Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 01.03. – 14.03.2021

Kuidagi déjà vu tunne on. Aasta tagasi 13. märtsil panime kooli kinni ja nädala pärast kirjutasin esimestes kroonikates: Tere kõigile ja ühtlasi suur tänu kokkuhoidmise, loovate lahenduste ja positiivsuse eest. Esimene nädal on selja taga ja tundub, et oleme pealesunnitud olukorraga suutnud üsna hästi kohaneda. See ON vajalik, sest taoline töövorm jääb meie pärisosaks veel mõneks ajaks.

Ja kohe meenus legendaarne lühifilm „Õhtusöök ühele“ ja seal kõlanud dialoog:
„The same procedure as last year, Miss Sophie?“
“The same procedure as every year, James.”

Niisiis… tere kõigile ja ühtlasi suur tänu kokkuhoidmise, loovate lahenduste ja positiivsuse eest. Esimene nädal on selja taga ja tundub, et oleme pealesunnitud olukorraga suutnud üsna hästi kohaneda. See ON vajalik, sest taoline töövorm jääb meie pärisosaks veel mõneks ajaks.

Seis on siiski veidi parem, kui aasta tagasi ja sellega seoses meenub mulle seik Juri Nikulini elulooraamatust, kus ta Odessas jalutades nägi kohvikuuksel silti: Sorry, we are open!
Pallas on ka natuke avatud, õige natuke, ja kõige tähtsam on õppehoonetes kinni pidada rangest 2+2 reeglist. Lihtsamalt öeldes: kui keegi peaks haigestuma ja Terviseamet küsib kontaktide kohta, siis saab öelda – „ei puutunud kellegagi kokku“ või „puutusin kokku 1 inimesega“.
See on ainuke garantii, et saame õppehooneid „õige natuke“ lahti hoida.

Küsimusi aga on palju ja enamus neist on retoorilised!
Millal see jama lõpeb?
Vaktsineerida või mitte?
Mis suvest saab?
Ja üleüldse…?

Võibolla polegi vaja kõigile küsimustele vastuseid otsida. Kristina Tamm annab allpool mitmeid soovitusi ja mulle meeldivad neist kaks – kui vaja, siis ka piirame oma virtuaalsuhtlust ja külastame oma vaktsineeritud vanaema.
Mina sõidan laupäeval emale külla, tal on sünnipäev ja ta on vaktsineeritud. Eks ma kannan maski ja ülearu kaua ei ole, aga meie viimasest kohtumisest on juba pikk aeg möödas.

Pallase inimeste kaks nädalat

Õppeprorektor

Kristina Tamm: Kui eelmisel aastal oli distantsilt õppimises rohkem uudsust, siis seekord peaks vist katsuma vältida ligikippuvat tüdimust. Kõik see oleks nagu juba olnud! Aga me oleme sellest ka õppinud. Kasutame olemasolevaid võimalusi maksimaalselt ära, õpime, tegutseme,  suhtleme ja kui vaja, siis ka piirame oma virtuaalsuhtlust. 

Mõned mõtted tüdimuse vastu:
kuluta oma aega enda jaoks hästi, kasutades koroonaaja ühte eelist: võimalust süveneda ühte teemasse pikemalt näiteks veebiloengute välisel ajal;
mine loodusesse, seda leidub ka linnas, sest vabas õhus tulevad kõige paremad ideed;
õues saab tegelikult ka pildistada, joonistada, maalida, filmida, modelleerida jms.;
tee iga päev midagi, mis ei ole kuidagi sinu õppetöö ja kohustustega  seotud, olgu see sport, heegeldamine, klaverimäng, oma merisigadele uue majakese projekteerimine või juba vaktsineeritud vanaema külastamine;
vaata filmi, kuula muusikat, loe, arutle sõpradega filosoofia põhiprobleemide üle (nt. mis on teadmine, mis on ilu, mis on õnn jne.);
aita teisi.

Suhtleme!

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Üks kultuurisoovitus ka. Liivo Niglase film keelepäästja Indrek Pargist ERR-is ja kindlasti selle kõrvale Donald Tombergi läbi kolme TMK numbri kulgev intervjuu lingvistiga. Kuidas on võimalik, et veel mitte 50 eluaasta jooksul on ta  jõudnud nii palju käia, näha, kogeda, õppida, õpetada, omandada, edasi anda, osa saada, panustada… Ja pidada pealtnäha võimatuid asju täiesti võimalikeks.

Projekt “Kunsti, disaini ja restaureerimise suuna praktikate arendamine Kõrgemas Kunstikoolis Pallas” määrati seisundisse “Rahastatud”. Esimesed mõtted projekti tegevustest on juba välja käidud ja loodetavasti saab palju kasulikke teadmisi projekti käigus omandatud.
ERR-i võttgrupp filmis üles 4×5 minutit saatele “Prillitoos”. Alates 4. aprillist saate näha-kuulda Heli Tuksami, Peeter Linnapi, Kristjan Bachmani ja Anne Rudanovski õpetusi. Äärmiselt muljetavaldav oli Kristjan Bachmani süsteemsus ja läbimõeldus, et kuidas mahutada viide minutisse võimalikult palju infot nii pildiliselt kui sõnaliselt. Kahjuks ei saanud kõigi filmimiste juues olla, kuid seda suurema põnevusega ootan, et kuidas see kõik ekraanil välja näeb.
Lõppes konkurss ideekavandi leidmiseks Viljandi valla ringristmikule. Arutelu kavandite üle oli huvitav ja vaidlus võitja väljaselgitamiseks võiks öelda et isegi tuline. Igal juhul peab Rasmus Eist nüüd hakkama mõtlema oma idee teokstegemisele.
Madis pildistas üles Krista üüratud toiduportsjonid, et te kõik kodukontorites saaksite tema maitsvaid lõunaid tellida ja nautida.
Leidsime uue koolitusjuhi, kes alustab 16. märtsil ja esialgu poole kohaga. Selleks on tänavakunsti ekspert Salme Kulmar. Salmel on magistrikraad Tartu ülikoolist kunsti-, käsitöö- ja kodunduspedagoogika erialal ja oma magistritöös uuris ta tänavakunsti kujunemislugu. Bakalaureuseõpingud läbis ta aga hoopis  Aix-Marseille ülikoolis Prantsusmaal. Ta korraldab väikelinnadele suunatud tänavakunstifestivali “Rural Urban Art” ja brändi “Pseudo Toursi” asutaja ja giidina viib läbi tänavakunsti ekskursioone ja töötubasid Tallinnas ja Tartus. Ja õpetab Pallases vabaainet “Tänavakunst kui universaalne salakeel”. Kes palju teeb see palju jõuab!

Üliõpilasesindus

Diana Edur: Eelmisel kevadel toimusid teeõhtud rektoriga üle videosilla, tegime ettepaneku 23. märtsil teetassi ja ekraani taga taas kohtuda. Meie oleme koosolekuteks juba omadega Teamsis.

Möödunud sügisel tuli üliõpilasesinduse koosolekul teemaks, et Pallasel võiks olla oma tekkel. Sealt saigi lugu alguse, Kristiina Saaron hakkas lähemalt uurima, milline peaks tekkel olema. Peale teiste koolide teklite ja statuutidega tutvumist algas kavandamine, visandeid sai kokku üheksa tükki.
Selleks, et paremini aru saada, milline tekkel võiks reaalselt välja näha tuli teha mockup-id, need koostas Anna-Elisabeth Viise.

Kavandite seast osutus valituks tumepunase põhja, musta küljeosa ja tumepunase randiga madal nahknokkmüts. Musta küljeosa allservas on neli kuldset nööri, millest 3 ülemist on õmmeldud ilma vahedeta ning neid eraldab alumisest kitsas must vahe. Tekli paremale küljele kuldsetele nööridele on õmmeldud tikitud kooli logo. Teklist ilmus ka pressiteade Tartu Postimehes.

Disaini autor: Kristiina Saaron; Mockup: Anna Elisabeth Viise

Teklit võivad kanda tudengid alates teisest õppeaastast ja juba sel kevadel peaksid verivärsked teklid lõpetajate peanuppe katma.
Üliõpilasesindusel on pikalt laual olnud kooli prügimajanduse teema. Viimaks oleme jõudnud asjaga disainiprotsessini, püüame luua igasse osakonda eraldi prügijaama, mis hõlmaks endas sorteerimiseks vajalikke eraldi püstakuid. Plaanime esimese prügijaama ehitada kohviku lähedusse ja seejärel erialaosakondadesse jõuda. Hetkel on mõttes koostöös maaliosakonnaga kõik jaamad stiliseerida ja lisada juurde sorteerimist lihtsustavad infosildid.

Ootame põnevusega augustisse lükkunud sTARTUp Dayd, mille kujundusmeeskonda Pallase kunstitudengid esmakordselt kaasatud on. Tükk aega on veel oodata, niisiis asusime uute koostööprojektide jahile, eks näis, millised võimalused avanevad. Sneak peak: sihikul on miskit muusikamaailmast.
Seoses järjekordse koroonakevade saabumisega püüame kaastudengitele tuge pakkuda, selleks oleme organiseerimas veebiseminari, kus käsitleksime motivatsiooni, inspiratsiooni või muud säärast, mida hetkel üliõpilastel vajaka jääda võib.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: “Keskendu positiivsele” on muutunud mantraks. Ning kõige selle juures olen püsinud negatiivsena. Kumb nüüd füüsilise ja kumb vaimse tervise kohta käib, ei saa enam varsti isegi aru. 

Kaks näitust, mis on momendil üleval Pallase galeriis on nüüd nähtavad ka virtuaalselt: maaliosakonna näitus “Kvaliteet”
ja Evita Goze, Vika Eksta, Kristine Madjare ja Diana Tamane näitus “Nagu tema seda näeb.”
Järelvaadatav on ka Pallase restaureerimise/konserveerimise suuna seminar JULGUS.
Tekkel on valmis ja seda saab nüüd tellida.
Pallase vilistlane Siim Parisoo filmis Pallase osakondi tutvustavat videomaterjali. Nüüd algab montaaž. Aprilli alguses teeme lahtiste uste päevad.
2021. aasta sTARTUp Day kujundusmeeskond kohtus korraldajatega ja saime ala kaardid ning materjalide nimistu. Kohe-kohe hakkame ka reaalselt kujundama!
TYPA-ga paneme kokku uut Open Call-i, et võimalikult atraktiivseid kunstnik-residente Tartusse ja Pallase tudengitega oma kogemusi jagama meelitada.
Tihedasse graafikusse pressisin ka kaks seminari: Eesti Kaubandus ja Tööstuskoja Juhtide Klubi webinar teemal: “Ringmajandus ja -mood. Kas reaalne muutus või trendisõnad?” ning eelarvestamise seminar Tartu 2024 meeskonna eestvedamisel. Esimesest sain väga häid kontakte, kellega loodetavasti ka tulevikus koostööd teha ning enda harimist eelarvestamises soovitan igale inimesele!

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Hästi palju positiivsust saab üliõpilaste soojast tagasisidest, kes tõesti südamest tänavad ja kirjutavad, kuidas välismaa periood on neid mitmes mõttes avanud ja parim otsus nende elus! Ma ei ole arst/kirurg, kelle tööl on otsene mõju teiste elule, aga sellistele väiksematele positiivsetele muutustele saan kaasa aidata ja see on nii hea tunne! 

Alustasin varasemate erasmuslaste muljete kogumist, mis lähevad meie kodulehele.
Jagati eelinfot, millised uued põhimõtted hakkavad olema 2021 sügisel algavas Erasmuse 7-aastases programmiperioodis:
tõenäoliselt võib mingit osa koolile eraldatavast toetusest kasutada ka Euroopast väljapoole liikumiseks;
nii tudengitele kui töötajatele on rohelise reisimise puhul lisatoetus.

12.03 oli tähtaeg nii Erasmusega õppima kui ka praktikale minekuks. Huvi on suur ja väga tore on olnud viimastel nädalatel meie üliõpilastega Erasmuse teemadel plaane teha! Ju on mõju avaldanud nii see, et pikalt pole keegi saanud välismaale ning ka see, et Eesti koroonaolukord tundub olevat hullem kui teistes riikides.

Karl Kaisel (meediadisaini vilistlane) teeb Erasmuse äsjalõpetanute praktikat Budapesti, Ungaris asutuses Babtér. See asutus on valmis veel ühe Pallase praktikandi võtma.

Triinu Tuul (maal) õpib kevadel kõrgkoolis Anadolu University, Türgis.

Kirkke Soon (fotograafia) õpib Portugali kõrgkoolis Escola Superior Artística do Porto.

Raamatukogu

Edith Hermann: Märtsi esimesed kaks nädalat möödusid lennates. Kevad kadus pea hetkega ja talv tuli tagasi, sadas palju lund ja oli krõbedat külma. Mul ei olnud selle vastu midagi ja ega kui olekski, ega see midagi muutnud ei oleks.

Kurvaks tegi ja teeb see, et Eestis koroonasse nakatunute numbrid tõusid tohutu kiirusega ja kahjuks see arv püsib väga kõrgel. Ja inimesed, kes võiksid aga ei soovi end vaktsineerida ja teisalt Eestis ei ole piisavalt vaktsiine. Mina õnneks sain laupäeval esimese doosi.

Raamatukogus oli endiselt töine õhkkond, kuigi külastusi oli vähem. Möödunud kahe nädala jooksul tuli kiirelt ümber orienteeruda, kuidas tagada raamatukogu tegutsemine. Õnneks on raamatukogu teenused abivajajatele piiratud ajal ja uute reeglitega siiski tagatud. Loodame, et kõik neid tingimusi täidavad ja keegi ei haigestu.

Lõpetuseks soovin jagada mõnd kultuurielamust. Minu jaoks oli üheks elamuseks alles nüüd ETVs vaadatud, mõne jaoks kindlasti juba varem nähtud, Lilija Vjugina dokfilm “Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”. Väga hea film ja lisaks sai päris palju uut teada ainult 46 aastaseks elanud Ülo Soosteri loomingust.

Teiseks on ETV saade „Võidumees“ käesoleva aasta 7. märtsil 85-aastaseks saanud Heinz Valgust. Ta on kunstnik, kirjanik, Laulva revolutsiooni käilakuju, isa, vanaisa ja mida kõike veel. Me justkui teame teda meedia kaudu, aga tegelikult tunneme üsna vähe. Üldse tunneme kõiki oma, Eesti kunstnikke, liiga vähe või vähemalt minul on pidevalt avastamisrõõmu.

Viimaks 2020. aasta kauneimad raamatud. Valiku hulka kuulus ka Kristiina Ehini luulekogu „Janu on kõikidel üks“. Raamatu kunstnik, kollaažide ja osade fotode autor on Pallase vilistlane Gabriela Urm ning kujundajad on Diego Almeyda ja Pallase õppejõud Mart Anderson.
Imeline raamat väga hea luulega, soovitan soojalt.

Fotograafia osakond

Peeter Linnap:…Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mu peas küpses juba ammu pretensioonikas plaan osakond kaasaegseks küberruumiks pöörata.

Vaevalt oli meie tubli nooruke õppejõud Diana Tamane lätlannade Vika Eksta, Evita Goze ning PallasFoto lõpetanud Kristine Madjare ning omaenda töödest koosneva näituse “Nagu tema seda näeb” üles saanud, kui kõik tuli taaskohe sulgeda!
4 päeva jäi selle pärisnäituse kestuseks! Rekord, mis rekord – seni mäletan kõige lühemana vaid 1 nädal Eesti Kunstimuuseumis kestnud ekspress-show’d “Pühamu”, mille TV-eetrimürast tegin oma sõpruskonnaga aastal 2000.

Ometi samas ka rõõmustasin, sest tegime juba mõnd aega ettevalmistusi virtuaalse pildimaailma õpetamiseks, katsetasime kaameraid ja simulatsiooniprille ning paar päeva pärast “Nii nagu tema seda näeb” näituse sulgemist – 6.märtsil 2021 sai noor PallasFoto õppejõud Andero Kalju valmis Pallase ajaloo esimese virtuaaltuurina (ümber)loodud näituse ! Väljapanek pandi virtuaaliasse “rippuma” 8.märtsil. Niipalju ajaloost – ja kõik on kutsutud sellele virtuaalnäitusele.

Teeme praegu Pallasfotost jälle – vist juba kümnendat korda – promofilmi, aga seekord paralleelselt otsustasime kohe teha ka virtuaaltuuri. Pole just kerge neid kahte esmapilgul teineteisest eristada, aga ütleks nii, et kui filmis on lugu ja järgnevus režissööri/ operaatori poolt “ette-antud”, siis virtuaaltuuridel saab vaataja ise valida, mida ning millises järjekorras (samuti –“kui kaua”) vaadata. Kumb neist kahest “parem” on, pole küll võimalik määrata ega ei peagi.
Võtted jõudsime “lubatud aja sees” veel ära teha ja nüüd monteerime, titreerime jmt. PallasFotol on plaanis ka samaaegselt luua esinduslik portreegalerii kooli töötajatest, aga seda me nüüdkord ei jõudnud – jääb siis järgmiseks plaaniks!

Andero Kalju. PallasFoto VR Tuur. 06.03.2021 Evita Goze teos

Ja näitus leidis ka vaatamata oma uudsele virtuaalvormile kohe ka elavat kajastust nii Eestis, kui ka rahvusvaheliselt.

Pallast külastas vahepeal ka terve ETV võttegrupp, kes tegi meie osakondades (maal, foto, mööbel, skulptuur) lõike praktilistest tegevustest, a la “kuidas midagi restaureerida”? Tänud selle initsiatiivi eest meie uuele ja tublile arendusprorektorile Ivi Lillepuule ning saatemeeskonnale “Prillitoos” (Aivi Parijõgi, Mati Kark, Lauri Kulpsoo jt)! Ja olgu kohe öeldud, et “Prillitoos” on juba mõnd aega kõige vaadatumate prime time saadete hulgas ning ammu muutunud kogupere-saateks!
PallasFoto demonstreeris liikuvas telepildis mõistagi vanade kodus leiduvate fotode “remondi” kõiksuguseid vorme. Vanad fotod võivad nimelt olla kahjustatud mehaaniliselt, keemiliselt või bioloogiliselt – ja igaühega neist tuleb toimida erinevalt. Suurimad tänud seejuures meie parimate erialastele korüfeedele! Kunagi Eesti ainuke fotorestauraator olnud ja Saksamaal erihariduse saanud Peeter Maksing kirjeldas olukorra lihtsust aga ütles ka seda, et keemiliselt parandatakse fotosid nüüd juba harva. Meie Pallase oma suurepärane restaureerimise õppejõud Kurmo Konsa kinnitas, et fotod käivad nüüd juba peamiselt läbi skänneri ja elektroonilise retuši. Kurmo tõi TV-eetris näitamiseks kaasa ka oma suurepärase kogu dagerro-, ferro-, ambro- ja kollotüüpe – lisaks veel soolapaberifotosid jm ajalooliselt pikantset kraami. Selle eest Suur Tänu!
Ent tänu väärib ka Toomas Kalve retuši ja koloreerimisvahendite eest ning erakordselt eksootiliste ning haruldaste fotonäidiste eest!

Prof Peeter Linnap Pallase laboris kahjustusi hindamas ETV 2021

Mida me selles saates siis täpsemalt tegime? Kõigepealt näitasin laiemale publikule lihtsat meetodit omavahel kokkukleepunud fotode leiges vees lahtileotamist, mis õnnestus hästi – ilma kahjustusteta. Seejärel demonstreerisime halvasti kinnistatud ja liiga napilt pestud ülesvõtete taaskinnistamist ja arhiivipesu. Siis jõudis aeg mehhaaniliste kriimustuste juurde, mida juhtub elus tihti, aga selle vastu aitab retušš. Proovisime pilte kahjustatud aladelt ülipeene “00-retušipintsliga” üle käia – aga tegin seda ka loomulikult Adobe Photoshopis, näidates etappide kaupa tugevalt kriimustatud foto taaselustamist. Ka see õnnestus päris hästi. Küll aga kerkib kogu restaureerimistegevusest esile mitmesuguseid filosoofilisemaid mõtteid. Näiteks see, et kui usaldusväärne jäädvustus foto siis õieti on? Mitte kujutamise adekvaatsuse mõttes vaid omaenese füüsise tähenduses. Kuidas neid personaalse ja ühiskondliku mälu “jäävaid” inkarnatsioone hoidma peaks, et need ka tõepoolest jäävad ja mitte lühikeseks vaid pikemaks ajaks, et mitte öelda “igaveseks”? Kas digiteerimine, mis päästmatult kaduva füüsise teise materjali ja vormi viib, on omakorda võimeline säilima ajas pikemalt? Me tegelikult ei tea seda veel kuigi kindlalt ja CD ning DVD ketaste käekäik ei sisenda mitte just liiga suur optimismi. Elame-näeme?

Vallo Kalamees tegi Foto II suurepärase näituse meie oma koduses Smoke galeriis. Näituse nimi on “Studio Mystique”. Valgus, peegeldused, erakordselt vibrantsed toonid, mida kutsutakse vahel high-key ja low-key, kriimud ja tolmukübemed klaasil, topelt-reflektsioonid ja virmalisi kohati meenutavad värvilised hõrgud moodustised olid tõepoolest lummavad vaadata. Ma pole juba ammu näinud suhteliselt tehnilise kallakuga ja algkursuse staatuses õppeaines niisugusi suurepäraseid tulemusi! Super-super-super. Peened ja nüansseeritud toonides pildid, väga ilusad, peentoonilised väljatrükid ja kaunis vormistus – mis kokku annab “vow!”-effekti. Siin on tunda kui palju energiat, hoolt, hoolivust ja usku on neisse piltidesse pandud! On ju?

AgnesMüürsepp. sTINGING tIME / Greete Altrof. AQUARIUS. RING ÜMBER KAHVATU KUU.

Vallo Kalamees. Studiomystique vaade / Laura Auer. TOGETHER APART IMG_20210304_153913

Vaikselt hakkavad kohale jõudma ka juba aasta kestnud pandeemia mõjud argielule, näiteks kaubandusele. Olukorras, kus jooksvaid kulutusi on tavalisest vähem, on mõttekas tegeleda kasvõi minimaalse investeerimisega, uuendada seadmeid, tehnikat, aparaate jmt. Ja – mida aeg edasi – seda rohkem hakkavad korduma laused: “tarneaeg 4-6 nädalat”, “kesklaost otsas”, “tarneag täpsustamisel” jne. Väärtuslikuks muutuvad see kaupmees või firma, kes suudavad midagi kohe reaalajas – nüüd ja praegu – riiulist võtta ja müüa. Nii mõnedki esindused ja 1.klassi ärid on jäänud hätta, kiirusega on aga nihkunud esiplaanile tihti väikesed teisejärgulisteks peetud ja vähetuntud tegijad. Mida see sisuliselt võiks tähendada ? Ei vähem ega rohkem kui seda, et pandeemia on muutnud ühiskonna struktuuri. Sootsiumist on kadumas näiteks turismitööstuse lihttegijad ja pole eriti lootust, et endine olukord üldse taastuks. Transport kuivab kokku ja rõhuasetused selles muutuvad. Lapsevanemad teevad kordades rohkem tööd, et lapsed koolides/ ülikoolides hakkama saaksid jne. Haiglakohti napib, meditsiinis napib ka spetsialiseeritud virolooge jne.
Mis saab aga uues ja kestvas situatsioonis kunstidest?
Suureneb netipõhine osa meie tegevusest. Failid, gifid, voogedastus, e-raamatud, e-filmid ja nende laenutamine, sotsiaalmeedia populaarsuse plahvatuslik tõus jpm. Praeguse olukorraga seoses paikneb ümber nii kapital, tööjõud, tarbimine kui ka veel palju säärast, mida me isegi veel mitte aimata ei oska. Aga olgu räägime ainult faktidest ja mõtleme hetkeks ka tsunftisiseselt. Kui näitusi ei avata ega paberpilte ei trükita, avamis-snäkke jmt ei tarvitata, väliskunstnikke meile külla ei sõida jne, autori-raamatuid signeeritakse läbi skänneri-neti või hoopis digiallkirjaga? Kui sotsialiseerumine pubides asendub kohviste excel-voorudega zoomis? Mis muutub – kui poolfiktiivsed “netiminad” hakkavad järjest rohkem asendama meid-inimesi meie füüsilises konkreetsuses ja nüanssides?
Ent teiselt poolt – näitusi saab nüüd olema jälle kordades rohkem, galeriid ei “lähe lõhki” soovijatest ja löögile saavad kõik. Füüsilist ruum läheb vast ikka vaja ent vaid niikauaks kui näitus “üles võetud” saab. Ära langeb kurbus näituse ärajäämise jmt pärast. Usun siiski ka seda, et virtuaalgaleriide vahel saab toimuma konkurents, kus kujunevad välja prestiižssed “näituspaigad” ja tavalised; kohalikuma ja rahvusvahelisema tuntusega saidid. Nõnda võib selles tegevuses ära nii mahu- (sel aastal galerii juba täis) kui ajapiirangud (3 nädalat). Tundub revolutsiooniline!

Maaliosakond

Margus Meinart: Kui oma pea ei võta, siis tuleb targemate poole vaadata. Õnneks oli Peeter Linnap nii tubli ja kirjutas oma „lähivaatlused ajaloost“ või ajaloo lähivaatluse juba varakult valmis, nii et sain enda kirjatüki alguse (mis pidi alati raske olema) tema teksti sappa haakida.

Nõnda kui kõik muudki näitused ja seal käimised keelustati, suleti ka Pallase galerii. Nõnda jäi Pille Johansoni ja Indreku Aaviku kolm päeva üles seatud maaliosakonna näitus „Kvaliteet“ avatuks neljaks päevaks. Nõnda pöördusid ka meie pilgud virtuaalsuse virvatulukeste poole. Pille eestvedamisel ja Lauri Veerde ettevõtte Tuur abil sai ja jäi näitus avatuks ekraanidel. Maalinäitus (mida see näitus ju põhiliselt on) ekraanil päris vaatamist kindlasti ei asenda, kuid salvestus jääb alles ja huvilised saavad ülevaate nii reaal- kui ka virtuaalajas, ehk millal ise tahavad ja kus ise tahavad. Suur tänu Pillele näituse päästmise eest. Näitusele pääseb SIIT.

Lahtised uksed uutele õpilastele avanevad seekord samuti virtuaalsel kujul. Aja ja olude sunnil. Igal juhul olin kõige värskema osakonnajuhatajana olukorra ees, kus „iidamast-aadamast“ kindlustunde ja mure ning muretusega pidin rääkima osakonnast ja seal toimunust/toimuvast ja toimuma saavast. Ütleme nii, et tegemist oli katsumusega… Aga oluline on, et 4 minutilise filmijupi kokkumonteerimine vilja kannaks. Ootame ju päris õpilasi päris sooviga päris õppesse. Eraldi tänu osakonna inimestele mõttetalgute ja huvitavate ajalooliste fotode eest!
Osakondade ülene restaureerimisnäitus on Pallase galerii akendel nähtav. Meiepoolse panuse eest kannavad hoolt Heli Tuksam, Tuuli Puhvel ja Madis Liplap.
Restauraatorite lõputööd käivad kohtadel edasi. Tulevikus avaneb meil loodetavasti võimalus imetleda Andrus Kasemaa „Mahtra sõda“ Peril, endises E. Vilde nimelises kolhoosikeskuses ja Lätis väikest osa Siimeri mõisa taastatud ilust. Loodetavasti lahenevad kõik piiriületusega seotud probleemid. Huviga jääme ootama Heli Tuksami esinemist „Prillitoosis“

Alates sellest esmaspäevast näeme õpilasi siis erikokkuleppe alusel. Neljapäeval ja reedel käis koolis usin asjade pakkimine ja päris mitmed üliõpilased sõitsid üle Eesti laiali oma kodudesse, Rakverre, Jõhvi ja mujale. Küsitluste põhjal jäi mulje, et enamik leiab ikka võimaluse kuskil oma maalipukk üles panna ja kodakondseid surtsaka tärpentinilõhnaga ergutada. Loodame, et vaipadesse langev grafiiditolm peretülisid ei põhjusta.
Õppejõudude kohta kõlbab vist lugu, mida räägiti eelmise Eesti lukkulöömise ajal. Nimelt kui selgus, et mujale kui poodi ja apteeki minna ei tohi, siis pensionärid leidsid, et nende elus ei muutu siis midagi.
Kunstnikud on ju ka ateljeekesksed.

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Need nädalad on möödunud kiirtempos. Ümberringi juhtub kogu aeg nii palju, et enam ei saa aru kuhu poole pead pöörata. Värvid tulevad nähtavale, täies jõus – nii harmooniliselt kui kakofooniliselt.

Õue astudes kuuldub esimesena lindude üha valjenevat sädinat, kevad on igatahes kohal. Isegi lõngad tekstiiliosakonna riiulites võtavad iga päevaga justkui veel kevadisemalt ritta. Mis siis, et lumi vahepeal võimust võtab ja siis jälle riukalikuks jääks sulab.
Tuleb õppida kõige ümberringi toimuva vahel tasakaalu hoidma.

Nende nädalate jooksul jõudsime mitu korda ümber teha osakonna erialaõppe korralduse ja Marju tegi üha uusi tabeleid. Maskide kandmise vajadust ei ole kahel viimasel nädalal tudengitele enam üle rääkida tulnud. Mida rohkem suudame hoida ennast ja teisi, seda rohkem on lootust eelmise kevadega võrreldes olukorraga siiski paremini toime tulla. Kõik need ained ja kohtumised, mida veebis saab teha, on niigi sinna üle kolinud.

Et osakonna professor Kadi Pajupuu on vabal semestril, siis kutsusime tema juhendatavasse trükitekstiili ainesse külalisi. Marimekko trükitekstiili pikaajaline ekspert Petri Juslin on varemgi Pallase tekstiiliosakonnaga seotud olnud, tema asjatundliku käe all oleme koos üliõpilastega teinud Helsingis mitu põnevat Marimekko tehase külastust ning paar aastat tagasi juhendas ta Tartus ka meie tudengeid.
Hindamise ja tagasiside arutelu oli kaasahaarav ja nauditav. Koos tudengite hinnetega saatis Petri Juslin oma kirjas tervituse: Thank you again for giving me this opportunity to work with you. I enjoyed every minute!

Näited tudengite töödest: Marion Mölder. Juhendajad Petri Juslin ja Marju Roos.

Hindamisega lõppes eelmisel nädalal ka tsükliõppenädalal toimunud kangakujundus-tehnikate intensiivkursus mida juhendas Piret Valk (EKA).
Sel aastal õnnestus ära teha kursus, mida plaanisime aasta tagasi – katsetada läbi, milliseid muutusi on võimalik esile kutsuda rakendusuuringu lõnganäidistest kootud silmuskoelistes ja telgedel kootud kangastes, kui neid järeltöödelda. Nii sai ka esimene kursus panustada rakendusuuringusse ning osakond sai taas kogemuse võrra rikkamaks. Peale kursuse lõppemist kogub Liina Kool iseloomulikud näited ka rakendusuuringu tulemusti koondavatesse mappidesse.

Eelmisse nädalasse mahtus veel praktikate arutelu, mis andis lootust et järgmisel aastal saab saata õppejõude ettevõtetesse stažeerima. Samuti oli taas rõõmustav näha, et Marju juhendamisel on praktikate haldamine osakonnas hästi korraldatud ja vaatamata keerulisele pandeemia olukorrale on kõik tudengid praktikakohad leidnud ning põnevaid kogemusi saanud. Käidud on väga erinevates kohtades – väikestes disainistuudiotes, Tartu Uues Teatris, vilistlaste stuudiotes jne.
Neljas kursus on peagi koolist prii ning saab lõputöösse sukelduda. Eelmisel nädalal lõppes nii kaasaegse tekstiilikunsti kursus kui ka lõputöö praktika põhikursus. Viimaste tundide kohtumised tõid rõõmustavalt välja, et tudengid on iseseisvad ja kirjutajate ja lugejatena analüütilised, samuti julgevad välja öelda enda seisukohti. Seega on eriti põnev oodata kõigi kuue eriilmelise lõputöö valmimist.

Sain eelmise nädala lõpus taas teada seda, mida tegelikult tean enda kohta juba ammu – kirjutamine on minu jaoks lihtsam kui kaamerate ees kõnelemine. Tekstiiliosakonnas filmiti sisseastujate reklaamklippi eelmisel reedel ning täna otsisime välja vajaliku lisamaterjali, häid tegijaid ja põnevaid isiksusi ootame taas veebieksamitele juuni lõpus (võib juba vaikselt sõna levitama hakata!).
Siiski on selle korra kokkuvõte hüplik ja kõik ei saanud kindlasti kirja, mitmest toredast sündmusest jäid fotod tegemata…
Kohtumiseni, ehk järgmisel korral õnnestub täpsem olla!

Meediadisaini osakond

Marko Kekišev: Koolis oli muidugi kena osaleda tulevaste tudengite õhutamisel (kui valmis, saab ka vaadata). Olid ka esimesed märgid viirustakerdustest..

Lohutades andsin Praktilises projektis ja Märgiõpetuses ajapikendust, eesmärk on ikkagi tulukest hoida ja võimalusel lõkkele hagu juurde anda. Entusiastid pole veel susisemas aga 1/3 tudengeid tahab telefonitsi motiveerimist ning personaalset patsutust. Semestri esimeste ülesannete lahenduste üle, mis kavanditena laekunud, saab vaid rõõmu tunda.
Naljaviluks saatsin perearstile teate – olen valmis süstiks. Poole tunni pärast paluti kohe kohale laekuda. Esimene suts käes. Seega soovitan soojalt, tehke sama. Järel- ja jääknähud olid minimaalsed. Me ikka jõime omal ajal lastena ka porilombist (tänud kõikidele vaktsiinidele!).
Ja kõigele krooniks tegi noorem poeg mind jälle vanaisaks. Tirtsule pandi nimeks Lilli.

Muud imeuudist pole. Hea meel on mainida, et “Mehed Pallasest” plakat valiti Lahti Plakatitriennaalile. Minult veel 2 plakatit, seega sain 3000 laekunud ja valitud 300 eksponeeritava teose koguarvust tubli 1% tulemuse. “Mehed Pallasest” on ka Arhangelskis hetkel eksponeeritud.
Ühtlasi sai avatud HGDF 2021 hooaeg (Kultuuriministeeriumi taotlusvoorust sain raha!). Oodatud on kujundusgraafilised teosed teemal ABSURD (info minu FB seinal) ja kogume ka värske kultuuriplakati kollektsiooni.

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Kuidagi tavapäraselt läksid need nädalad. Aga oli ootusärevus või pigem päev-päevaga tõdemuse saabumine, et rangemad piirangud on tulemas… Kõik tunnid, mis võimaldasid, olid juba viidud üle distantsile ja valmisolek oli viidud maksimumini. Esmakursuslastel oli küsimusi, teised olid elukogenud aastatagusest olukorrast.

Tudengid pingutasid kõvasti ja igal õhtul võtsid koduseks kunstiõppeks koorma vajalikke materjale kaasa. Harjumatu oli juba kl 18 koolist lahkuda, broneerisin ülikooli raamatukogus Häädemeeste toa ja jätkasin toimetamisi seal, kuna Küllike Pihkva kutsus intervjuule. Ta õpib hetkel ka Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis, kutseõpetaja õppekaval, ning koostab oma bakalaureusetööd. Töö teemaks on kõrgkoolis restaureerimise eriala õpetavate õppejõudude professionaalne identiteet ja koolikeskkonna mõju identiteediloomele ning muutustele identiteedi määratlemises. Üheks lõputöö osaks on intervjuude tegemine õppejõududega. Mina sattusin ka valimikku. Oma igapäeva tegevuses ei mõelda selle peale, mitu protsenti sa oled hetkel õppejõud, konservaator, ametnik…
Huviga jään ootama kokkuvõtet eesti keskmisest konserveerimisõppejõu identiteedist. Lisaks sellele, kuidas olla hea õppejõud pani küsimustik mõtlema – kuidas olla hea lapsevanem, laps, kodanik, inimene üldse…
Tänu Maikeni orgunnile toimusid järgmisel päeval osakonda tutvustavad filmivõtted, kus muuhulgas tuli osakonnajuhatajal jällegi intervjuu anda. Osakonna inimestega koos olid kõik küsimused läbi töötatud ja kuhjaga vastuseid olemas aga siis otsustab tulla esinemiskramp ja ei ole lihtne kaamera ees sõnu ritta seada. Aga üldkokkuvõttes läks hästi – intervjuumaterjal haihtus seitsme tuule suunda ja tuleb tehtut võtta kui peaproovi ning järgmisel katsel veel parem intervjueeritav olla!
11. veebruaril toimunud Disainijutud vol3 ‘‘Kuidas disainida häid digi ja avalikke teenuseid?‘‘ webinari on võimalik järele vaadata SIIT.
Nädala jooksul toimusid ettevalmistused restaureerimissuuna erialade ühisnäituse koondamiseks Pallase galerii akendele. Siit ka erialajuhi kultuurisoovitus – võtke aega ja jalutage galerii eest läbi. Tänan abi eest Kristina Tamme, Indrek Aavikut bussijuht Andrest, eriti aga Madis Liplapi, kes kujundas väljapaneku rekordilise tippajaga 7:15!

Emakeelepäeval 2021, tegin keeletesti:
Ja minule kinnistunud teadmine, et aga ette ei panda koma, lükati ümber. Aga vaadake minu eelmisi lauseid – aga ees ei ole koma 😀

Mööbliosakond

Jaak Roosi: Ruumide loomise tabelist ei taha ma üldse rääkida, aga see on tehtud, aga sellega tuleb edasi tegeleda…

Koostöös Tartu Mänguasjamuuseumiga valmis kursusetöö raames Nõmmelt pärit nukumaja. Konserveeris III kursuse tudeng Kristen Jüriväli Annes Hermanni juhendamisel ja see objekt läheb muuseumi uude püsiekspositsiooni, ning koostöö jätkub. Nüüd juba lõputööna, tuleb konserveerida pedaalidega lasteauto Põlvamaalt. Kui Nancy Klaos on oma lõputöö kaitsnud, siis läheb ka see ese püsiekspositsiooni.
Hannoverist pärit vahetustudeng saatis mulle meili sooviga korrigeerida võetavaid aineid. Kuid kirja lõppu oli lisatud midagi üllatavat ja rõõmustavat. I am very happy to study in the furniture design department. Kind regards. Alba.
26.02 toimus konserveerimise/restaureerimise suuna virtuaalne talveseminar Julgus. Aitäh mööbliosakonna vilistlastele kes esinesid sisukate ettekannetega – Annes Hermann, Margus Meinart, Tuuli Trikkant ja Karoliine Bürkland.
02.03. meilist loen Riina Gendriksoni algatusest koguda Erasmusega väljas käinute mälestusi. See on igati suurepärane algatus ja tulemused võiks jõuda kooli väljaandesse ning miks mitte ka osakondade lehekülgedele.
Andre Maisväli tuleb välja ideega korraldada kitarride valmistamise vabaaine kursus. Miks ka mitte, kui olud seda võimaldavad.
Käivitub osakondadevaheline restaureerimise/konserveerimise näituse organiseerimine Pallase galeriisse. Aga kuna valitsuse poolt on galeriid suletud, siis Heli Tuksam tuleb välja päästva ideega – teeme aknanäituse. Nii ka läheb.
Koroona väisab mööbliosakonna üht I kursuse tudengit, tulemuseks kursuse ja kolme õppejõu eneseisolatsioon.
Järgnevalt tuleb päevakajas teade, et Tallinnas, Tartus ja Põltsamaal vaktsineeritakse riskirühma kuuluvaid inimesi. Miks see teade päevakajas tuleb, aru ma ei saa. Digiriik ja puha, aga ega ma ei nurise, parem nii, kui mitte kuidagi. Mina olen vaktsineeritud, no ei ole mingeid tüsistusi.

Tuli ka Narva Jõesuu kiriku põlengust päästetud esemete päästetööde projekt. 14. – 17.06.2021. Kes osalevad? Eks see selgu ja taas tulenevalt olukorrast.

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski: Tundide andmine virutaalselt pigistab välja viimasedki talvest jäänud energiaraasud, läbipõlemiskuristik võib udus rahmeldaja ootamatult endasse tõmmata. Näen seda enda, tudengite ja õppejõudude pealt. Jäänud on loomingulised õlekõrred (pluss – savi tõesti maandab pingeid). Ja uusi asju muudkui sõidab peale.

Pool aastat on kulunud koostöölepingu allkirjastamisest Viljandi vallaga, eelmisel reedel kogunes žürii, et valida parim idee Viiratsi ringristmiku skulptuuri jaoks.
Seitsmest tööst osutus võidutööks Rasmus Eisti “Sammud Viljandi”. II preemia saavutas töö “Tee läbi aja ja ruumi”, autor Dmitry Gorbushin ja III preemia töö “Sorteeri!”, autor Urmo Teekivi.
Palju õnne võitjatele!

Kaanefotoks on Rasmus Eisti kavand: “Sammud Viljandi” 

Dmitry Gorbushin: “Tee läbi aja ja ruumi”

Skulptuurid ringristmikul ei ole “igavesed”.
Konkursile oli seatud tingimus, et kavandatav teos peab olema julge ja kaasaegne. Viiratsi ringristmik on justkui avalik galerii, kus tööd hakkavad vahetuma iga paari aasta tagant.
Formaat täpsustub koostöös Viljandi vallaga.

Urmo Teekivi: “Sorteeri”

Kui keegi peaks haigestuma ja Terviseamet küsib kontaktide kohta, siis saab öelda – „ei puutunud kellegagi kokku“ või „puutusin kokku 1 inimesega“.
See on ainuke garantii, et saame õppehooneid „õige natuke“ lahti hoida.

Vallo Nuust