AJAKIRJADE, ARTIKLITE TUTVUSTUS
Ajakirjad ja artiklid
UUS! Konservaatori 142. 2024/1
Tõlge ja tutvustus Annes Hermann
Restauro 2024 nr 6
Ülevaate tegi Annes Hermann
Ajakirjad ja artiklid
Konservaatori 142. 2024/1
Tõlge ja tutvustus: Annes Hermann
Senini olen konserveerimise valdkonna ajakirjanduse tutvustustes keskendunud valdavalt saksakeelses ajakirjas Restauro ilmunule. Siinkohal oleks parim võimalus meenutada, et sellel alal toimuva kohta ilmub regulaarselt ka eestikeelne ajakiri Renovatum. Nüüd viimastel aastatel vaid digiformaadis. Viimane number siis aastatest 2022 – 2024. Paberkandjal võib meie raamatukogust leida põnevat materjali veel soomekeelsest ajakirjast Konservaatori. Kõik kolm ajakirja on Pallase raamatukogust kättesaadavad. Ajakirja Konservaatori numbris 142. 2024.1 avaldati põhjalik artikkel, aastaid Tallinnas Kanutis töötanud ja meiegi kooliga koostööd teinud Tannar Ruubenist.
Tannar Ruuben on konservaator ja alates 2002. aastast töötanud maalikunsti konserveerimissuuna juhi ja lektorina Metropolia rakenduskõrgkoolis (Varasem EVTEK Espoon-Vantaan teknillinen ammattikorkeakoulu, praegu Metropolia rakenduskõrgkool) . Tema tee konservaatoriks on kulgenud läbi õpingute, väljakutsete ning rahvusvahelise koostöö. Kauaaegse ja märkimisväärse panuse eest konserveerimise valdkonda autasustati Tannar Ruubenit 2023. aastal Valencias toimunud ICOM-CC 22 Triennial Conference´il hinnalise ICOM-CC (International Council of Museums-Conservation Committee) medaliga.
Artiklis keskendutakse üksikajalikult Tannar Ruubeni elukäigule ning tema konservaatoriks kujunemise loole. Ilmneb, et huvi restaureerimise vastu tekkis tal läbi juhuste.
Tannar Ruuben: „Tehes Tallinnas koostööd Riikliku Konserveerimiskeskusega Kanut, pakkus minu keemikust sõber Tartu Ülikoolis võimalust teha lõputöö maalingute, materjalide ja analüütilise uuringu metoodika arendamise teemal. Lõputöö teemaks Tartu Ülikoolis osutus XVIII sajandist pärit puitalusel altarimaal. Altarimaal kaasas reisin Soome Ateneumi, kus tegime analüüsid, fotografeerisime ning võtsime röntgenpildid. Lõputöö alusel spetsialiseerusin füüsikuks ning füüsika õpetajaks ning asusin vahetult tööle füüsikuna Tallinnasse konserveerimiskeskuses Kanut.“
1990. a avanes Ruubenil võimalus koolitusteks välismaal, esmalt Taanis Helsingöris, seejärel juba Washingtonis. Sealt Tallinnasse naasnud, kuulis Tannar Kanutis võimalusest, et Soomes kavatsetakse käivitada rakenduskõrgkooli tasemel konservaatorite koolitus. 1994. aastal alustasid kolm õpperühma, nendest üks maalikunsti erialal. Leidnud võimalused koolituse rahastuseks ning viisa saamiseks süvenes Tannar Ruuben maalikunsti konserveerimise õppesse. 1997. aastal omandas ta konservaatori elukutse, kuid elukestva õppe pooldajana jätkas ta õpinguid. Ta läbis meistri katsed Göteborgis (1998 – 2006) ning täiendavalt ka õpetajakoolituse Helsingis Haagas (2005 – 2006).
Õpingute järgselt naases Tannar tööle Eestisse muinsuskaitseametisse. Konserveerimiskeskuse Kanut rahaliste raskuste tõttu jäi Ruubeni töö muinsuskaitseametis võrdlemisi lühiajaliseks. Muinsuskaitseamet tegi talle ülesandeks koostada kolme päevaga arengukava konserveerimiskeskuses töö võimaliku jätkamise kohta. Kultuuriministeeriumi mõningase kaalumise tulemusena langetati otsus konserveerimiskeskuse Kanut töö jätkamisest tingimusel, et Tannar Ruubenist saab selle direktor. Sellel kohal töötas Tannar Ruuben 2001. aastani.
EVTEK-is kuulutati välja rahvusvaheline konkurss, kus Tannar Ruuben osutus valituks konserveerimise ja maalikunsti konserveerimise lektori kohale. Õpetamine on Tannarile alati huvi pakkunud ning selleks ettevalmistus, materjalide tõlkimine ja õppematerjalide lugemine on võtnud palju aega, seda eriti algusaastatel. Tegutsemine konserveerimise valdkonnas, eriti selle õpetamine, on väljakutse ent ühtlasi ka au ja võimalus. Tannari kinnitusel on töö eriti huvitav siis kui näed, et tudengid õpivad ja pärast kooli lõpetamist on töös edukad.
Ruuben tunnistab, et konservaatoriõppes ja koolituses on aastatega toimunud olulised muutused. Tema õpetamiskogemus EVTEK`is on näidanud, kuidas muutused õppestruktuuris ja rahastuses muudavad õpetamise dünaamikat ja nõudeid. Võrreldes varasemate aastatega, oli õppeks rohkem aega ja ressursse ning kaasati rohkem rahvusvahelisi ja kohalikke külalislektoreid ja tippspetsialiste. Praegustes oludes need võimalused võrdlemisi harvad.
Laiemalt kajastuvad need muutused õppes, kus kitsamad rahalised võimalused survestavad õppejõude katma laiemalt erinevaid õppetöö teemasid. Seetõttu on tulnud ka Ruubenil aastaid õpetada valdkonna erineval suunal üle 15. konserveerimisealase kursuse. Tannar Ruuben rõhutab, et konserveerimise mitmekülgsus ja spetsialiseerumine seab õppele erilise väljakutse, kuna üksinda on valdkonna kõiki suundi raske hallata. See omakorda kinnitab vajadust kaasata väljastpoolt spetsialiste ja lektoreid, andmaks tudengitele võimalikult laiapõhjalisem ja sügavam teadmiste pagas.
Fotol Tannar Ruben
Restauro 2024 nr 6
Ülevaate tegi: Annes Hermann
Retauro käesoleva aasta kuuendas numbris on peatähelepanu konserveerimisalasel koolitusel saksakeelses keeleruumis. Ajakiri intervjueerib mitmeid restaureerimiskoolitust pakkuvaid kõrgkoolide õppejõude, tudengeid ja selle valdkonna tööandjaid. Oma seisukoha avaldab ka Saksamaa Konservaatorite ühingu esindaja.
Erialast koolitust on Saksamaal võimalik saada alates 1977. aastast, kui Stuttgartis (abk-Stuttgart) avati vastav õppesuund. Järgnes Köln (TH Köln) 1986. aastal. See, et Tartu Kunstikool võttis 1990. aastal mööblirestaureerimise oma õppekavva, näitab vaid kooli head ajastust üldises arengus. Ajalises järjepidevuses oleme Euroopas toimivate arengusuundadega tublisti sammu pidanud.
Nüüd ollakse Saksamaal jõutud punkti, kus tihti tõstatub küsimus, kuidas minna edasi. Üheks valupunktiks on erinevates restaureerimise valdkondades valitsev kooli kandideerijate nappus. Põhitähelepanu on suunatud maali ja polükroomse skulptuuri konserveerimisele ning muudes valdkondades otsitakse lahendusi, kuidas õppetegevust tõhusamaks ja atraktiivsemaks muuta. Püütakse tähelepanu suunata ka tekstiili, metalli, arheoloogiliste leidude, tarbekunsti, vitraaži, fotograafia ja paberköite säilitamisele kultuuripärandis.
Paljudes konserveerimise valdkonnaga seotud kõrgkoolides on kandideerijatelt oodatud mõne aastast erialast tegevust restaureerimise/konserveerimisega seotud ettevõttes või kutsekoolist saadud ettevalmistust. Mitmetes kõrgkoolides ollakse sellest eeldusest loobumas. Ikka selleks, et kandideerijatele sisseastumist lihtsustada.
Maali ja polükroomse puidu konserveerimis/restaureerimissuund järelkasvu pärast muretsema ei pea. Samas tõdeb juba viis aastat Stuttgartis konserveerimise õppesuuna professor, Anna von Reden, et see eriala moodustub valdavalt nais tudengitest ning meeleldi sooviks ta seda muuta. „Püüame regulaarselt meie elukutsele tähelepanu tõmbamiseks kasutada nn „Boys´ Day“ formaati, kaasamaks rohkem poisse erialaga tutvuma.“
Valdavalt nais tudengeid koolitatakse ka Potsdami Rakenduskõrgkoolis (FH;P). 2023. õppeaastal kandideeris seal 31. õppekohale 87 soovijat, kellest 74 olid naised. 2024. aastal oli kandideerijaid 82 ning nendest 62 naised.
Potsdam kuulub kõrgkoolide hulka, kus on valitud kompleksne õppesuund. Metalli restaureerimise õppimise võimalusest seal loobuti. Ka klaasi restaureerimise võimalus iseseisva õppekava alusel on Saksamaal kadunud. Erfurtis toiminud õppesuund on tegevuse lõpetanud.
Muudatused seisavad ees ka Berliini Tehnika ja Majanduse Kõrgkoolis (HTW Berlin). Viimastel aastatel on konserveerimis/restaureerimis ja arheoloogia bakalaureusõppe tasemel kandideerijate arv pidevalt vähenenud. Viimasel sügissemestril suudeti õppekohtadest täita vaevalt pooled. Siit ka põhjus, miks eelpraktika nõudest on loobutud.
Meie kooli kunagine partnerkool HAWK Hildesheim on siiski sellele nõudele senini kindlaks jäänud. Siin on nii bakalaureuse kui ka magistri suund korralikult täitunud. Ilmselt siis nemad kandideerijate vähesuse üle ei kurda.
Kölni Tehnikakõrgkooli maali, skulptuuri ja kaasaegse kunsti konserveerimise ja restaureerimise suuna kolmandal kursusel õppiv Lisa Klosser selgitab, mis tema meelest võiks õppes olla teisiti.
„Üks oluline muutus, mida sooviksin läbi viia, on bakalaureusõppe paindlikkus ja planeeritavus. Praegu toimib plokisüsteem selles etteantud õppeainetega, mis jätab vähe ruumi individuaalsetele erialadele või spetsialiseerumisele. Mitme valdkonna koondamisega ühte suurde moodulisse on keeruline jälgida, kuidas kujuneb hinne ning sageli jääb selge tagasiside eksami tulemusele saamata. Taoline jäik süsteem raskendab oma õppeplaani paindlikku koostamist. Oleks hea kui õppimine võimaldaks individuaalsemat lähenemist, mis lubaks tudengitel paremini arendada oma tugevaid külgi ning nõrku sihipärasemalt siluda.“
Õppeprogrammi paindlikkuse vajadusele juhivad tähelepanu teisedki Restauro küsitlusele vastanud tudengid.
Erinevalt Eestist, Saksamaa tööandja konserveerimisalaste tööde vähesuse üle ei kurda. Saksamaa Konservaatorite Ühingu (VDR) president Sven Taubert näeb restauraatori elukutse akadeemilise koolituse tulevikku positiivsena. Kuigi 2017. aastal läbiviidud küsitluse arvud näitasid, et viimase kolmekümne aastaga on erialasele õppele kandideerijate arv vähenenud, tööandjad järelkasvu nappuse üle ei kurda. VDR liikmeskond pidevalt kasvab. 2014. kuni 2024. aastani on koolituse saanud restauraatorite arv kasvanud 31-lt 316-le.
Lindenau Muuseum Altenburgis pakub maalikunsti ja muinsuskaitse restaureerimise valdkonnas aastast praktika võimalust. Restaureerimisõppest huvitatutel on võimalik sooritada seal õppeks vajalik eelpraktika.
Boulle mööbel Dresdeni esindussaalis, selle teekond Saksimaale ja roll Uue palee saali sisustuses.
Uta Baier, Restauro 2023 Nr. 4,5,6,7
Tutvustaja: Annes Hermann
Restauro 2023. aastakäigus on võetud ette põhjalik, läbi mitme numbri ulatuv tutvustus maailma paljudesse eliitkollektsioonidesse kuuluvast boulle-tehnikast.
Boulle mööbel Dresdeni esindus saalis, selle teekond Saksimaale ja roll saali sisustuses. Restauro nelja numbrit ( Restauro Nr. 4,5,6,7) läbivas ülevaates annab Uta Baier pildi valmistajatest ning vajalikest restaureerimistöödest.
Prantsuse kuningas Louis XIV pidas oluliseks oma losside sisustuses omada ka kuulsa ebenisti André-Charles Boulle töökojas valmistatud mööblit. Sama arvati teisteski Euroopa kuningakodades. Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August Tugev muretses oma Dresdenisse rajatud uue palee sisustusse samasugust Prantsusmaal valmistatud mööblit. Nendest on hulk esemeid Dresdeni kogudes alles ning valmis peale restaureerimist ja uuringuprojekte, taas ehtima Dresdeni residentsi taasavatud esindusruume.
Boulle tehnikas valmistatud mööbel on kordusvariantidena osutunud populaarseks järgnevatelgi sajanditel. Nii võime seda kohata praegu Eesti Rahva Muuseumi fondides säilitatavas Raadi mõisniku Reinhold Karl von Lipharti kollektsioonis.
Restauro neljandas numbris tutvustatakse lisaks André-Charles Boullele teistegi samu tehnilisi võtteid kasutanud meistrite töid, nagu Nicolas Sageot ja JeanPierre Latz.
Viiendas numbris tutvustatakse põhjalikumalt Dresdeni Uue palee esindussaale kaunistanud mööblit. Dresdeni Boulle-mööbli kogu on eriline mitmes mõttes. Selle kujunemist on võimalik jälgida XVIII saj. esimesest poolest alates. Esemed on esindusruumide sisustusse kogutud sihiteadlikult. Nende eksponeerimist paari kaupa võib samuti pidada dresdenipäraseks. Kuna Saksamaa DDRi aegne periood oli rahaliselt ja materjalide osas kesine, suudeti enne 1990. aastat restaureerida vaid üks kell. Tähelepanu puudumist ning restaureerimistöödest hoidumist võib täna vaadelda kui suurt õnne, kuna tänu sellele on mööbel säilinud praktiliselt autentsena.
Restauro kuuendas numbris jätkatakse Dresdeni kogusse kuuluvatele esemetele tehtud restaureerimistööde tutvustamist. Enne Boulle-mööbli restaureerimistööde algust tuli teha mitu põhimõttelist otsust, nagu näiteks taastamistööde ulatus. „Esindussaali mööbli esmase mulje määrab objekt, mitte selle puuduv osa“ ütleb Christiane Ernek van der Goes. Teiseks, täiendused peaksid olema eristatavad. Enne tööde algust tehti iga objekti mustrist pinnaskeem, mis selgitaks lõpptulemuse pilti. Marketriist puuduvate pindade asenduseks kasutati trükitud messingplaate. Trükitehnikat kasutati ka teise eesruumi kuuluva kummuti kahe puuduva sahtli valmistamisel. Eeskujuks võeti kummuti ülemine olemasolev sahtel. Peale marketrii oli vaja langetada otsus ka puuduolevate kilpkonnaluu panuste osas. Saksamaal on erandkorras lubatud kilpkonnaluud kasutada ja Dresdeni tarbekunstimuuseumi vanades varudes oli kilpkonnaluu olemas. Siiski otsustati loobuda ehtsa kilpkonnaluu kasutamisest. Läbipaistvast trükitud plastikust asendusmaterjal pidi täitma ehtsale kilpkonnaluule esitaud tingimusi. Seda pidi olema võimalik töödelda samade tööriistadega nagu saag või viil. Pidi võimaldama kuumutatult vormimist ning kindlalt liimimist. Testimine vältas pikalt. Lõpuks otsustati polüetüleentereftalaadi (PET- plastik) kasuks, kuna see vastas kõigile eelesitatud nõuetele.
Viimases, seitsmendas numbris keskendutakse restaureerimistöödele: restauraator Irmela Breidenstein räägib esemetel oleva marketrii puhastamisest, irdunud pindade kinnitamisest ning puuduvate osade asendamisest.
Robot kui skulptor: 2500 aasta vanuse Elgini marmori detailne reproduktsioon.
dr. Inge Petti, Restauro 2023 Nr. 5
Tutvustaja: Annes Hermann
Koopiate ning rekonstruktsioonide teema on alati üht või teist viisi erutust tekitanud. Restauro 2023 Nr. 5 toob ära dr. Inge Petti artikli „Robot kui skulptor: 2500 aasta vanuse Elgini marmori detailne reproduktsioon.“
Lord Elgini marmori kipskoopiad jõudsid XIX sajandi lõpul ka Tartu Ülikooli ning on tänaseni muuseumi atraktiivseim vaatamisväärsus. Lord Elgini marmori koopiad on pakkunud huvi ka Airi-Kairi Kaasikule, kes kirjutas sellel teemal oma bakalaureusetöö „Lord Elgini marmorid Tartu ülikooli muuseumis“, Tartu 2013. Meenub, et ma isegi joonistasin Tartu Kunstikoolis õppides kipsist hobuse pea, koopiate koopia sellest kogust.
Oxfordi digitehnoloogiainstituudis programmeeritud 3D-robot on LIDAR-tehnoloogia abil suuteline Briti muuseumi lord Elgini marmorist valmistama millimeetrise täpsusega koopiaid. Panteoni marmorskulptuure ja fragmente on Londonis Briti muuseumis eksponeeritud üle 120 aasta.
1801. aastal Osmanite riigis Briti saadikuna töötanud lord Elgin saatis Inglismaale Ateena Panteoni templilt eemaldatud marmorskulptuurid. Litsentsi järgi oli tal luba kaasa võtta vaid tükke maas lebavatest varemetest. Lisaks laskis ta eemaldada 160 meetrisest friisist veel 75 meetrit ning rida olulisi objekte, nagu ratsanike skulptuurid Panteoni idapoolselt viilult. 1816. aastal müüs ta need Inglise kuningale. Sellest ajast alates asuvad need Londonis Briti muuseumis.
Lord Elgini marmorskulptuuride tagastamise teema on olnud aktuaalne alates XIX saj. algusest. Senini on Inglismaa valitsus selle nõude tagasi lükanud.
2022.aasta jaanuaris tuli Briti Digitaalarheoloogia instituudi direktor Roger Michel välja ideega skaneerida, digitaliseerida ning roboti abil ka valmistada koopia kogu lord Elgini marmori kollektsioonist. Michel´i idee kohaselt tagastataks originaalid ajaloolisele asupaigale ning Briti muuseumile jääksid nende 1:1 repliigid. Selle ettepaneku lükkas Briti muuseum kategooriliselt tagasi ega lubanud Michel´il Elgini marmori kogu skaneerida. Michel koos kolleegiga otsustasid objektid oma iPadi ja Smartphone´ga üles pildistada. DIGAR-skanner võimaldab arvutis talletada väga detailseid 3D-pilte. Selle avalikuks tulles kehtestas Briti muuseum neile töökeelu. See innustas Roger Michel´i pöörduma muuseumikülastajate poole palvega saata neile fotosid lord Elgini marmorist . Selle tulemusena õnnestus neil saada piisav kogus andmeid ning 2016. aastal pälvis Roger Michel ja tema meeskond tähelepanu vähendatud koopiaga Palmyra purustatud triumfikaarest.
Briti muuseum on marmortükkide tagastamisest keeldumist põhjendanud aastaid, vastutustundetusega anda marmor Ateena sudu meelevalda. Ometi on argument juba 2009. aastast aegunud. Taasavatud Ateena Akropolise muuseum eksponeerib olemasolevaid Panteoni skulptuure loomulikus päevavalguses kõigiti kaitstuna.
