RAAMATUTE TUTVUSTUSED
Margus Meinart: Ainulaadne sõsarkond – raamat ja näitus isikliku kogemuse kaudu.
Kai Stahli koostatud raamat „Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristiine, Lydia ja Natalie Mei“ ilmus esmakordselt juba 2020. aastal, ent jõudis minuni alles nüüd – 2025. aastal – koos samanimelise näitusega Kumus. Raamat ja näitus kõnetavad emotsionaalselt ja loovad hea tervikpildi Meide elust ning ajast nende ümber.
Võibolla on inimese loomuses otsida isiklikku sidet – midagi, mis meid nähtuga sügavamalt liidab. Et muuta kauged ja võõrad lood lähedasemaks ja reaalsemaks. Minu jaoks tuli see isiklik mõõde suheldes Kristiine tütre, Lüüdia Vallimäe-Markiga. Kuigi Lüüdi ei rääkinud oma emast ehk kuigi palju, olid tema hoiakud, olemus ja suhtumine kunsti selgelt mõjutatud tema ema ja tädide kunstnikuteest. Kunst oli talle loomulik osa elust.
Raamat ise on erakordselt põhjalik ja annab koos näitusega hea ülevaate ajaperioodist, kuhu õed elama sattusid. Euroopas ning Eestis kerkivad esile uued kunstivoolud. Need olid ajad, mil modernism ja avangard jõudsid meie kunstiellu. Nendest saavad innustust ka õed Meid. See on erakordselt julge ja intrigeeriv algus. Tekib siiski küsimus: kuidas juhtus, et nii uuenduslikult alanud kunstnikuteed – täis julgust ja eksperimente – pöördusid hiljem justkui tagasi traditsioonilisema, vahel isegi konservatiivsema kunsti juurde? Sarnast arengut olen märganud ka teiste kunstnike puhul – näiteks Ado Vabbe, kelle teekond ulatus peaaegu täielikust abstraktsioonist realistlike natüürmortideni. Kas see muutus oli isiklik otsus? Või peegeldas see pigem ühiskondlikke ootusi ja survet? Võib-olla oli algne avangardne hoiak lihtsalt liiga pealiskaudne, moevooluga kaasaminek, ning aja jooksul tekkis vajadus minna otsingutes sügavamale – leida kunsti kaudu midagi sisulisemat, midagi, mis oleks rohkem kooskõlas iseenda ja ümbritsevaga?
Näitus ja raamat „Ainulaadne sõsarkond“ pakuvad võimalust mõtiskleda nende küsimuste üle – ja seda mitte ainult esteetilisest või ajaloolisest vaatepunktist, vaid ka väga isiklikust ja inimlikust vaatenurgast. Näitus ise on sisukas ja visuaalselt haarav, tuues fookusesse naiste loomejulguse ja identiteediotsingud. See avab ukse ja paneb mõtlema Eesti naiskunstnike sajandipikkuse teekonna peale – alates 19. sajandi lõpu esimestest professionaalidest kuni tänapäevani välja.
Raamat pole ainult kunstinäituse lisa. See on kultuuriline ja sotsiaalne kommentaar. Kolm Isiklikku lugu, Eesti lugu ja Eesti kunstilugu. Õdede loodud ja loomata kunsti kaudu. Raamat väärib lugemist ja näitus vaatamist.
Margus Meinart: Olev Subbi „Täiuse poole püüeldes“
Eesti Rahva Muuseumis (ERM) on avatud Olev Subbi seni suurim isikunäitus pealkirjaga „Olev Subbi. Täiuse poole püüeldes“, mis tähistab kunstniku 95. sünniaastapäeva. Näitus on avatud kuni 12. oktoobrini 2025 ja hõlmab kahes saalis ligi 80 teost.
Näituse kataloog „Olev Subbi. Täiuse poole püüeldes“, on kindlasti rohkem kui kataloog tavamõistes. See sisaldab suureformaadilisi reproduktsioone kõigist näitusel eksponeeritud teostest. Eero Epner ja Anu Kannike analüüsivad Subbi loomingut. Eero Epner esteetilises plaanis, vaadeldes Olev Subbi maale kui iseenda eest rääkivaid artefakte, keskendudes eelkõige teoste koloriidile ja kompositsioonile, aga ka teostel näha olevatele esemetele ja süžeedele. Ning Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur, etnoloog Anu Kannike kultuuriloolises plaanis, kirjeldades esemete ja mälu vahelisi sidemeid – mäluankruid. Väga põnev analüüs, mis toob välja eestlaste jaoks tähenduslikumad esemed ja tegevused.
Olev Subbi (1930–2013) loometee kestis üle poole sajandi. Peale kaheksat aastat Siberis jätkas ta maaliõpinguid Tallinnas. Oli truu pallaslikele maalitraditsioonidele, keskendudes värvi ja kompositsiooni küsimustele ning kujutas oma töödes sageli lapsepõlvemälestusi ja ideaalmaailma. Olev Subbi maalimispõhimõtted olid algusest lõpuni samad. Tema maalid on töömahukad, maalitud kihtide kaupa, lastes eri värvipindadel seguneda nii, et need üksteist kattes eri toonivarjundeid tekitavad. Sealt tuleb ka ruum ja sügavus.
Raamatu reprod on head ja annavad oma mahuga ülevaate kogu Subbi loometeest. Aga ikkagi on hoopis teine asi vaadata töid nende elusuuruses. Kindlasti aitab kataloogi (kuigi tahaks öelda raamatu) lugemine-vaatamine kaasa teoste mõistmisele, juhib tähelepanu elementidele ja tööde ülesehitusele, aga maalide lummus peitub eelkõige värvides. Tööd tunduvad heledamad kui elu ise. Need on täis elujanu.
On haruldaselt hea võimalus lugeda ja mõtiskleda ja seejärel (või ka vastupidi) maale vaatama minna. Kataloog kui giid ja silm kui kuningas. Võib nautida. Ja see Subbile meeldiks.
Kurmo Konsa “Asjadest saavad lood ja lugudest ajalugu” Siniskukk, 2025.
See on raamat asjadest, kuid mitte ainult. Ma kirjeldan iga asja juures, kuidas neid valmistati, levitati, kasutati, kuidas neid on mõistetud minevikus ja kuidas neid uuritakse tänapäeval. Asjad peegeldavad nende valmistajate ja kasutajate valikuid ja isiklikku ajalugu, soove ja püüdlusi, kuid samal ajal kajastavad ka seda ühiskonda, kuhu need inimesed kuulusid. Asjade hulka olen ma lugenud nii igapäevaselt inimese poolt valmistatud ja kasutatud esemed, looduslikud objektid kui kujuteldavad asjad. Ühesõnaga enam-vähem kõik, mis ümbritseb inimest ning mida peetakse oluliseks. Nii et huvitaval kombel on asjade olemasolu kõige otsesemalt seotud inimesega. Läbi inimese saavad asjad olevaks ning asjade kaudu hakkab inimene jutustama lugusid maailmast. Esemed säilitavad sideme neid kunagi omanud ja kasutanud inimestega. Selle tõttu hoiamegi meile olulisi inimesi meenutavaid asju alles, just selle tõttu on olemas muuseumid.
Raamatus näitan ma mitmesuguste objektide muutuvaid tähendusi ning jutustan nende seostest erinevate maailmade ja ajalooga. Asjade taga lugude avastamine kutsub esile põnevuse ja vaimustuse. Kirjeldatud asjad on seotud Eestiga ning pärinevad erinevatest ajajärkudest. Suurem osa raamatus kirjeldatud asjadest pärinevad erinevatest muuseumidest, mõned on ka inimeste isiklikus valduses, aga kõik need on mulle mingil viisil olulised ja tähenduslikud. Kui asjadel on salajane elu, siis on see seotud inimestega. Seda salajast elu ma soovingi teiega jagada.
Jake Kaner, Clive Edwards “Conservation of Twentieth-Century Furniture” Routledge, 2025.
Raamat on ilmunud Routledge sarjas „Konserveerimine ja museoloogia“
Raamat „Kahekümnenda sajandi mööbli konserveerimine” pakub igati asjaliku ülevaate 20 sajandil valmistatud mööbli materjalide ja valmistustehnoloogiate kohta. Esmalt antakse sissejuhatus 20. sajandi mööbli disaini ja tootmisesse ning tutvustatakse konserveerimise üldisemaid põhimõtteid. Sellele järgneb 12 peatükis ülevaade peamistest materjalidest, nagu liimid, puit, puitkomposiidid, plastikud, tekstiilid, metallid jms. Raamatus käsitletakse nii disainmööblit, kui ka laiatarbetoodangut. Peale materjalide peatükke sisaldab raamat ka lühikesi juhtumiuuringuid, mis illustreerivad mõningaid näiteid kahekümnenda sajandi mööbli konserveerimisest, keskendudes metallist, plastikust ja puidust mööblile.
Tegemist on esimese põhjaliku ja senini ka ainsa teosega moodsa mööbli konserveerimisest, mis kulub marjaks ära konservaatoritele, muuseumitöötajatele, aga ka mööbli kogujatele.
