Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 10.05. – 23.05.2021

Kokkuvõtteid möödunud aastast tehakse tavaliselt Jõulude ajal. Kes sündis ja kes suri, kes abiellus ja kes lahutas, kellel tulid esimesed hambad ja kellel läksid viimased, mis tehtud ja mis jäi tegemata … Ja üldse, et oli raske ja vilets aasta, nagu eestlane ikka ütleb ja suhtub.
Minu ajaarvamine käib juba aastaid teistmoodi. Avaaktusest kuni lõpuaktuseni on Pallase aeg ja kahe aktuse vahele jääb minu oma aeg. Mõlemad ajad on ühtemoodi tähtsad. Ja kokkuvõtetega ei ole vaja üle pingutada.
Ei olnud raske ja vilets aasta – oli lihtsalt teistmoodi. Ja eks pea olema ka neid teistmoodi aastaid. Laupäeval hakkan lugema selle aasta lõputöid ja järgmisel nädalal algavad kaitsmised ja siis on lõpuaktus ja siis vastuvõtt. Nagu igal aastal.
„Ühed välja ja teised sisse,“ nagu me ütleme.
Igal aastal on pärast lõpuaktust natuke kurb, sest läbi lõputööde saan paljude noorte inimestega justkui lõplikult tuttavaks. Ja siis nad lähevad ära.
Avaaktusel on jällegi tore vaadata seda tüüpide galeriid (heas mõttes), kes on Pallasesse tee leidnud.
Ei olnud raske ja vilets aasta – oli lihtsalt teistmoodi, koos maskide, piirangute, distantsi, testimise ja vaktsineerimisega.
Tühja kah. Elasime üle 700 aastat orjapõlve, Liivi sõja, katkud ja näljahädad ning viimase Eurovisiooni – saame ka koroonast jagu. Ja selle usu pärast tahan kõiki pallaslasi tänada.
Mulle meeldib mu ajaarvamine – aktusest aktuseni, lõpukõnest avakõneni. Mõlemad ajad on ühtemoodi tähtsad – nii Pallase aeg, kui ka minu oma aeg.

Ühest kümmekond aastat tagasi kaitstud lõputööst on mulle meelde jäänud järgmine mõte: „Elus on pidev kulgemine, alati juhtub midagi, millegi lõppemine ei vii mingi lahenduseni. Loo lõppu polegi, ja seega pole ka lahendust, mida me nii harjumuspäraseks peame.“
Nii et pole olemas häid või halbu aastaid, on aastad, millest me oleme läbi kulgenud ja pole ka lõppe ega lahendusi. Kõik on liikumises ja meie oleme osa sellest.

Pärast lõpetamist ja vastuvõttu saab üks Pallase-aeg jälle läbi, et sügisel uuesti alata. Vahepeal avastage ja kogege midagi, sest järgmine aasta tuleb jälle teistmoodi.
Muide – Äntu Sinijärves ongi täiesti sinine vesi. Kohe päris sinine.

Pallase inimeste kaks nädalat:

Üliõpilasesindus

Andre von Maisväli: Pmst terve elu olen mõelnud, et õpilasesindus on nohkaritele. Õpilasesindused, üliõpilasesindused, mingid korbid, organisatsioonid – kuivikutest aktivistidele, kellele ei piisa ainult koolitükkidest, vaid peab ka mujale ronima, kuhu vähegi võimalik.

A nüüd olen ise siin, üliõpilasesinduses. Vähe sellest – eesotsas ka veel. „No tegelt suht norm“(loe: ÜLIKÕVA!), kui pean kellelegi seletama, kuidas siin on. Ausalt öeldes ei kujutagi enam ette, milline mu koolielu oleks ilma esinduseta.
Vaatamata piirangutele oli see mööduv mu parim ja toredaim aasta Pallases. Seda suuresti esinduse pärast. Päris ägedaid asju sai ikka tehtud. A kõige parem oli ikkagi seltskond! Ma nii loodan, et jääme ikka suhtlema pärast kooli!

Tahaks täiega lahedaid üritusi korraldada inimeste jaoks, et neid omavahel kokku tuua, lõbutseda. Et „parimad aastad elus“ oleks nagu literally PARIMAD! Mitte, et pärast lõpetamist on ainult allamäge, aga saate aru küll 😀
Täiest jõust oleme esindusega nii ka majandada üritanud aga olukord maailmas ei soosi väga. Ei viitsi korontsikust isegi rääkida. Jõhker lootus on järgmise aasta ees. Metsik!
Tahaks, et pallaslased oleks veel aktiivsemad. Igasugustes asjades. Tahaks, et me kõik 350+ inimest tunneks üksteist ja saaks hästi läbi. Tahaks, et Pallas eristuks suurel määral juba ainult kogukonna tunde poolest teistest ülikoolidest. Moodustaks suure pere. Alati oleks kellegi poole pöörduda. Nõu küsida, sõber võtta, koostööd teha, pidu korraldada, nii praegu kui tulevikus. Tõukame üksteist edasi sel teel kunstnikeks saamisel. Aitame teineteist oma ala professionaaliks saamisel. Muudame kunstimaailma veel relevantsemaks kui see on praegu. Tõstame Eesti kunsti taset!
Hetkel kirjutan ja organiseerin 4 või 5 projekti/üritust järgmiseks aastaks. Ma ei jõua ära oodata, millal ma nendest esinduse liikmetele rääkima hakkan! Vahepeal mõtlen, et Maiken ja juhtkond ei jaksa meid ära kuulatagi, koguaeg midagi öelda. Samamoodi ei jõua ära oodata ka teiste ideid ja ettepanekuid, kuidas meie koolielu paremaks-värvikamaks muuta! Või miks mitte ka Tartu elu, Eesti elu!?
Mu suur soov järgmise ja minu viimase aasta ees Pallases on olla kõige lahedam üliõpilasesindus Eestis! Uute liikmetega tutvudes nägin potentsiaali ja ambitsiooni – võib juhtuda, et mu soov ei olegi niivõrd suur, sest selle saavutamiseks ei pea isegi soojendusdressi maha võtma! Samas tahaks, et me oleks ka kõige lahedam kool Eestis! Mina näen, et see on tehtav. Suht easy win isegi.
Rihoga ükspäev rääkisin tudengite motiveerimisest ja ta ütles, et minu puhul peab seda entusiasmi ja motivatsiooni ohjeldama, sest seda on liiga palju.Tahaks seda ülientusiasmi ja hüperaktiivsust kuidagi teistele ka süstida. Ma ausalt proovin!
Aasta alguses esimeheks valituna mõtlesin enda peal kasutada levinud motot: „Lead by example“. Nii ma loodan enda ülearu draivi teistele kanda. Et minu lähedus inspireeriks. Motivatsiooniviirusega nakatada. Ilma süstlata süstida. Pole kindel, kas toimib. Üks aasta veel ees, äkki läheb õnneks.
Lihtsalt sidenote, et praeguse seisuga toimuvad juuli alguses Üliõpilaste Suvemängud, nii et pange kirja pls. Lähme, saame sõpradeks, teeme sporti ja paneme pidu!
Tahaks-tahaks-tahaks! Jõhkralt tahaks ainult. Kõike! Vaadates tagasi selle aasta esinduse tegemistele, siis arvaks, et ladna, raske on seda ületada. Aga pange tähele! Hoidke kõvasti silm peal, sest me teeme! Kõik teeme ära! Ainult suuri asju teeme! Me lähme lendu! HOIDKE KINNI MEID!

Õppeprorektor

Kristina Tamm: Praegune aeg on koduselt tempokas, täis vahetut suhtlemist koolis, koostööd, kiireid otsuseid ja lühikesi, aga sisukaid telefonikõnesid. On hea meel, et lõputööde näitus taas toimub, et lõputööde kaitsmiste ajakava on täis eriilmeliste lõputööde esitlusi ja komisjon saab pea kõiki töid taaskord oma silmaga näha.

Lõputööde kaitsmised algavad 2. juunil, alustavad kunstid (2. kuni 4. juunil), restakad 7. juunil ja disain mahtus ära kahele päevale: 9. ja 10. juuni. Kuigi galeriisse lubatakse kaitsmiste ajal ainult komisjon, saavad kõik huvilised ülekannet vaadata nagu eelmiselgi aastal.
Kaitsmiste päevade vahepeal ja pärast ootab näitus galeriis külastajaid.
1. juunil avaneb aga SAIS-is sisseastumisavalduste vastuvõtt, lõpetajate poolt kohe-kohe läbitud teekond algab juba uute tudengikandidaatide jaoks.

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Pean tunnistama, et mul on väga kahju, et viimane infokiri ilmub enne kaitsmisi. Aasta suursündmus on ju ees. See, mille nimel me kõik igapäevaselt töötame – isikupärane, tegus, osav, andekas, särav lõpetaja – ootab meid ees juuni alguses.

Olen juba enne Pallasesse tulekut päris mitmel aastal vähemalt ühel päeval käinud kaitsmisi vaatamas. Mõned esitlused on mul siiani silme ees, mõne noore isikupära pani mind lausa ahhetama, mõne maailma sügavus hämmastas mind, mõne meisterlikkus tekitas sügavat lugupidamist, mõne uljus pani heatahtlikult muigama. Seda kõike ja rohkemgi veel ootan ka tänavustest kaitsmistes, ootan seda rindu mitte ära mahtuvat uhkustunnet, et need on MEIE noored… Ma tean, et see joovastav tunne tuleb, olen seda oma eelmistes tööeludes korduvalt kogenud. Mäletan siiani hetke, kui poja gümnaasiumi lõpetamise aegu (ohjummel, sellest saab juba kaheksa aastat!) tehti mulle ettepanek pidada lastevanemate poolt aktusel kõne. Mu esimene reaktsioon oli, et ma ei saa, ma hakkan ju neid vaadates nutma! Just nimelt NEID vaadates, sest töötasin samal ajal Viljandi linnavalitsuses ja olin noortega koos teinud nii palju: laulu- ja tantsupidusid, hansapäevi, Vabariigi aastapäevi, lastekaitsepäevi ja muid tähtpäevi, loendamatu hulga kontserte, spordivõistlusi, ajurünnakuid jne. Nad olid natuke nagu minu lapsed ka… Ja on siiani! Jälgin uhkusega, mis maailma nurkades nad ülikoole lõpetavad, kuidas nad oma tööelus edenevad, millega nad avalikkuse ette jõuavad.
Samamoodi jääb minu pilk peale Pallase lõpetajatele ja te võite kindlad olla, et rõõm teie üle on üks magusaimaid asju elus!

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Õppeaasta viimases kokkuvõttes on sobiv teha lühiülevaade kogu möödunud õppeaastast välissuhete korraldamise vaatepunktist.

Valdkonnas, kus üks põhitegevusi on inimeste liikumine/liigutamine üle piiri, on koroonaviiruse levik oluliselt takistanud tavapäraseid toiminguid. Perioodi iseloomustavad pidevad muutused – lähetuste ära jäämine, edasi lükkamine, püüd tehtud kulutusi tagasi saada, lõputud läbirääkimised kõigi osapooltega ning alternatiivsete võimaluste leidmine projektide täitmiseks.
2020. aastal jäi ära palju praktika- ning õppimislähetusi ning Pallase töötajate väliskoolitusi. Erasmuse projektis ette nähtud mobiilsete isikute arvud said täidetud töötajate virtuaalsete lähetuste ning välisekspertide kutsumisega.
Juba kevad 2021 näitas, et üliõpilased on tüdinenud Eestis nö kinni olemisest ning välismaal õpib tavapärane arv üliõpilasi ning ka välispraktika sooritamise huvilisi on palju nagu koroonaeelsel ajal. Töötajad on praegu ainult rohelise tule ootel, millal saaks vaid vabamalt reisida ning välispartnerid jälle külalisi vastu võtavad.
Olen optimistlik, et järk-järgult pääseme kõik rohkem liikuma.
Tuju on hoidnud üleval armsad kolleegid, toetav juhtkond, soojad sõnad üliõpilastelt ja nende positiivne tagasiside, et Erasmusega välismaale minek on olnud kõige õigem otsus elus, õppurite saadetud imelised fotod sihtkohtadest ning igapäevased humoorikad pisiasjad, nt mõne välispartneri pöördumine minu kui prof. dr. Gendriksoni poole, kirjad vahva nimega kõrgkoolidest nt Lovely Professional University Indias, Liaoning Normal University Hiinas jne.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: Läbi hakkab saama üks järjekordselt kummaline ja erinevate väljakutsete poolest rikas õppeaasta.

Pandeemiast hoolimata sai ette võetud mitmeid uusi ja huvitavaid tegemisi ning loodetavasti nõnda ka üliõpilaste elu rikastatud ja ühiskonnale midagi toredat pakutud. Mulle endale on kõige rohkem rõõmu pakkunud just kõik see, mida üliõpilastega koos olen saanud teha – koostöös Tartu linnaga ehitasime lumelinna ja teeme lastekaitsepäeval palvelippe, oleme sTARTUp Day kujundus-meeskonnaks, lisaks toimuvad uued ja huvitavad täienduskoolitused, kooli tutvustamiseks on filmitud terve hulk videosid, tehtud füüsiliste näituste kõrval ka mitmeid virtuaalnäituseid, välja on antud raamatuid ja toimunud on Viljandi valla ringristmikule korraldatud skulptuurikonkurss.

Ka koolisiseselt on toimunud mitmeid muudatusi – valitud on kaks uut osakonnajuhatajat, arenduses püsti saadud virtuaalsete sisseastumiseksamite ülesannete serverisse laadimise veebileht, muuhulgas on üliõpilasesinduse eestvedamisel Pallasel nüüd oma tekkel (sel nädalal peaksid esimesed tellijad hakkama uusi tekleid kätte saama!), ning korraldamisel on Pallase suvekoolitus.
Aga enne, kui saame suvepuhkusele minna, tuleb veel diplomitööd kaitsta, lõpuaktus korraldada, sisseastumiskampaaniad käima lükata ja sisseastumiseksamid edukalt läbi viia. Sest iga lõpp on ju millegi uue algus.

Raamatukogu

Edith Hermann: Kevadised ilmad on eriti muutlikud ja seekord asendusid soojakraadid kiirelt jahedusega, isegi külma ja vihmaga. Kõige kiiremad aiatööd on peaaegu tehtud, aga kõike ei saagi sellise ilmaga veel teha.

Õnneks jagub maakodus nii sees kui ka väljas erinevaid tegemisi ning tänu sellele liiguvad remonditööd tempokamalt. Sellelgi nädalavahetusel käisime lühikesel sünnipäeva matkal, seekord Lõhavere linnamäel Viljandimaal. Kuigi ammu ei ole enam looduses kullerkupu ja pääsusilma välju näinud, siis seekord nägin üllatavalt palju kannikesi, mis on samuti haruldaseks muutunud. Lisaks käisime osaliselt restaureeritud Olustvere mõisas, kuigi hoonetesse sisse ei pääsenud.

Seekord õppeaasta viimane kokkuvõte. Nüüd võib koroona perioodi juba mõnel määral kokku võtta. Alates eelmisest nädalast on kooli uksed taas avatud ja sama raamatukogus. Enam ei pea külastajad end registreerima ja raamatukokku pääseb tööpäevadel kella 10-16ni kuni õppeaasta lõpuni.
Mõned mõtted raamatukogu poolelt koroona teise laine ajast.
Esiteks on loomulik, et tuleb järgida riiklikke juhtnööre, mis seab meie tegevusele raamistiku, kuid tegutseda võiks eelkõige lähtuvalt konkreetsetest olukordadest ja tervest talupoja tarkusest. Ehk siis mõistlikul moel ja turvaliselt tegutsedes olid ja on meil peaaegu alati võimalikud mõningad vabadused. Lisama peab, et vaid siis kui seda kurjasti ei kasutata.
Teiseks, pean taas kordama, et meil tuleb jätkuvalt tegeleda e-raamatukoguga. Kuigi meie raamatukogu esmane valik on paberkandjal raamatud, peame olulisel määral täiendama e-materjale kõigi osakondade tarvis.
Kolmandaks võiks öelda, et kõigele vaatamata oli see periood teatud mõttes katkestus. Kahjuks üsna pikka aega ei ole olnud Pallase raamatukogus ühtki üritust, mis tooks meie üliõpilased, õppejõud ja teised töötajad kokku, võimaldaks vahetut suhtlemist ja ühtse kogukonna tunde kogemist. Käisin 24. mail Tallinnas Rahvusraamatukogus ja EKAs ning igal pool on üsna vaikne ja vähe külastajaid. Ei ole ja ei saagi veel olla seda tavapärast aktiivsust raamatukogude kasutamisel. Loodan, et sügisel siiski käivitub normaalne õppetöö, saame plaane teha ja neid teoks teha, mitte taas tundmatusse kaugusesse edasi lükata.
Praegugi toimub meie raamatukogus laenutamine, tagastamine, printimine, koopiate tegemine, nõustamine jmt, aga kõike siiski väiksemas mahus. Loodame, et lugejad ei võõrdu raamatutest ja raamatukogus käimisest, sest Pallase raamatukogu ei saa kunagi muutuda tehnikaraamatukoguks, kus juba praegu on peamiselt e-materjalid ja kohaletulek ei ole oluline. Raamatukogus saime ja saame koroonast mõjutatud aega kasutada muudeks vajalikeks toiminguteks, mis samuti ootavad tegemist. Ometi jääb midagi olulist puudu ja me püüame teha oma poolt parima, et seda puudujääki korvata.
Kutsun teid raamatukokku, näiteks 2020. aasta kauneimate raamatute ja uudiskirjanduse näitusi vaatama. Kutsun Kaarsillale 2021. aasta linnakirjaniku, Juhan Voolaidi fotonäitust „Nihestatud Tartu 2“ vaatama, mis on avatud 5. juunini. See on Prima Vista 2021 „Väike maailm“ kunstiprogrammi esimene näitus, lustlikust, mängulisest ja krutskitega Tartust nii sõnas kui ka pildis.
Milline oli Eesti humanitaarteaduste roll ja tähendus iseseisvuse saavutamisel? Kas ja kuidas on muutunud suhtumine humanitaariasse vabas Eestis? Kas tänasel päeval on prioriteediks reaalteadused, eelkõige nende rakenduslik aspekt? Kas humanitaaria on pelgalt meelahutus ja koorem maksumaksjale või meie identiteedi ja olemise alus? Milline on humanitaaria tähendus riigile, kultuurile, igale Eesti inimesele?
Seda saate järelkuulata 20. mail 2021 Eesti Rahvusraamatukogus toimunud vestlusringi „Humanitaarteaduste vältimatusest“ salvestuselt Youtube’i kanalil. Omavahel vestlesid Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor Krista Kodres, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Kristi Viiding, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm, Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogiate professor Mart Noorma ja Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Vestluringi juhtis Joonas Hellerma.
Lõpetuseks soovin teile – leidke aega lugemiseks, kuulamiseks, vaatamiseks, mõtisklemiseks ja mõtestamiseks ning looduses olemiseks.
Kohtume Pallase raamatukogus!

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Sel aastal tahtsin üllatada nii oma vanemaid kui iseennast – poetasin Nõmme mändide alla aianurka sügisel peotäie tulbisibulaid ja jäin põnevusega ootama. Kevad tuleb põhja pool hiljem kui Karlova koduaias, kuid viimati võttis mind vastu juba värvikirev lilleaed. Rõõmu kui palju!

Salaaed. Foto Jaak Roosi

Lõputööd hakkavad tasapisi valmis saama, vahel räägib üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Foto Kaidi Mikk

Need nädalad on olnud suures osas lõpetajate päralt. Kõik lõpetajad esitasid 10. mail oma tööd osakonnale üle vaatamiseks ja sealt alates olen neid lugenud, märkmeid teinud, tagasisidet andnud. Sinna sekka veel ühe diplomandi juhendamine koos Liina Kooliga, mis on olnud meile mõlemale igati väljakutset pakkuv. Pärast tööd võõrkeelsete veebiallikatega ja seejärel raamatutega oleme juhendajatena jõudnud ringiga tagasi vanade heade raamatuteni – minul on laual lahti Eesti entsüklopeedia köited ja Liina saadab mulle pilte Silveti sõnaraamatust. Vaheduseks väga kostutav!
Igal juhul hakkavad lõputööd valmis saama, alanud on tööde pildistamine ning kohe algab ka eksponeerimine galeriis. Kõik kuus tekstiiliosakonna tööd on sisult põnevad ja põhjalikud, ootan huviga kaitsmisi.
Sel nädalal toimus ka viimane kevadine arenguvestlus tudengitega. Praegusel piiratud kohtumiste ajal oli tore tudengite nägusid vähemalt ekraanilt näha. Mõne kursuse puhul küll kõiki osalejaid pildiga ekraanile ei saanud, väikeste täppidega ekraaniservas on igavam rääkida. Vaid ühe erandiga olid kõik tudengid siiski vestlustel kohal ja andsid ka omalt poolt tagasisidet lõppevale semestrile.
Kõik on hästi hakkama saanud ja kuigi viimane hindamine on sel nädalal veel ees, on tudengid püsinud ülihästi ajas ja vähemalt siiamaani on kõigis suuremates erialaainetes hindamised sajaprotsendiliselt ära tehtud. Võimalik et saame järelhindamistest priiks, mis on sel juhul enneolematu! Ja latt pole sugugi madalale lastud, tööd on põhjalikud ja põnevad. Selle taga on tudengite tubli pingutus, aga ka osakonna õppejõudude ja abide suur töö uute lahenduste leidmisel ja logistika korraldamisel, aitäh kõigile!
Eelmisel kolmapäeval toimus 2. kursuse trükitekstiili aine hindamine. Suur rõõm oli sel aastal hindamisel näha päris kangaid, mis oli võimalik vaid tänu sellele, et tudengid said individuaalse graafiku alusel trükiruumis töötamas käia. Vajadus ruumikasutamise aega broneerida pani tudengid aktiivsemalt töötama ja esimest korda väga mitme aasta jooksul valmisid tööd rahulikus tempos, mitte viimasel nädalal enne hindamist kiirustades trükkides. Autorikangaste aluseks on tööstusliku trükitekstiili mustrite kavandid, mille tudengid kujundasid semestri alguses Marimekko pikaaegse disainieksperdi Petri Juslini juhendamisel. Kursuse jooksul valminud autorikangaid saavad kõik näha tekstiiliosakonna galeriis.

Autorikangad. Marion Mölder. Brigita Kasemets. Merily Mikiver. Fotod Marju Roos

Lisaks kangastele esitlesid tudengid digitrükitavaid Pallase ja tekstiiliosakonna kaelarättide kavandeid ning siiditrükitavaid tekstiiliosakonna kandekoti kavandeid. Valikut nendest võib üsna varsti juba päriselt näha.

Pallase kaelarätik. Merily Mikiver. Gerly Eisenschmidt

Tekstiiliosakonna kandekott. Johanna Mauer. Kristiina Saaron. Kursust juhendas Marju Roos.

Täna jõuab ARSi majast Tartusse tagasi Pallase erialaosakondade näitus, aitäh Madis Liplapile ilusa väljapaneku eest! Veetsin seal eelmisel nädalal mitu tundi, palju just uudistajaid ei olnud, kuid näiteks ühele teemast huvitatud EKA tekstiilimagistrandile sain põhjaliku tuuri teha. Samuti kirjutasid hiljem mõned kolleegid ja kiitsid näitust. Ja tegelikult on väga tore, et sain näitust tutvustada ka oma emale, kes on kõigi minu tööaastate jooksul olnud Pallase tegemiste innukas jälgija ja kaasaelaja.
ARS Kunstilinnakus Stuudio 98 ruumis on ka Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemia nominentide näitus VIIS, kus on eksponeeritud minu ja Kadi Pajupuu tööd.

Plakat: Kadi Pajupuu

Tore on näha vilistlasi ka meedia vahendusel: Maryliis Teinfeldt-Grins andis pika intervjuu saates OP.
Saatelõik on järelvaadatav SIIT.

Tekstiiliosakonna moe valdkonna õppejõud Kairi Lentsius osaleb Veneetsia disainibiennaali raames Eesti Disainerite Liidu väljapanekul Second Chance / Sustainable Design_Estonia.

Kolmanda kursuse tudeng Marge Allik osaleb oma kollektsiooniga EHME EFF moeetendusel OmaMood, Heimtalis toimusid sel nädalavahetusel filmivõtted. Marge Alliku kollektsioon on taaskord hea näide Pallase tekstiiliosakonna villa rakendusuuringu tulemuste jõudmisest disainilahendustesse, EHME on juba teine kollektsioon kus Marge Allik kombineerib naturaalseid materjale villa ja lina. Eelmisel aastal osales Marge Allik etendusel OmaMood koos kursusekaaslaste Liisi Tamme ja Anett Niinega kollektsiooniga KARgE. Marge ise ütleb oma uue kollektsiooni kohta nii: “Kasutan oma kollektsiooni materjalina peamiselt villa ja läbipaistvate tekstuuride loomiseks lisandina ka lina, mis küll paraku tuleb Leedust, kuid maailmamastaabis ikka väga lähedalt. Villase lõnga materjal on kõik pärit Eestis kasvanud lammastelt ja ka kitsedelt. Samuti on lõngad kedratud eesti oma villavabrikutes. Vill on hetkel ainus eestis toodetav rõivamaterjal. Hea on täpselt teada kust ja millistest tingimustest tooraine pärineb ja kuidas on seda materjali valmistatud. Piltlikult öeldes, peale riiete selga panemist võib minna ja teha lambale pai ilusa lõnga eest. Lõngu ei ole värvitud, kõik toonid on villa looduslikud variatsioonid. Materjalid on hingavad ja reguleerivad hästi kehatemperatuuri.”
https://annestiil.delfi.ee/artikkel/93409825/lummavad-fotod-omamood-moeetendus-toob-publikuni-traditsioonilise-kasitoo-vaartused-modernses-votmes-suur-ulevaade-kollektsioonidest?fbclid=IwAR3MQCXSZWlDmY7YlTRXCzIgzfH0KhWfgBvn_zKtobv1YHhUszndd9GzEoo

Marge Alliku kollektsioon EHME. Allikas: facebook 

Uue Kunsti Muuseumist Pärnus tuli paar päeva tagasi kiri: mis teil sai sellest gobeläänide näitusest mis just üleval oli? Vastasin et hetkel ei midagi… ja juba täna õhtul sõidame Pärnusse valikut töödest eksponeerima, avamine on homme õhtul. Gobeläänid kolivad juunikuuks suvepealinna, seekord saab publik näitust ka päriselt näha! Ruumi on Uue Kunsti Muuseumi uues asukohas vähem kui Pallase galeriis, nii et valikusõel tuleb tihedam. Olen põnevil, milline kooslus töödest seekord luua õnnestub! Rohkem infot SIIT.

Vasakpoolsel fotol Maarja Leola: Vähem loba, rohkem tegusid! Parempoolsel fotol Anett Niine: Õed. Fotod Aet Ollisaar.

Valmistun kõigi meeltega suvisteks näitusteks Hiiumaal Reigi pastoraadis ja Pallase galeriis. Värve jagub ümberringi küllaga!

Tekstiilinäitus Reigi pastoraadis avatakse 1. juulil ja näitus galeriis Pallas 14. Juulil. Aega on, aega ei ole. Nagu alati. Fotod

Mööbliosakond

Jaak Roosi: Toimusid mööbliosakonna juhataja valimised. Valituks osutus disainer Aivar Habakukk – palju õnne. Aitäh teistele kandidaatidele osalemise eest.

Mööbliosakonna õppejõud on valmis nõu ja jõuga toetama uut osakonna juhti. Kuigi Aivari ametiaeg algab 1. septembrist, on meil ühine arusaam, et ettevalmistusi tuleb teha juba varem. Alustuseks tutvusime erinevate osakondadega ja isikutega, kes vastu sattusid. Loomulikult, kuna kõiki vajalikke isikud kohal ei olnud, siis see tegevus jätkub. Ringkäiguks kulus kolm tundi ja sellele lisaks tutvustas osakonnajuhataja abi Riho Tiivel umbes tunni jagu oma nägemusi. Ja loomulikult, osaleb Aivar vastuvõtueksamitel.
Üks III kursuse tudeng, Grete Lehemaa, kirjutab – sain praktikakoha Rootsis disaineri ja disaini õppejõu Katja Petterssoni juures. Tal on käsil projekt, mis vajab taustauuringut ja materjali kogumist ning ilmselt lõpeb ka materjali katsetustega. Ja küsib, et kas selline praktikavariant sobib. Loomulikult osakond toetab taolisi innovaatilisi lähenemisi.
Tallinnas ARSi majas Pallase väljapaneku juures külastajaid oodates, oli võimalus põhjalikult tutvuda Pallase juubeliks valminud stendidega, aga ka näitusega tervikuna. Olles eelnevalt külastanud ka kunstihoone näitust ja galeriid, võisin nentida, et Pallase väljapanek oli rikkalikum ja põnevam. Kui pidada silmas, mida pakuti kunstihoone galeriis, siis ei ole midagi imestada, et inimesed on võõrutatud kunstinäitustel käimisest. Tõsi, kunstihoone ukse taga oli saba, kuna sisse lasti jaokaupa. Pallase näitus oli Madis Liplapi poolt uhkelt kujundatud ja ka korralikult valgustatud, mitte nagu kunstihoone näitus.
Narvas toimuvad muinsuskaitse egiidi all päästetööd. Põlengust päästetud tööde puhastamiseks ja restaureerimiseks kutsuti appi ka tudengeid. See on mitmepäevane üritus, mida juhivad erinevad oma ala spetsialistid. Kuna rahastus oli piiratud, siis selleks, et kaasa pääseks ka vahetustudeng Alba Aufleger, pakkusin korraldajatele välja mööbliosakonna rahalise toe, millega nad ka koheselt nõustusid. Alba, tragi tüdruk, küsis kohe, et kas kaasa saaks tulla ka teine saksa vahetustudeng Moira, kes õpib skulptuuriosakonnas. Olin ka sellega nõus. Nii meie, kui ka saksa tudengitele on see kaheldamatult erakordne võimalus sellisel üritusel osaleda. Saksa tudengitele ilmselt ka teatav kultuuriline elamus.
See, et meie õpingutest on inimestele kasu, näitab see, et ikka ja jälle keegi vilistlane tuleb ja osakonnale midagi annetab. Viimati tegi seda Aivar Sarapuu, annetades osakonnale erinevaid liivapabereid mitme tuhande euro eest. See tähendab osakonnale mitme aasta tagavara. Kui ma küsisin, miks ta seda teeb, siis sain vastuseks, et tänutäheks, kuna ta on nii palju siit osakonnast saanud. Aitäh Aivar.
Osakonna üks abi, Kristjan Bachman on kadunud – kaitseliitlasena, teadagi kuhu, Kevadtormi, nagu ka mu oma poeg Kuperjanovi pataljonist – sinna nad vahel kaovadki ja teha ei ole midagi.

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: Neil kevade lõpunädalatel jätkusid kõik senised protsessid: toimusid ja toimuvad erialaeksamid ja hindamised; lõpetajad lihvivad oma diplomitööde kirjalikke osi, õppejõud panevaid hindeid jne. Realiseeruvad igasugused koostöövormid – alates dialoogidest ja triloogidest kuni väikeste jooksvate koosolekuteni ja suuremate kommunikatsiooniliste koosviibimisteni. Maailm liigub ja meie liigume temaga kaasa, vahel pärivoolu aga vahel ka täiesti vastuvoolu.

Kas meil on sel aastal head kursuste tulemused? Tublid eksamisooritused? Jah on küll, ent iseloomulikuks näib olevat vastuste lühidus, napp, kohati lausa minimalistlik reaktsioon nõutavale. Hinded on suhtelised – teadmised ja oskused elavad neist suhteliselt sõltumatult oma elu ja on seega hinnetest ka kõvasti tähtsamad. Kunstiainete hindamisel on alati just sisulisi probleeme formaalsete hindamisühikutega, sest tagasiside ja arvamused pole kergesti skaleeritavad, astendatavad ega üheselt mõõdetavad. Vana tõde, mis tuleb ikka ja jälle päevavalgele.
Vahel on mul tunne, et me hindame liiga kergelt, hindame kuidagi „üle“. Et peaks rangemalt ju ometi. Siis – juba hetk hiljem on mul vastupidine tunne, et liiga „kitsilt“ paneme hindeid, norime liiga palju ja jääme üksikasjadesse kinni. Nii ei tohi ju ometi? Alles päris lõpuks tuleb meelde, et hindamine on olukord, kus üks inimene hindab teisi inimesi., üks arvamus kalibreerib teist arvamust ning üks idee teisi ideid. Aga võtame kokku – kas saab inimese üle otsustada hinnete järgi? Ega ikka ei saa küll, sest inimene on suurem ja keerulisem kui tema numbrilised ekvivalendid. Mida hinded siis üldse näitavad? Ilmselt vaid seda, kuidas a,b ja c nägid e-d selles valdkonnas, selles kindlas kohas ja kindlas aines. Just viimast tõsiasja näib kinnitavat ka paljukuuldud tõdemus, et ega tööandjad eriti hinnetelehte ei vaata – vaatavad ikka seda, mida keegi oskab ja suudab nüüd-ja-praegu.
Kui ma ka ise asjadele just viimasel moel vaataksin, hakkaks silma väga palju tublisid tegijaid nii foto, filmi, kui netinduse koha pealt. Meie esimene, just netitsi sisseastunud kursus koosneb geniaalsetest ja töökatest inimestest. Hinnetepõhises maailmas peaksid nad olema kõik A-d Ja B-d. „Eluilmas“ on nad aga üksteisest erinevad – ning nende tugevusedki avalduvad erinevalt. Kui PallasFotos on viimaste aastate lõikes arvukalt edukaid „rakendujaid“ ehk fotograafe, siis mina ootan alati ka seda, millal mõni uus tippkunstnik esile kerkib. Tavaliselt juhtub see just stuudiumi ajal, ole ainult mees ja märka.

Lisette Lill F-1. PallasFoto õppejõud Andero Kalju ja tudeng Robi Zuts F-3 filmivõtel VWProjekt 1

Noor õppejõud Andero Kalju ning alati kõikjalejõudvad tudengid Robi Zuts (F-3) ja Lisette Lill (F-1) teevad parasjagu suuremat tööd maailma suurimale autotootjale Volkswagen. See on hea näide kiirest rakendumisest ühiskonna, enda vajalikuks-tegemisest tööturul. Ja kui nii edasi, siis teen nii, et ka teised firmad hakkavad foto ja filmitöid tellima justnimelt meie osakonnalt. Seda enam, et tüdrukud-poisid saavad nüüd töötada professionaalse filmitehnikaga, mille sel semestril olema osakonnale hankinud. Aga las asjaosalised ise kirjeldavad tunnet, mis neid valdas sellele maailmafirmale tööd tehes.

Robi Zuts F-3: Saime Pallasfoto vilistlase Andero Kaljuga erakordse võimaluse töötada Volkswageniga, tootes neile 3 videot kvartalis. Saime enne võttepäeva 2 video scripti ja 1 mille pidime ise välja mõtlema, ehk siis 3 videot päevas. Saime koos töötada ühe väga naljaka ja loova näitleja Kait Kallega. Kindlasti taaskord väga super uus kogemus ning sellest oli palju õppida. Mina (Robi) olin võtetel B-Cam OP, Helimees ja set director. Andero oli A-Cam OP ning tegi suurem osa kaadreid, kaasa arvatud montaaž. Enne võttepäevi tegime Anderoga iga scripti jaoks storyboardi, mis ühe scripti puhul muutus 5 LK pikaks. Usun, et varsti on ka neid videosid avalikult näha“.

Diana Tamane Korea ajakirjas ELLE

Teise noorepoolse õppejõu Diana Tamase töid avaldas äsja koos teiste 7 tuntud kunstniku omadega Lõuna-Korea ajakiri „Elle“ oma erinumbris “My Dearest”. Diana on tuntuks saanud just portreedega oma lähedastest – ja isegi kauge Korea kultuurikontekstile on tema ideed olulised ja kõnekad. Uskumatu aga tõsi! Ja vastus küsimusele kunstniku kohalikust versus rahvusvahelisest tähtsusest. Diana on õigel ajal aru saanud kunstimaailma toimimise mehhanismidest, mis lihtsustatult ootavad noori, äsja kooli lõpetanud kunstnikke, kasutavad neid siis lühiajaliselt (1 rahvusvaheline näitus, 2 kohalik näitus + 1 muuseumi ost) ning võtavad siis käsile/ tõstavad esile järgmise-ja-järgmise noviits-artisti. Ja nii korduvalt uuesti ehk ikka-ja-jälle. Siit saab järeldada vaid seda, et huvitavam (aga ka riskantsem !) on olla rahvusvaheline ehk orbitaalkunstnik, kes vahetab kultuurilisi kontekste, tegutseb erinevate kunstiareaalide ja koosluste jaoks, neid pidevalt vahetades.

Teine variant – olla „kodukunstnik“, keda tuntakse ja enamasti ka toetatakse kodumaal, kuid keda piiri taga ei pruugita sugugi võrdväärselt hinnata ega toetada. Igav, suhteliselt turvaline ja riskivaba. Näeme just selliste arvu praegu kasvamas koos Eesti majanduse stabiliseerumisega. Meil hakkab tekkima 1% artistide seltskond, kes on alalises hüppevalmiduses avalike hoonete „seinu estetiseerima“. Paraku – seal, kus liigu raha, seal liigub ka sotsiaalinsenerlus, tutvused jm ENSV-aegadest pärit mentaliteet. Järgmine võimalus kunstnikule, kes ei soovi rakenduda kujundajaks ega muul viisil liigselt kommertsialiseerida – on õpetamine. Olen pikemat aega jälginud seda jahtumist algse „hurraa-olen-õppejõud“ ja hilisema maisestumise vahel kui pedagoogilise töö raskusaste ja palganumbrid lõpuks kohale jõuavad. Tavaliselt kõlab kokkuvõte umbes nii: „ega ma seda raha pärast ei tee!“. Õpetamisel tõepoolest on teatud prestiiž muu tegevusega võrreldes aga mitte liiga suur kui elukallidus end ilmutama hakkab. Nõnda kipuvadki noored lektorid tihti kiiresti maha jahtuma kui mõni aasta esmasest vaimustusest mööda saab. Osa neist jääb mõnd kursust andma, teine osa aga leiab alati mõne vabanduse, mis ta just „sellel aastal ei saa, aga võib olla järgmisel siiski“.

Pallasfoto raudvara hulka kuuluv meister ja TÜ magistrand Andrus Kannel kohtus metsas ringi jalutades… ehtsa karuga. Levitasin karupilti juba üksjagu ja see tekitas palju elevust. Küsimuse peale, „kas karu sind ei näinud“ vastas Andrus rahulikult, et küll ta märkas, aga ilmselt ei pidanud kõhutäiteks. Vedas, võiks öelda – lihtsalt väga vedas!
Andrus Kannel. Üksildase karu portree. Mai 2021

Pallasfoto raudvara hulka kuuluv õppejõud Kaisa Eiche tegeleb aktiivselt kunstimaailma uurimisega ja kirjutas minu näitusest „Ajaloost läbi“ veel ühe pikema artikli. Veel enne seda üritas Kaisa korraldada remake’i mu vanale klassikalisele teosele „Le Top 50“ – kus küsisin napilt interneti-eelsel ajastul 50 maailma tuntuima kunstitegelase käest, „mida teate eesti kunstist?“. Kaisa eeldas, et nüüd (erinevalt aastast 1994) teatakse tänu internetile MIDAGI-gi eesti kunstist, aga … võta näpust ! Siin kiri:
Kaisa Eiche
Õpetajat pole lihtne õpilasel tagasisidestada… teen seda Ülikoolis iga semestri lõpus, aga sellest saatest, et kuidas õpiväljundid selgeks said vms. Aga TKK aja kohta ma üritasin nüüd ka ja Ajaloost läbi näituse arvustus peaks Kunst.ee vahel mai lõpus juuni alguses ilmuma. Peatoimetajaga on (keele)toimetatud tekst kinnitatud.
Ps. Le top 50 remake, Peeter, kukkus digiajastu näilisele suhtlemislihtsusele vaatamata läbi st 0 sisulist vastust. Mida paremad sidevahendid, seda kaugemal on inimesed üksteisest (tsitaat Levila no 2 juhtkirjast).

Seevastu fotoosakonna raudvarasse kuuluv Madis Kats tegi oma isiknäituse galeriis Ag47.
ae, Peeter
mul on AG47s näitus üleval mai lõpuni. panen pressiteksti siia järele ka.
Head, Madis

Mai lõpuni on Tartus galeriis AG47 avatud Madis Katzi polaroidfotode näitus “PÜHAPÄEV”, mis käsitleb vabakutseliste vabaduse üht varjatud kitsaskohta — suutmatust päriselt puhata.
Fotokunstnik Madis Katz pildistas kahel aastal — 2015 ja 2020 — polaroidkaameraga iseenda elu pühapäevi ning mõtles samal ajal tööst ja puhkamisest, vabakutseliste graafikuvaludest ja üheksast-viieni elurütmi võludest. Vabakutselist juhib vabakutseline ise: tähtajad, koormuse planeerimine, finantsplaneerimine ja võimekuseriskidega arvestamine. Kui midagi jääb hiljaks või takerdub, siis tekib kohustuste kuhi ja kuskilt tuleb ajalisa võtta. Käiku lähevad nädalavahetused, fredjüssilik omaette molutamise aeg, õhtu- või hommikutunnid ja – lähedastega veedetud aeg. Ühel päeval tekib küsimus: kuidas teised vabakutselised puhkavad, kuidas nemad oskavad? Kuidas inimesed üldse puhkavad?
„Pühapäev” räägib kontseptuaal-dokumentalistlikus võtmes pühapäeva pidamisest, puhkamisest ning tasakaalust töö ja puhkamise vahel. Näituselt leiab valiku polaroide 2015. ja 2020. aasta pildistamisperioodidest, neid saadavad kirjalikud tähelepanekud projekti käigus õpitust – kohati toetab pilt teksti, kohati vastupidi, ja mõnikord küünitavad mõlemad veel varjukujul ideaali poole. Aeg-ajalt võib kuulda katkendeid intervjuudest, mille autor viis läbi teiste loominguliste elualade vabakutselistega, ammutamaks nende kogemusi, praktikaid ja õppetunde. Näitus on justkui kokkuvõte õpitust. Ja mida sina pühapäeviti teed?

Madis Kats töid näituselt Ag47 galeriis

… Ja võib olla on siit näha, et mina panen pühapäeviti hoopis infokirja kokku.

Meediadisaini osakond

Meie hulgast on lahkunud kunstnik ja kujundaja Andres Rõhu (1965-2021)

Puhka rahus, hea kolleeg ja sõber!

• Sel nädalal toimus üle veebi Chris Halesi ainekursus Interaktiivse meedia rakendused.
• Hindamised on selja taga ja protokollid laekuvad järgemööda.
• Sügisel on meediaosakonda kandideerimas üks Erasmuse-kandidaat.
• Berta Kisand kutsub lõputöö näitusele.
• Haapsalu Graafilise Disaini Festivali ettevalmistused on lõpusirgel ja nagu ikka võtavad pealtnäha pisiasjad kõige rohkem aega. Hea meel on siis kutsuga kõiki huvilisi festivali avamisele 29. mail kell 14:00 Haapsalu Linnagaleriis ja Kultuurikeskuses.
• Festivali avapäeval toimub ka tüpograafiaseminari “Kirjak” töötuba, alustatakse kell 15:00 ja seda juhendab Väino Õun.
Vaata lähemalt SIIT.

• Lisaks on Haapsalus uksed avanud Evald Okase muuseum, Iloni Imedemaa, Lastekunstikool ja toimub ka Pusa näituse avamine Kuursaalis.
• Täna valitakse väärika HGDF žürii poolt (Anne Pikkov, Ivar Sakk, Jaanus Eensalu, Harry Liivrand, Marko Kekishev) ka festivali plakatinäituse nominentide hulgast konkursi “10 parimat plakatit 2021” laureaadid.
Hoidke siis kõigile pöialt.

Maaliosakond

Margus Meinart: Kõigepealt muidugi veelkord palju õnne, kallis Heli! Jõudu, inspiratsiooni, häid kolleege, toredaid õpilasi ja huvitavaid töid! Ühendame Sind uue Pallase esindajana vana Pallase kooliga Johannes Uiga krokiijoonistuse kaudu. Külvasime Sind üle lilledega ja sõime ära suurema osa Sinu auks küpsetatud koogist.

Heli Tuksam ja maaliosakond

Rõõm on tõdeda, et viimase kahe nädalaga on avalikku ruumi lisandunud kaks uut maaliosakonnaga seotud näitust, mõlemad välja pandud koroona küüsist vabastatud Tallinna galeriides. Haus Galeriis saab näha Sirje Peterseni näitust Punane niit, kus on väljas 24 õlimaali, mis suurelt osalt maalitud käesoleva aastal. Minul endal oli huvitav näha, kuidas mõjuvad Sirje väiksemamõõdulised maalid eluruumi mõõtu kunstigalerii seintel. Mõjuvad küll. Sirje ise kirjutab näituse sissejuhatuseks järgmist:
Õhuke on niit kaose ja korra vahel.
Habras on niit, mis hoiab koos kõikuvates hoovustes ja viib eesmärgi poole.
See on niit, mis võib tuules katkeda. Niit, mis võib rahvast koos hoida.
Selline niit võib olla nähtamatu. Niit võib varjutada vaadet.
Niit, mis saadab sind läbi elu!

Sirje Peterseni näitus Haus Galeriis

Teine näitus on Veiko Klemmeri töödest Draakoni galeriis. Pealkirjaks „Mida raha eest ei saa“. Saatetekstis kirjas, et valdav osa teostest on valminud 2019 sügistalvel. Näitus pidi toimuma 2020 aastal. Veiko tööd on eripalgelised. Värvid koos tunnetega väljuvad raamist, kuid tunduvad olevat siiski kontrollitud. Pildid moodustavad suurepärase ruumilise terviku.

Veiko Klemmer näitus Draakoni galeriis

Veiko Klemmer: „Ühelt poolt on teoste loomise eesmärk olnud protsess ise. Täpsemalt katsed ruumi pingestamise ja terava meeleseisundi stimuleerimisega, kus kujutis hõljub pildi ja kujutluspildi vahel. Teiselt poolt on neisse kindlasti talletunud mõned zeitgeist´is hõljuvad motiivid ja ideed. Tühjusest ei sünni midagi. Samas puudub piltide vaatajatele sõnadeks tõlkimisel üldiselt mõte, sest abstraktsioonidele võib igasuguseid tähendusi omistada. See on osa kunsti vaba mängu võlust, milles osalemiseks on õnneks vaja midagi enamat kui traditsioonid, lehm või pangakonto suurus.
Teosed on esitatud ilma pealkirjadeta. Tahtmise korral võib neid õrnalt katsuda.“
Näitus jääb avatuks 5. juunini 2021

Mainin ära ka pisikese väljapaneku Eesti suursaatkonnas Roomas. Mõnda aega ripub saatkonna saali seintel kuus minu maali erinevatest aegadest. Toredam veelgi, et seda koos Konrad Mägi, Addo Vabbe ja Roman Nymaniga.

Eesti suursaatkond Roomas. Vabbega kõrvu. Maalid ootamas riputamist. Maalid seintel.

Tallinnas ARS-i maja projektiruumis toimunud näitus EUTEKTIKUM oli kenasti kujundatud ja neljapäeval, 20. mail ka mõningate külastustega, nagu näha juuresolevalt fotolt. Üldse mitte lootusetu koht näituse tegemiseks. Tundub küll, et kooli reklaamimiseks on selline üksiküritus keeruline. Massid voolavad kokku, kui on õppimisvõimaluste ühistutvustused ja õpilaste tähelepanu selgelt sinna koondatud. Praegusel näitusel kuulsin õpilastepoolset kommentaari, et neil napib aega näitusele tulekuks. Kõikvõimalikud asjatoimetused seoses koolide lõpetamistega võtavad enamuse ajast ära.
Teatud segadust tekitas minus maaliosakonna stend, mis oli võrreldes teiste stendi külgedega suhteliselt napisõnaline… aga sain sellele hiljem selgituse.

Kooliaasta lõpp läheneb ja lõputööd küpsevad. Maaliosakonna lõpetajad on teinud oma töid Lätis ja maailma kõige ilusamas riigis Lõuna-Eestis. Ja mujalgi. Igaüks oma parima äranägemise ja juhendaja suunamise saatel. Ootan põnevusega lõplikke vormistusi ja tahan juba väga näha praktilisi töid. Väikese grupikooslusega käisime veel kord Peril ja suure südamevaluga lahkusime võimsa, uhke ja meisterliku Andrus Kasemaa seinamaali „Mahtra sõda“ eest. Hirmutav tundub teadmine, et see teos võiks saada kopaga kokku lükatud. Kui väärtused nagu muinsuskaitseline, arhitektuuriline ja ajalooline ajuti aitavad midagi säilitada või taastada, siis kunstiline väärtus jõuab sageli paljude inimesteni üksnes rahavärava kaudu. Teisisõnu tuleb kunstiteos siduda rahalise ekvivalendiga, et talle üldse mingit tähelepanu saada. Ma isegi ei tea, kas naljaga või nutuga pooleks, aga Andrus Kasemaa maalide ruutmeetri hind tuleks välja arvutada ja kanda see kiiremas korras üle Peri seinamaalingule. Äkki ilmub siis kuskilt välja ka teose kunstiline väärtus ja kohalik rahvas, kes soovib maali säilitada, saab juurde ühe vajaliku argumendi. Lisaks sellele, et teos nüüd ka kenasti restaureeritud on.
Osakonnasisene hindamine läks üldjoontes kenasti ja olen Peeter Linnapiga väga nõus, et kunstivaldkonnas hindeid panna on keeruline, kui mitte võimatu. Kunst on elamuspõhine ja individuaalne, tulgu ta siis pea või südame kaudu. Koordinaatteljestik, mida hindaja saab kasutada, tuleb ise ehitada. Loodan, et õpilastel on mahti meie kokkuvõtteid lugeda ja siit oma võimalikele „hindevaludele“ leevendust leida. Minu esimene hindepanek kulges igal juhul pideva korrutamise saatel, et hindest olulisemad on saadud teadmised ja oskused.
Ja lõpetuseks tahan veel kord tänada kõiki õppejõude ja üliõpilasi kannatlikkuse, koostöö ja tubliduse eest, et selle sunnitud kaugõppe ajal hakkama saadi ja veel nii hästi. Jõudu neile, kel ühtteist veel tagantjärgi vaja ära klattida ja loodan südamest, et uus õppeaasta tuleb tiu..tiu…Hääd põrumist!

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Perioodi esimene nädal kujunes igapäevaste toimetuste juures veel mööbliosakonna uue juhataja kanditaatidega tutvumiseks ning valimiseks.

Neljandal kursusel oli aeg lõputöö kirjalikud osad üles panna eelkaitsmisele pääsemiseks. Nahaosakonnas on sel aastal kõik 8 lõpetajat disainisuunas, tudengid laadisid oma tööd üles ja pääsesid edukalt järgmisse vooru – eelkaitsmistele. Teine nädal kujunes oli ARSi Projektiruumis “Eutektikumi” näituse viimaseks ja osakonnajuhatajad tutvustasid igaüks omal päeval väljapanekut – teeviida messiks sündmus ei kujunenud

Alates 19. maist on Eesti Rahva Muuseumi raamatukogus avatud Eesti Köitekunstnike Ühenduse poolt korraldatud köitekunstinäitus Scripta manent VI: “Mine metsa!”. Pallaslasi on jätkunäitusel esindatud 7, neist vilistlased – Tiina Kraav (Kuldraamatu auhind), Kadri Paloveer; tudeng – Anni Vallsalu (Parima tudengi auhind); õppejõud: Rene Haljasmäe, Maila Käos, Rein Maantoa ja Rutt Maantoa. Näituse korraldustoimkond pälvis Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali 2020 aastapreemia.
Näitus on avatud T-R kl 10-17, teretulemast! 😊
Näituse kujundas ja kuraator on Rene Haljasmäe ning see läheb edasi juulis Haapsalu, septembris Pärnu ja oktoobris Rakvere raamatukogudesse, lisainfo SIIT.

Täpselt ERMI teises otsas asuvas kohvikus on veel ühe pallaslase – maaliosakonna juhataja Margus Meinhardi isikupärane abstraktses stiilis arhitektuuri uuriv maalinäitus, mida tasub ka kindlasti vaatama minna, pealegi pallaslastele on ERMi pilet tasuta.

Loengud on läbi ja restaureerimissuuna tudengid on juba leidnud endale praktikakoha mäluasutuste juures. III kursuselt Netty Muld praktiseerib esemekonserveerimist ERMis konservaatori Silli Peedoski juhendamisel.

Hetkel oli praktikandi käe all rikkalike kommentaaridega haruldane kakskeelne “Talukoha müümise ja ostmise kontrakt” Johhanni maa-kohast, Rakka mõisast, Ambla kihelkonnast, Jerwa maakonnast, aastast 1870.

Laupäeval, 22.05. toimus üle-eestiline vanade akende taastamise päev “Vaata vana akent!”, mille käigus sai ka osakonnajuhataja talgute korras käe kitiseks Karuse endises raudteejaamas .

Konserveerimisala spetsialistide suurem kokkusaamine tuleb aga Narvas, kus viiakse läbi Narva-Jõesuu kiriku varade päästetööd. Üritus toimub kõiki viirusega seotud ohte arvestades 14.-18. juunil Narva Muuseumi kunstigaleriis. Talgute peamiseks eesmärgiks on võimalikult paljude ikoonide viimine sellisesse seisundisse, et need saaks tagastada palvelasse. Edasist restaureerimist vajavate ikoonidega jätkub töö tulevikus. Talgud lõppevad lühikese seminariga, kus vaadatakse tagasi viie aasta eest Piirissaare palvela põlenguga alguse saanud tegevustele, sellele, mis on saanud evakueeritud kunstivaradest ja milliseid samme on ette võetud kultuuripärandi turvalisuse parandamiseks. Galeriid saab näha SIIT.

27.-28. mail toimub Eesti Kunstiakadeemias lõputööde näitus “Tase” raames MA taseme Noore tarbekunstniku preemia komisjoni liikmete, kuhu kuulub ka prof. Rene Haljasmäe, kokkusaamine. Konkursil osalevad rakenduskunsti ja disaini lõpetajad. Sel aastal erialad – aksessuaaridisain, keraamika, tekstiilidisain, ehte-ja sepakunst.
Veider, et kaksiknädalaaruannete kirjutamine on sellel õppeaastal läbi… Pigem järgmised nädalad tunduvad põnevamad tulevat kui eelmised – lõputööde kaitsmised, lõpuaktus, praktikad, sisseastumiseksamid, jaaniaeg ja kauaoodatud puhkus☀️

Tühja kah. Elasime üle 700 aastat orjapõlve, Liivi sõja, katkud ja näljahädad ning viimase Eurovisiooni – saame ka koroonast jagu. Ja selle usu pärast tahan kõiki pallaslasi tänada.

Vallo Nuust