkata. Seda on võimalik saavutada vaid siis kui me ise oma õpetatavate kursuste, eriti teooriaainete käigus nõuame uurimustegevust. Olen seda vähem või rohkem proovinud ja üsna veendunud, et niisugune hoiak on vajalik ja läbi raskuste ka võimalik. Meile tullakse õppima fotograafiat – aga see, millist nimelt, on inimeseti üsna erinev.
Nõnda leiame oma sisseastujate seas neid, kes tahavad saada vabakutseliseks kunstnikuks – protsentuaalselt on neid kuni pool kõigist tudengitest. Nende üliõpilastega on ka kõige kergem: nad käivad enamikus loengutes, konspekteerivad, vaidlevad, kujundavad oma arvamusi jne. Klassikaline akadeemiline seltskond par Excellence! Kuna meil on kõrge kvalifikatsiooniga akadeemiline kaader, kus eriala õpetab 4-6 doktorikraadiga inimest, siis on raske öelda, mille poolest me küll akadeemiliseks nimetatud koolidest erineme? Peale praktikate suhteliselt suure osakaalu on muud küll raske leida.

Seejärel tulevad profifotograafiks soovijad, kes huvituvad eeskätt müügist, räägivad reaalsest turust ja päris tegijatest sellel turul. Nende ideaaliks on see, et mida rohkem turul praegu tegevaid fotograafe neid õpetab, seda parem. Ja niisuguse kriteeriumi alusel hindavad nad ka kooli, osakonda jne. See rohkem oskuspõhine rida on Euroopas traditsiooniliselt tööstuskoolist võrsunud Fachhochschule rida. Meie Eesti haridusmaastikul on aga seda rolli täitmas endine tehnikakool nr 2 e „sidekool“ ja fotograafia eriala praeguses Tallinna Polütehnikumis, kus keskendutakse praktiliselt ainult oskustele. Ja meil on kunstiakadeemia, kus nende endi sõnul fotograafiat „kui ametit ei õpetata“.

PallasFoto on võtnud sel foto- ja kunstimaastikul laia ja innovaatilise positsiooni. Oleme kogu oma eksistentsi jooksul tegelenud suuremahuliste eksperimentidega, rajanud allveefotograafia (al 2014), aero- (2014) ja droonifotograafia (al 2017/ 2018) ning nüüd ka interaktiivse fotograafia (al 2021) harud, mille kõrgaeg ongi saabunud/ saabumas. Oleme välja töötanud rea uuemeelseid esitlusformaate, sh virtuaaltuurid (näitustel „Nagu tema seda näeb“, „Tähendused“, PallasFoto osakonda tutvustav VR tuur jne., näitusfilmid „Tähendused“ ja PallasFoto 2021 jmt.)
Ja samas oleme end sidunud märkamatult aga ulatuslikult pärandikultuuriga, eeskätt Eesti/ eestlaste personaalse ja kollektiivse visuaalse mälu taastamise, nüansseerimise ning palendamisega. Pille Paalami fotofilm „Positiiv“ 2001 küüditatud eestlaste elust Siberis on ERR-i telearhiivis üleval kõigile-ja-alaliseks vaatamiseks, Donald Koppeli sõjafotode album „Ma hoidsin neid Sulle“ on vähemalt tuhande eestlase ja Eestist huvitatu kodustes raamatukogudes, Lilli Tölp ’i „Õdede Nõmmede lugu: 80 Aastat kirjavahetust“ nüansseerib seda kollektiivset mälu veelgi ja Alan Proosa „Unustuste register“ täiendab seda mälu lugu veelgi oma poeetilise sugestiivsusega.
Selle kõrval oleme tänaseks välja andnud ca 20 raamatut, millest nii mõnedki on sama suunitlusega. Meediumi (fotograafia) ajaloo kõrval on meie kirjastatud raamatud „Eesti fotograafia ajalugu 1839-2015“, „Eesti Foto Antoloogia“, „Väike visuaalkultuuri leksikon“ jpt ka meie riigi ja rahvuse arengulugu – teisiti öeldes taas olulise kollektiivse mälu agendid.
Ja lõpuks – meie lõpetaja Kaisa Eiche algatas vajaliku debati loomeliitude ja organisatsioonide tegeliku staatuste üle. Suureks üllatuseks oli nt ei ei Fotokunstnike liit ega Ühendus, või isegi mitte Tartu Kunstnike Liit ei kuulugi (sic!) loomeliitude ritta !!! Ja et kunstikriitika polegi KultMini arvates loominguline tegevus ! Tule taevas… ei pigem – tule mõistus appi !
Seekordses infokirjas oleme niisiis eeskätt mõtisklevad, järgmisel korral aga tuleme hindamistega seoses „tagasi“ sünkroonsesse infomaailma.
Seniks aga – täname tähelepanu eest!

Maaliosakond

Margus Meinart: Internetita pandeemiahooaeg on tõesti ettekujutamatu. Internetita elu üldse. Kasvõi praegu koolides toimuv. Kurmo Konsa meeleolukas artikkel 23. aprilli Sirbis paneb mõtlema meie kujutlusvõime piiratud piiramatusele. Teisisõnu, halvaks loetud asjad osutuvad headeks ja vastupidi. Plaanime, mis me plaanime, aga välja tuleb hoopis midagi muud.

Päris nii hull olukord siiski ei ole ja lootus jääb, et plaanitud hindamised ja lõpetamised ikkagi toimuvad. Selle õnnestumise nimel maaliosakond ka tegutseb. Artiklit saab lugeda SIIN.
Tahakski siinjuures kiita nii üliõpilasi kui ka õppejõude, kes vapralt tegutsevad kontakti nõudval alal kontaktivabalt edasi. Lootus jääb, et kvaliteedi langus, mille see olukord minu meelest kahjuks kaasa toob, saab järgmistel aastatel kompenseeritud. Rõõm tavaellu, rutiini naasmise üle on ehk sedavõrd suur, et sellest vabanev energia laeb meid kõiki ja aitab uuesti järje peale. Saabub tulevik, kus naudime internetivaba elu …
Veel Sirbist. Johanna Hoffmann kirjutab Tartu Kunstimajas toimunud K. Ole ja J. Gasiunase näitusest. Sellega seoses tuleb meelde ka T. Pääsukese näitus. Näitused, mida oleks võinud külastada korduvalt meie üliõpilased. Loodetavasti nad jõudsid. Maaliosakonna tudengid said eriloaga teha Pääsukese maalidest koopiamaale, mis oli kindlasti üks väärt kogemus. Heita pilk maalidele läbi tehnilise poole ja kiht-kihilise vaatluse, seda järgi aimates. Selline lähenemine avab tudengile maailma, millest algajana ei pruugi aimugi olla. Maal ei ole ilupilt üksnes. Esteetiline elamus seguneb filosoofilise lähenemisega ja tudengitel ka maaliharidusliku lisaga. Maali saab „kuulata“ kui läbikomponeeritud muusikapala.
Oma II kursuse tudengite pealt näen, et üksi jäänuna, kodustes tingimustes, võib maalimise töö raskeks osutuda. Kõhklusi on palju ja tagantjärgi õpetamine võib jääda targutuseks. Ja maalimine koolitöö ära tegemiseks. Aga omaette kogemus seegi ja mõnele võib ka hästi sobida.
Vilniuse Kunstiakadeemia restaureerimisosakonna korraldatud rahvusvahelisel konverentsil esinesid mitme Euroopa kõrgkooli tudengid ja nende juhendajad. Meie koolist oli ettekanne praktikate korraldamisest õppeperioodil Lai 34/36 uuringute näitel. Ettekande tegid Riina Padar, nüüdseks vilistlane, ja Heli Tuksam. Heli küll praegu ei teadnud, kas ettekandeid saab ka järelkuulata. Kui see selgub, anname teada.
Kui juba viitamiseks läks, siis ei tohiks tähelepanuta jätta ka Peeter Talvistu vastuseid Postimehe AK-s. Muudeseas avaldab ta arvamust, et tugev kunstielu vajab mitut keskust. Artikkel puudutab suuresti maalikunstiga seotut ja seetõttu võtan endale vabaduse ja kohustuse viidata Pallase võimalustele ja samuti kohustusele selle keskuse kujunemise nimel Tartu linnas tegutseda. Sealhulgas siis ka maalikunsti alal. Leian endiselt, et see potentsiaal, mis meil siin olemas on, annab selleks kõik võimalused. Küsimus on, kui hästi me suudame neid võimalusi ära kasutada?
Konverentsidel on internet omal kohal. Tunnistan, et kodus kuulates võib mõte küll mujale minna, aga seda tuleb ette ka saalis tukkudes. Haarab ettekande sisu. Minule meeldib ennast liigutada kuulamise ajal. Ühel kohal istudes on keskenduda raskem. Seega – konverentsid netti!
19. aprillil lahkus Jüri Marran. Huvitav Tartu maalija. Seda oma maaliõpingute ja ka pildiloome poolest. Maale saab vaadata SIIT.

Ja lõpuks, minu meelest on oluline, et SÜKU saaks ehitatud.

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Kaks nädalat on lennates jälle mööda läinud! Esimese neist olin puhkusel (millesse mahtus oi kui palju tööasju lisaks ema sünnipäevale ja muule isiklikule) ning teine nädal rõõmustas taaskord kolmanda kursuse piltvaipade hindamisega.

Kogu selle aja oli peamine mõtete ja tegevuse koondaja minu jaoks tekstiiliosakonna metoodilise fondi piltvaipade näitus Tähendused – näitusesaalis liikudes astun tahtmatult ajas tagasi ja edasi ja kõiki neid juhendatud töid vaadates kuulen kõrvus autorite hääli. See on tore tunne.
Kevad läheneb vääramatu jõuga (kuigi hiljem ja aeglasemalt kui eelmisel aastal), tulbid ja nartsissid koduõues alustavad õitsemist ja piirangute leevenedes avatakse Tallinna Kunstihoones taas kevadnäitus. Seekord koos minu vaibaga “Seitsme maa ja mere taga on võlumets”, mida terve eelmise isolatsiooniüksilduse aasta Aparaaditehases kudusin. Lõputud külmad ja hallid ilmad sel nädalal väsitavad, kuid üha rohkem on koosolekutel teemaks lõputööd, hindamised, lõpuaktus ja praktikad. Säravkollane vaip Aparaaditehase ateljees sai valmis ning kõrgust kogub juba uus gobelään. Ja selles saab taas olema palju värvirõõmu!

Tudengid pole tekstiiliosakonnast kusagile kadunud ja käivad iga päev graafiku alusel oma töid tegemas. Teine kursus trükib Marju Roosi juhendamisel mõnuga suuri kangaid ning esimene kursus koob vaibanäidiseid.

Vaade trükiruumi – individuaalse töötamise võimalust kasuta-takse hoolega. Foto Marju Roos

 

Vaade näitusele Tähendused. Foto Aet Ollisaar

Kui esimesel nädalal lootsime, et imed sünnivad ja näitus Tähendused galeriis Pallas õnnestub aprilli viimasel nädalal ka päriselt publikule lahti teha, siis teisel nädalal see lootus kahjuks kadus.
Seda hindamatum on olnud koostöö fotograafia osakonnaga – galeriiaknal saab jälgida Robi Zutsi videot ja Andero Kalju koostatud videotuur on leitav SIIT.

Näitust kajastas ka aktuaalne kaamera ning mitmed muud meediakanalid. Tuleb loota, et leidus ka neid, kes leidsid aega õhtusel ajal galeriist mööda jalutada ja valgustatud galeriis avanevat vaadet nautida. Põnev oli taustaks uuesti vaadata ka varasemaid kajastusi tekstiiliosakonna tudengite gobeläänidest, näiteks kümne aasta tagust saadet Tubane suvi, kus oma gobeläänidest räägivad tookordsed tudengid Kaidi Ploomipuu ja Piret Järv.
Materjalid näituse kohta on leitavad SIIT ja virtuaaltuuri kohta SIIT.
Tõeliselt võib rõõmustada ka tänavuste piltvaibakursusel osalejate üle – kolmanda kursuse kõik seitse autorit jõudsid oma tööd vaatamata takistustele ka hindamispäevaks valmis. Kaks osalejat isegi nädal varem, et esitada oma tööd American Tapestry Alliance Student Award konkursile, mille eelmisel aastal võitis Pallase tekstiilitudeng Marge Allik. Hoiame pöialt!
Tudengid said tänavu lähteülesandeks lausekatke kuidas see ikkagi oli…
“Kirjelda mingit olukorda, meeleolu, tunnet. Kuidas võiks seda visualiseerida? Anna sündmust edasi ilma seda otseselt täpselt kujutamata, loo seoseid, kasuta sümboleid ja ümberütlemist. Kirjuta olukorda kirjeldav lühilugu. “
Autorid jutustasid lugusid minevikust, unenägudest ja oma igapäevaelust ning suutsid need lood hästi edasi anda nii autoritekstis kui visuaalsetes valikutes. Väga põnev oli kursuse lõpptulemus – kui erinevalt tudengid gobelääntehnikat interpreteerisid! Olgu valikuks akvarelse lapsefiguuri kudumine, saladuste sulgemine kootud pudelisse, teekond Rosamundani, lendava kassi kõhutäis, otsuseid langetada aitav linnuparv taevas või Peipsi järve sillerav peegeldus aastate tagant – idee jõuab nendelt töödelt vaatajani. Koos kolme väikese gobelääniga saab kaasa teha ka retke vanavanaema juurde, alates sellest kui kirikutorn autoaknast paistma hakkab, kuni selleni, kui koduses tugitoolis ahju kõrval komme krõbistada sai. Ja loo puändiks ilmusid kommid hindamise lõpuks ka töö kõrvale seinale!
Hindamiskomisjon oli tulemuste hindamisel väga üksmeelne ja kui tegemist olnuks lõputööde kaitsmisega, siis neli autorit seitsmest oleksid pälvinud komisjoni kiituse. Juhendajana oli seda teekonda väga põnev kaasa teha, septembris näeb neid töid Prima Vista näitusteprogrammi raames ka Ülikooli Raamatukogu seintel.

Andrea-Martha Teesaar. Teos “Kogutud tunded”.

 

Kairi Palm “Õnnes nöpsik” Maria Volk “Kasseptsioon”

Veel häid uudiseid – tekstiiliosakonna vilistlased Annika Kiidron-Roomets ja Triinu Pungits on nomineeritud Hõbenõela ja Kuldnõela konkursile! See annab taaskord tunnistust ka Pallase moeetenduse Mood-Performance-Tants olulisusest ja pikaajalisest mõjust – läbi aastate on mõlemad vilistlased olnud tudengiajal seotud nii etendusel osalemise kui ka korraldustiimiga. Tahaks väga loota, et suuremaks kasvav moefestival Eff tudengite algatusel põhinenud moeetendust lõpuks alla ei neela ja et me oskame seda aastatega loodud väärtust ka oma kooli sees senisest enam hinnata.
Samuti on tore märgata, et vilistlased tegelevad loomealadel ka laiemalt – Maryliis Teinfeldt-Grins valiti Prima Vista kirjanduspreemia “Esimene samm” laureaadiks.
Tudengid leiavad taaskord põnevaid praktikakohti – lähematest koostööpartneritest on praktika juhendajad näiteks Triinu Pungits või Gita Siimpoeg, kaks tudengit on leidnud praktikakoha välismaal. Vaid mõned nädalad ja praktikate aeg on käes!

Kui külm ilm liiga palju ei heiduta, siis kutsun veel nädala lõpuni õhtuti galeriist mööda jalutama. Kakskümmend viis aastat tekstiiliosakonna metoodilist fondi särab vaatajale vastu kuni 2. maini, enne kui taas kokku rullitakse – järgmist näitust ootama.

Meediadisaini osakond

Jaanus Eensalu: Nagu allolevates kirjades näha, siis meediadisaini osakonnas uudiseid pole.

Katrin Ojaots: Mul ei ole oma tööelust midagi värvikat kroonikatesse jagada. Täiesti tavapärane õppekorralduslik argipäev.😊 Ootan pikisilmi koroonapiirangute kadumist. Punkt.
Raivo Kelomees: Töötan endiselt kahe lõpetajaga.
Marko Kekišev: Viimane nädal osutus rõõmustavalt põnevaks. 25. aprill oli Haapsalu Graafilise Disaini Festivali 2021 rahvusvahelise konkursi tähtaeg. Teemaks sel aastal “Absurd”.
Ja nagu oodata, oli kõige absurdsem meie elus viirus kõigi oma väljendustega. Nüüd asub ka rahvusvaheline žürii tööle ja usun, et tuleb kokku suurepärane kollektsioon.
Žürii on traditsiooniliselt teinud oma otsused veebilahenduses. Sai pandud punkte 1–5. Koroona on ka siin omad korrektiivid teinud, sellist keskkonda enam ei eksisteeri – sel aastal siis teisiti, ehk iga otsustaja teeb oma valiku välistades. Täpsemat statistikat osalejate ja valiku osas annan siis hiljem teada.

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Kuidagi linnutiivul möödus paarisnädal jällegi, samas tuules eelmisega. Küllap sellepärast, et ka nädalavahetused olid töised – parima praktikakoha tunnustamise jt taotluste kirjutamine ning BoxYourBook näitusetöö teostamine rahvusvahelisele raamatukarbi konkursi tarbeks Hollandis. Tööpäevi iseloomustasid lisaks tegusatele reaalsetele individuaalsete hindamiseelsetele konsultatsioonidele ka mitmed mahukad virtuaalkonverentsid ja tavapärased e-koosolekud.

12. aprillil ilmus Muinsuskaitse aastaraamat. Tegu on valdkonna iga-aastase artiklikogumikuga, mis annab ülevaate aasta olulisematest tegudest muinsuskaitsemaastikul. Värskes aastaraamatus saavad kokku keskkonna- ja looduskaitse, haldusreform ja arheoloogia, kogukondlik elulaad ja restaureerimine ning paljud muud teemad.
Aastaraamatu sisukorraga saab tutvuda SIIN. Vaata ka tutvustavat videot.
Riin Alatalu ja Helen Sooväli-Sepping vestlesid Facebooki otselülituses teemal „Kliimaneutraalne muinsuskaitse – kas kultuuripärandi renessanss?“
Teisipäeva 13. aprilli pärastlõunal oli osakonna e-koosolek ja hiljem Pallase e-jututuba. Käivad osakondadevahelised ühisnäituste ettevalmistused ARSi projektiruumis ja Pallase Galeriis. Mais-juunis peaks ka “Sripta manent VI: Mine metsa!” näitus vaadeldav olema ERMi raamatukogus.

Kolmapäeval 14. aprillil toimusid paberires-taureerimise aines konsultatsioonid, sama-aegselt ka rahvusvaheline Käsikirjade hoidmise ja säilitamise 18 seminar “Care and conservation of manuscripts”, mis kestis kolm päeva kahes paralleel-sessioonis.
Tegemist on interdistsiplinaarse seminariga, mille eesmärk on viia kokku konservaatorid, raamatukoguhoidjad, arhiveerijad, õpetlased, kuraatorid ja teised, kes töötavad käsikirjade ja varajase trükitud raamatutega. Seminar oli digitaalne ja toimus Zoomis. Tavaliselt on see üritus toimunud Kopenhaageni Ülikooli ruumides.

Vaieldamatult on see põhjala suurim omalaadne sündmus kuhu seekord registreerus ligi 1500 osalejat 77 riigist. Pallasest osalesid Rene Haljasmäe ja tudengitest Gregor Kiin, Netty Muld, Marit Must, Riina Raudson, Triinu Meresaar, Polina Richter, Geterly Sepp ja Gertu Soosaar. Põgusates jututoakirjades jäi domineerima mõte – küll on kahju, et üksteist päriselt ei näe. Sündmus päädis virtuaalses “Munkade õllekeldris” viktoriini ja jootudega.
Toimus ka institutsionaalse akrediteerimise koolitus. 2019 aasta lõpus käisin Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri hindamisekspertide koolitusel ja sain sertifikaadi õppeasutuste akrediteerimiskomisjonis osalemiseks. Nüüd meenus kaks reeglit – komisjoniliikmetel ei maksa omavahel akrediteeritava kuuldes vaidlusse minna ja ei tohi lasta end liigse vastusevadaga ära tinistada 😀

22.-23.04 sai osaletud Leedu Kunstiakadeemia korraldatud restaureerimisalane konverentsil Art and Architecture Conservation Training in Europe: Relevant Experiences and Mastering Conservation Methods. Pallaslased Heli Tuksam ja Riina Padar tegid ettekande oma osakonna praktikates 2019 aastal toimunud projekti põhjal.

Erialajuhi soovitus on seekord neile kel huvi ühel Eesti kaalukamal disainikonkursil KULDMUNA osalemise vastu.
Tööde vastuvõtt: 5. aprill – 4. mai 2021 (kell 23:59)
Hilinejate vastuvõtt: 5. mai 2021 – 12. mai 2021 (kell 23:59)
Esitatavate tööde esmailmumise vahemik peab olema: 25. jaanuar 2020 – 4. aprill 2021
Pidulik auhinnagala: 28. mail 2021

28. aprill – tasuta veebinar kuldmuna vormistamisest. Registreeri end SIIN!
PESAMUNA konkursil osalemiseks tuleb registreerida vähemalt 2-liikmeline meeskond. Registreerimine kestab kuni 30. aprillini 2021 (kell 23:59) ja seda saab teha aadressil defol.io/kuldmuna/2021. Osalemine on tasuta!

Mööbliosakond

Jaak Roosi: Kirjutades seda kokkuvõtet Nõmmel, sattus mu pilk juhuslikult laualolevale ja mitte minule kuuluvale raamatuvirnale. Võtsin hajameelselt pealmise raamatu, et seda silmitseda. Helene, oli selle raamatu pealkiri. Mis Helene?! Sain teada,et tegemist on ühe Põhjala tuntuima kunstniku Helene Schjerfbecki autoportreega, visandatuna kirjanik Rakel Liehu poolt aastal 2003 Helsingis.

Miks ma temast seni midagi ei teadnud. Miks ma ikka ja jälle avastan juhuslikult põnevaid kunstnike, kelledest mingil põhjusel ei ole eriti räägitud? Tegelikult seda põhjust ma ju tean, sest see on senise kunstiajaloo, kui süsteemi viga.
Kes ei mahu väljakuulutatud stiili või voolu kaanonitesse, see visatakse üle parda. Meie puhul rakendati veel lisafiltrit – kui kuulud idaeuroopasse, siis sind ei ole olemas. Sellise doktriiniga lülitatakse väga palju põnevat kultuuriloos olematusse, kuigi see oli või on. Või, kas tasalülitamine on üldse võimalik või otstarbekas? Paratamatult ajas hinnangud muutuvad ja kaanonite kehtestajad ….. . Meenub mingi 20. sajandi algupoole Prantsuse ajakiri, kus anti ülevaade Pariisis toimunud tähtsast kunstinäitusest. Pooleleheküljeliste reproduktsioonidega olid esile tõstetud tunnustatud kunstnikud ja siis kuskil taga, lehe allservas oli kaks tillukest reproduktsiooni. Alla oli kirjutatud: Picasso.
Selleks, et kindlustada mööbliosakonna restaureerimise suuna õpet restaureeritavate objektidega, võtsin ühendus mööblikollektsionääri ja kunstiajalugu õppinud Toomas Zuppinguga, kellega on ka varem koostööd olnud. Koos Mirjam Peiliga on ta välja andnud raamatu Toast tuppa, mis kajastab Eesti linnalist elamiskultuuri. Nüüd on koostamisel teos 19. sajandi pärandist.

Analüüsides ühiselt potentsiaalsetest esemetest tehtud pildimaterjali, jõudsime Toomasega ühisele arusaamale, et üks nendest on erakordne leid. Sedavõrd põnev ja unikaalne, kuigi suurte kahjustustega, et see tuleks restaureerida ja selle koht peaks olema Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ekspositsioonis. Selle funktsionalistliku torutooli autor on tõenäoselt Jaan Siirak ja see on valmistatud temale ja äripartneritele kuulunud Vikeri tehastes Tallinnas. Siirak oli sisekujundaja, mööblikujundaja, maalikunst-nik, graafik ja ka skulptor. Taoline leid rikastab kaheldamatult Eesti disainipärandit, aga sobiks sama hästi rikastama ka Euroopa pärandit. Minu meelest.
No vaatame, mis sest asjast tuleb. Alates esmaspäevast on see tool mööbliosakonnas.

Olles Eesti Tervishoiumuuseumi teavitanud meil lõputööna olevast unikaalsest hamba-arstitoolist, olid nad sellest huvitatud ja soovisid meid külastada. Küsimus on lihtne – kas restaureerida või konserveerida. Kui muuseumile, siis üldiselt konserveerida, aga kui omanikule müügiks, siis restaureerida. Arvestades, et see on maailmas teadaolevalt kõige paremini säilinud eksemplar ja, et praeguste otsingute järgi ongi teada vaid kaks eksemplari (teine on Suurbritannias), siis tuleks eelistada konserveerimist. Muuseumist tullakse meile sel nädalal.

Koos Madis Liplapiga sai valitud töid Tallinnas ARSi majas toimuvale Pallast tutvustavale näitusele. Ühele toolile, mis nüüd läheb ka näitusele, juhtis tähelepanu Annes Hermann, kes ise oli selle töö juhendaja. Nimelt oli disainile spetsialiseerunud Hannoverist pärit vahetustudeng Alba võtnud nõuks proovida kätt ka restaureerimise alal. Vedrupolstri valmistamine on suht keerukas töö, kuid tal õnnestus see suurepäraselt. Tulemus on igati nauditav ja Annes sai samal ajal oma saksakeele oskust lihvida. Madis Palmiga maadleme endiselt mööbliosakonna fotovõimekuse arendamise nimel. Tellimus on, tarne tähtaeg on, 7-10 päeva, aga mida pole, seda pole.

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski: Teerullijuhi roosad sokid ja soe kabiin teevad kadedaks. Naine vaatab kõrgelt kaugusesse, tee-ehitustööd toimuvad vaatamata sellele, mida taevast alla sajab ja kes tee peal kondab. Otsime head kivi olümpiavõitja Johannes Kotkase kodukohta siinsamas Kodijärve kandis. 

Tartu Spordiliidu ja Kambja valla mehed on teinud eeltööd. Sõidame ja müterdame ühe kivi juurest teise juurde ning taevas meile armu ei anna. Iga uue kivi juures langeb ülalt midagi uut. Üks, kaks, kolm, neli… meenutab Tõnis Paberit kive ja fikseerib nähtut. Töö kunstiline pool on tema kätes. Kohalikud ilmuvad metsatukast justkui ime väel.

„Porsunud pind“, noogutab kivimeister Rein Karus kahtlevalt kivi takseerides. Päris Kotkase talu juures on veel üks, see viimane kivi ja päris pime veel polegi. Selline igapäev.

Viljandi valla droonid lendavad osakonna õuel. Video annab selgitust, miks.
Eelmise aasta septembris sõlmitud koostöölepingust Viljandi vallaga oleme jõudmas tegudeni.
Viljandi-Tartu Viiratsi ringristmikust saab avalik galerii, kus plaani kohaselt hakkavad konkursi alusel väljavalitud skulptuuriüliõpilaste ja -õppejõudude tööd vahetuma iga paari aasta tagant. Sellest avaliku ruumi galeriist saavad osa kõik. Ka need, kes tavapäraselt galeriisse ei sattu. Mul on sügavalt heameel selle koostöö üle, sest see võimaldab luua ja ehitada midagi tähenduslikku, mida varem pole olnud.
Kuidas? Andes võimaluse. Võimaluse luua, väljendada olemuslikku just sellele ajale, kus praegu elame. Igal ajastul on oma ülesanded, mõned meist on ajastu ideede elluviijad. Luues võimaluse noortele skulptoritele panustame tulevikku. Anname võimaluse mõelda suurelt, piiramata noore kunstniku loomingulisust. Koostöö on vältimatu tulevikuhariduse võtmesõna. Sellist koostööd võiks meil rohkem olla.
Head rahvusvahelist skulptuuripäeva! 24.04.2021 

Mulle hullult meeldib, et kirjutame kroonikates lisaks tööasjadele ka sinistest kartulitest, loetud raamatutest, Pesapuu vaatetornist, „maal vanaema juures“ asjadest või ema sünnipäevast.

Vallo Nuust