Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 29.03. – 11.04.2021

Rääkisin eile ETV-le sellest, kuidas Pallas nüüd juba aasta aega sogases vees on ujunud. Tõepoolest, sogane see vesi on. Eriolukord, järelolukord, vaheolukord, eelolukord ja uus olukord, mis pikkamööda on muutunud vanaks ja harjunuks. Samas tüütuks ja väsitavaks ning isegi paratamatuks ja perspektiivituks.
Kõik justkui toimib ja ei toimi ka. Kurb oli istuda kaamerate ees tühjas maalistuudios. Ja sel semestril olukord oluliselt ei muutu.
Haridusminister Liina Kersna teatas täna: „Me plaanime koolielu avamist samm-sammult ja kõiki ohutusmeetmeid järgides ning eelistatud on siin oma haridustee päris alguses olevad õpilased.“
Jutt käib nagunii maikuust, kui Pallases on õppetöö enamvähem läbi. Seega jätkame nii, nagu praegu ja kasutame võimalust individuaalseteks konsultatsioonideks ja iseseisvaks tööks. Rõõmustame selle üle, et Pallas pole päris lukus ja et diplomandid saavad graafiku alusel kooli töökodasid kasutada.

Ma olen ennast üldiselt tagasi hoidnud maskide ja mittemaskide ning vaktsineerimise ja mittevaktsineerimise teemadel. Aga kui ma nüüd loen seda lõputut jauramist võimalike kõrvalmõjude etc kohta …
Mina sain oma AstraZeneca kätte ja lähtusin puhtast matemaatikast. Eesti numbrid näitavad, et tuhandest haigestunust umbes kümme satub haiglasse ja üks sureb. Tänaste andmete kohaselt võib AZ põhjustada tromboosi umbes ühel juhul miljonist ja see ei pruugi olla letaalne.
Mul oli üsna lihtne otsustada: 1/1000 versus 1/1 000 000.

Nii et mina soovitan kõigil, kel võimalik, ennast vaktsineerida lasta. Ja veel soovitan ma mitte kaasa minna depressiivsuse, hüsteeria, paranoia, vihkamise ja hirmuga. Praegu tuleb kasuks oskus kapselduda ja maailma hulluksminekuga mitte kaasa minna.

Parim viis on võtta kõike huumoriga. Väimees on seadistanud uksekella nii, et helisemise asemel kostab „Allahu Akbar“. Ja muidugi on sellest kujunenud mu kaheaastase tütretütre lemmikfraas.
Zoe Simona, kuidas sul täna läheb?
Allahu Akbar!
Kas sa lasteaeda tahad minna?
Allahu Akbar!
„Aga kui ta lasteaias seda korrutama hakkab, ehk kuulutatakse terroristiks ja visatakse välja,“ kardab tütar.

Ma ütlesin selle peale: „Võta huumoriga!“

Foto: Kristi Mazmanjan

Pallase inimeste kaks nädalat:

Õppeprorektor

Kristina Tamm: Kolleegid, kes loevad rektoraadi protokolle, teavad juba, et käesolev semester on mulle Pallases viimane. Tahaksin öelda, et lõpetan ka Pallase!  Tõesti, ma ei ole üheski koolis nii palju õppinud kui Pallases: õpetamise, kunsti, inimeste, töö, iseenda kohta.

Ja eks sellest on juba omajagu aega möödas, kui esimest korda väriseva käega Eha keldriauditooriumis projektori käima panin, et loengut alustada. Jummel, kui targad, erilised, ilusad, andekad need tudengid seal auditooriumis olid (ja siiani on!).
Kartsin kohutavalt! Aga selgus, et nad on õnneks ka mõistvad ja toetavad, kui vaja. Nagu kolleegidki! Tunnen samasugust tänulikkust selle kooli vastu, nagu lõpetaja ja tean, et aja möödudes see tänutunne ainult kasvab. Ja muidugi on juba lahkumise nukrust ja põnevust tuleviku ees. Aga ees on veel semestri lõpp, hindamised, lõputööde kaitsmised, lõpuaktus ja vastuvõtt ja palju muud sinna vahele.

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu visioonipäeval ettekannet tegemas.

Hindamised toimuvad vastavalt akadeemilisele kalendrile, jälgige osakondade infot ja lisanduvaid sündmusi Tahvlis tunniplaanis. Hindamiste vorm võib sõltuda olukorrast riigis, osakonna otsustest, õppeaine spetsiifikast. Jälgige osakonna infot ja vajadusel küsige! Veebipõhisus on siiski ka sel semestril valdav.
Praktiliste üldainete komisjonidega hindamised (maalimine, joonistamine) toimuvad 10., 11. ja 12. mail, täpsem info Tahvlis. Muud üldainete hindamised toimuvad vastavalt õppeaine ajaplaanile ja kokkulepetele õppejõuga.

Nipinurk (jäta vahele, kui oled ise õppejõud või 100% kohusetundlik üliõpilane).
Kui oled terve semestri kas rahulikult või intensiivsemalt õppinud, siis võib hindamistele rahulikult vastu minna. Kui oled lasknud vahepeal koroonatardumusel endast võitu saada, siis on saabunud aeg ennast tegudele koondada. Kui mõnes aines on tööd jäänud viimasel minutile ja kipub võimust võtma paanika, siis aitab tegutsemine. Parem hilja, kui mitte kunagi!

Siin on mõned lihtsad ja ajatud nipid:
vaata, mis siis ikkagi täpselt vaja teha oli/on (allikas: aineprogramm, õppejõu e-kiri, kursuse failid, küsi kaasüliõpilastelt vms.);
võta ühendust aine õppejõuga, näiteks vasta sellele e-kirjale, mis ta ise sulle kolme nädala eest saatis või helista kui julged ning anna mõista, et sa oled seal kuskil ekraanide taga ikka olemas ja tegutsed ka;
jää viisakaks, kui õppejõud sind kohe jutule ei taha võtta (sest enamik semestrist on läbi ja üldse, kus sa enne olid), kasuta oma viisakust ja loomulikku karismat ning väljenda huvi õppeaine vastu;
tee tegemata ülesanded ära;
kui on vaja need kuhugi üles laadida, siis laadi. Vajadusel täpsusta, kuhu (allikas: aineprogramm, õppejõu e-kiri, kursuse failid, küsi kaasüliõpilastelt vms.).
Kui sa oma tööde pildistamise oskustes veel kindel ei ole, siis saab jätkuvalt abi fotograafia osakonna juhenditest.

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Olen juba aastaid püüdnud aru saada, kuidas saavad päevad maal ja linnas olla eri pikkusega. Kindlasti on nii valgel ajal, talvise pimedusega pole erilist vahet. Linnas on hommik… Ja siis on õhtu. Kuhu see vahepealne aeg kaob, ei tea.

Sahmerdad ja seletad päev otsa, aga kõike plaanitut tavaliselt kunagi tehtud ei saa ja ega õhtuks erilist ette näidata ka ei ole. Maal algab hommik tunduvalt varem, uni on ammu enne kella helinat läinud. Teed nimekirja asjadest, mis päeva jooksul on vaja teha ja pealelõunast teed juues avastad, et nimekiri on läbi kriipsutatud. Õhtul jääb aega lugemiseks, vaatamiseks, jälgimiseks, kuulamiseks, unistamiseks… Linnas ainult ohid ja puhid, kuidas midagi ei jõua. Miskipärast linnas tiksub pidevalt kuklas kell mis teatab: aeg on ERR-ist tänased nakatunud üle vaadata või et ära nüüd pressikonverentsi või AK-i uudiseid maha maga! Meedia ei lase oma lõa otsast sugugi lahti. Maal ei tule pähegi pidevalt uudiseid scrollida ja oma närve minust mitteolenevatele asjadele kulutada. See vähene oluline info jõuab ju ikkagi kohale, müra ja sigin-sagin ei väsita, hommikud on reipad, päevad tegusad, õhtud rahulolevad.
Sellele vaatamata tahaks, et inimesed ei oleks ainult mummukesed koosolekuaknas, nimed e-kirjade päises ning sissetulevate ja väljaminevate kõnede loendis. Tahaks kohtuda päriselt, lugeda emotsioone ja kehakeelt, patsutada tunnustavalt õlale, suruda kätt, saada energiasüste ja olla ühises energiaväljas. Aga läheb veel aega, loodetavasti mitte enam palju, aga läheb veel aega.

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: 1.09.2021 algab uus 7-aastane Erasmuse programmiperiood. Seoses sellega tuleb ka palju muudatusi, mis peaks tegema kogu programmi kaasavamaks, paindlikumaks, rohelisemaks digitaalsemaks. Täpsemalt saab lugeda siit.

Kõiki huvilisi oodatakse 16. aprillil toimuvale Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse e-festivalile, kus päeva vältel ootavad ees programme tutvustavad virtuaalsed töötoad ja kõneletakse ühiskonna põletavatel teemadel nagu rohepööre, digiareng ja võrdne kaasatus. Esinevad Reet Aus, Jüri Pootsmann, Jalmar Vabarna, Sander Rebane jt. Osalemiseks on vajalik registreerimine.
Ühe osa Erasmuse haldamiseks hakkame kasutama Erasmus Dashboardi platvormi. Esimesed üliõpilaste õppeplaanid saame loodetavasti juba mõne nädala jooksul koostada digitaalselt, sügisest toimub enda autentimine eduGAIN võrgu kaudu.
Endiseks jääb laiem põhimõte, et toimuvad üliõpilaste ja töötajate õpiränded.

ÜLIÕPILASED: õppimine, praktika, äsjalõpetanute praktika
Alates 1. kursuse teisest semestrist saab välismaale minna.
Põimitud õpiränne õppimiseks või praktikaks (füüsiline osa 5-30 päeva), virtuaalse osa pikkus pole piiratud, kokku miinimum 3 EAPd.
Toetus tõuseb! Kuidas reaalselt kõik kujuneb, näitab aeg.
Lisatoetus rohelise reisimise eest (kõik, mis pole lennuk ja isikliku auto kasutamine üksinda).
TÖÖTAJAD: õpetamine, koolitus, välisekspert Pallasesse õpetama
Võimalik ka põimitud õpiränne (füüsiline ja virtuaalne osa).
Miinimum 2 päeva, 8 tundi õppetööd. Kui kombineeritud lähetus, et viid läbi õppetööd ja osaled koolitusel, siis õpetamise miinimum 4 akadeemilist tundi.
Eksperdi miinimumperiood 1 päev, õppetöö tundide miinimumi pole.
Rohelisel reisimisel (buss, rong, laev) ka väike lisatoetus.
Põimitud intensiivkursused:
Vähemalt 3 kõrgkooli kolmes riigis, 15-20 üliõpilast kokku +läbiviijad, 5-30p füüsiline osa, kohustuslik virtuaalne osa. Grupitöö, miinimum 3 EAPd. Võiks mõelda selle korraldamise peale tulevikus.
UUS! Väike osa kogu projekti toetusest võimalik kasutada Pallase õppurite/töötajate lähetuseks Euroopast väljapoole. Paralleelselt toimuvad lähetused ka vanadest 2019. ja 2020. a. projektidest.

Raamatukogu

Edith Hermann: Ülestõusmispühad ehk lihavõttepühad, kristliku maailma suurimad pühad – alles need olid, aga kirjutama hakates tundub nagu see oleks juba ammu olnud. Samale ajale jäävad ka maausuliste kiigepühad. Meil tähistatakse neid enamasti munapühana.

Seekord sai tavalisest rohkem pashat tehtud, tütardele õpetatud ning sõpradele ja naabritele kingitud. Olen neid igal aastal teinud ja pildistanud ning sellest võiks kunagi teha Hermanni pere pashade fotoseeria.

Aga kes neid ikka vaadata tahaks, ikka rohkem süüa või vähemalt maitsta.

Osalesime mitmetel virtuaalsetel seminaridel või webinaridel. Väga huvitav ja inspireeriv oli tudengite algatatud Harald Lepiski koolitus akude laadimisest ja enese motivatsioonist. Järgnevalt osalesin virtuaalsel infoseminaril „Üleriigilise mõjuga arendusprojektid“. Sain ülevaate mis on raamatukogun-duses teoksil ja mida plaanitakse ning millised on riiklikud suunad. Korraldasin ka ise, otsesest oskuskeele ja märksõnade täpsustamise vajadusest tingitud koosoleku. Sel korral oli teemaks skulptuuri ja paberikunsti terminoloogia, mõisted ja märksõnad. Kokku sai kutsutud väike grupp inimesi: skulptuuri ja paberikunsti eksperdid, EMSi esindaja ja kunstiraamatukogude esindajad. Sammuke sai edasi astutud ja järgmine koosolek mais kokku lepitud. Märksõnade teemaga plaanime sellel aastal edasi tegeleda. Järgnevalt võtame vaatluse alla ka teised kunsti valdkonnad, millega raamatukogu kaudu seotud oleme.
Janika tegeles perioodika sorteerimisega, vanade ajakirjade kustutamise ja osade kataloogimisega ESTERisse. Näiteks ajakirja „Kunst“ aastakäigud 1958 -1996 ja „Kunst ja Kodu“ aastakäigud 1959 – 1990. Meil on mõningad numbrid puudu ja püüan neid erinevate kanalite kaudu leida. Kui keegi teab, et kellegi vanemad või sugulased on neid omal ajal kogunud ja praegu enam ei vaja, palun andke teada! Vaatame, kas seal on meile vajaminevaid numbreid.
Tartu Ülikooli kunstide keskus lõpetab tegevuse. Miks see meid või mind puudutab? Kurb, et taas sellisel kombel üks kunsti õpetav üksus Tartus suletakse. Mind kutsuti sinna kunstiraamatuid valima. Neid, mida TÜ raamatukokku ei soovitud, aga meie vilistlane Rauno-Thomas Moss makulatuuri saata ei tahtnud. Leidsingi meile sobivat kirjandust. Meenus, kuidas käisin mõned aastad tagasi TÜ kunstiajaloo kabineti raamatukogu likvideerimise järel seal raamatuid valimas. Peab muidugi tõdema, et ega meilgi ei ole ruumid kummist. Samas on hea meel, et meile tullakse esimeste seas pakkuma ja teatakse meie kooli suundi. Ja lõpuks ei suuda ma loobuda haruldastest, aga restaureerimist vajavatest trükistest juba sellepärast, et need võivad ühel hetkel kellelegi tõeliselt huvi pakkuda.
Kirjandusfestival Prima Vista lükkub sügisesse, 20. – 25. septembrisse. Minu töö sellega siiski ei katke. Kunstiprogramm õnnestus ümber tõsta suhteliselt väikeste kadudega ja isegi loodetava lisandusega tekstiiliosakonna gobelääninäituse osas. Taas on Pallas tugevalt esindatud. Kunstiprogrammi esimene näitus on seekord avalikus linnaruumis, kaarsillal. Sinna paneb 2021. aasta Tartu linnakirjanik Juhan Voolaid välja fotonäituse „Nihestatud Tartu“.
Lõpetuseks, käisin esmaspäeval Tallinnas ja Viljandis. Tõin Tallinnast välismaalt tellitud ajakirjad ja olin RRs. Viljandis õnnestus käia Kondase Keskuses. Mare Hunt teeb Pallase raamatukogu ajaloost kollaažtehnikas plakatit, mida saab kevadel Pallase raamatukogu aknal ja hiljem erinevatel juubeliüritustel eksponeerida. Lisaks õnnestus mul vaadata Anne Rudanovski vaimustavat näitust „Hinnatud ja hüljatud raamatud IV. Lugemine“. Selliselt võib teemat avada inspireerivalt loominguline inimene. Anne on lugemist, raamatuid ja paberit hindav ja mõtestav. Lisaks väga hea ruumilise tunnetusega kunstnik ja seda kõike võib näitusel tajuda.

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: Seekordset uudiskirja alustagem fotograafia kasulikkuse teemadel. Kuigi kunstina „ei kõlba seegi patta panna“, on fototeoseid hakatud ometigi ostma.

Fototeoseid ja dokumentalistikat hangivad oma kogudesse nii arhiivid (ERA, EFA, EAA jm), mille varasalved on netis vaadatavad süsteemis FOTIS. Seejärel tulevad muuseumid, mille fonde palendab otsisüsteem MUIS ja lõpuks koguvad fotosid isegi mõned raamatukogud (TÜ, RR jt). Fotodest, fotograafidest ja fotonäitustest on palju kirjutatud, neist on tehtud hulganisti telesaateid ning fotod on sõna otseses mõttes igal pool „me ümber ja me sees“.

Tegin just kaasa esimeses, loodetavasti kasulikus/kasutatavas ETV telesaates „taastamisest“ koos „Prillitoosi“ meeskonnaga. Sisu oli selles, et „iagaühel on kodus palju vanaaegseid fotosid ja osa neist on saanud kahjustada. Selle asemel, et need ära visata, pidin ma veenma vaatajaid selles, et vähemalt osade fotokahjustuste vastu aitavad nipid ja oskused, mida osa fotograafe teab ja tunneb. Nonii – olgugi, et ma ei ole otseselt ei restauraator ega konservaator, võtsin asja ette.
Konsulteerisin enne meie oma Kurmo Konsaga, siis veel PallasFoto omaaegse fotorestauraatori teadmised Saksamaal omandanud keemiku Peeter Maksinguga ja Jaan Lehtaruga Eesti Rahvusarhiivist.
Lugesin baastekste, tuletasin kähku meelde, kuidas käis akvarellidega fotode retušeerimine jpm. Hämmastav oli õigupoolest see, et ma kuulsin kõigilt nagu ühest suust, et riknema kippuvad või kahjustatud fotod tänapäeval digi-teeritakse ja alles siis tehakse nendega kõike muud.
Käsitsi ja keemialaboris tehakse neid endisaegseid töid haruharva, kuid mulle see just neil põhjustel põnev tunduski, seda enam, et olin omal ajal piltide retušeerimisel päris korralik käpp.

Pallase professor Peeter Linnap pilte restaureerimas.

Tegime kiirkorras läbi nii keemiliste kui ka mehaaniliste kahjustuste vastased operatsioonid: fotode taaspesemine, uuesti kinnistamine jmt ning nii käsiretuši kui ka photoshopi oma. Oli huvitav ja pisut eksootiline – ja loodan, et ühtteist kasulikku sai edasi antud ka selle saate üsna arvukale vaatajaskonnale…

Klaasplaate kokku liimimas ja retušeerimas. Ja juba järgmisel päeval pärast seda populaarset saadet sain
Facebook’i Messageri kaudu sellise kirja ja pildi: 1923.a. Londoni Ülikool. Päevane kursus, väidetavalt pildil ka üks eestlane „Kas Te saaksite selle foto puhastamisega hakkama, ette võtta…?“

Mõtlesin, et… no küll on fotod korraga meie ühiskonnaski tähtsaks muutunud, oluliseks saanud! Kui ma Pallasesse tööle tulin, olime just lõpetanud fotodominandiga Saaremaa biennaalidega (kokku 3 üritust), mis foto kui meediumi populaarsusele võimsa hoo takka andsid – kuid sellele vaatamata oli foto esialgu meie ühiskonnas ikka kuidagi „uus“ ja noor meedium. Osad kunstnikud tunnistasid, et foto abil saab huvitavat kunsti teha – teine osa aga mitte eriti.
Inimesed, kes fotosse eriti tõrjuvalt suhtusid, olid aga meie kunstikriitikud – muidugi kui see veel meelde tuleb ja kui see veel üldse kedagi huvitab. Õnneks väga ei tule – ja see näitab, et oleme teinud ära tohutu töö, sest ei skulptuuri, tekstiili ega maali pole m.a.j. – aegadel tulnud kunstiks välja töötada! Ega isegi mitte graafikat.

Richard Ojar F-3. Vaevu nähtav 2021

Nii on natuke kurb küll, et selliseid uuenduslikke tegevusi võetakse meil Eestis kuidagi enesestmõistetavana… Mäletan, mil rääkisin kunagise keskharidusliku fotokooli esimese lennu lõpetaja Jaan Rõõmus’ega selle eriala asutamisest 1970te alguses – ja kadunud fotoelu super-organisaatori Ain Kimberi rollist selles. Jaan kohmas mulle selle küsimuse peale vastu, et kooli olevat käivitanud hoopis ministeerium… Ma ei saanud aru, kuidas saab struktuur midagi käivitada ja mitte konkreetsed inimesed? – Aga ju see siis on üldisem suhtumine. Siiani pole Eestis mitte ühtegi (!) uue eriala rajajat (sh isegi mitte Arvo Iho, kes käivitas eesti filmihariduse ca 1992) mitte mingil moel ametlikult tunnustatudki! Niisugune on praegune haridusreaalsus – ja kui tahta seda muuta, siis tuleb olukord esmalt teadvustada.
Kuid jätkame fotograafia olulise rolliga veelgi. Kas keegi on üldse esitanud lihtsa küsimuse – miks fotograafia ja mida see meedium õieti kunsti valdkonda juurde on toonud? Kuid naaseme hetkeks 1990.aastatesse, mil foto alustas Eestis pealetungi kunsti sfääri. Mis oli see omadus, aspekt vmt., mille põhjal fotograafiat seni kunstist nii kiivalt eraldi hoiti? Kahtlemata võib öelda, et kujutamise täpsus ja fotopiltide usaldusväärsus. Totalitaarsuse-järgne Eesti aga kubises inimestest, kellele foto niisugune status quo sugugi mitte meelejärgi ei olnud. Lihtne on rääkida niisama „vanadest fotodest“ nagu ma äsja tegin järjekordses saates (Peeter Linnap. Fotode taastamine. ETV Prillitoos 11.04.2021. Lõik minutitel 25.20 – 31.05 – https://etv.err.ee/1608156436/prillitoos ), raskem on rääkida aga sellistest piltidest, mis tunnistavad, süüdistavad jne. Vanu fotosid tuleb hoida, neid saab taastada ja digiteerida jne. Aga milliseid vanu (või üldse) fotosid? Meie endi ja meie esivanemate eportreesid? Palun, niipalju kui kulub. Aga pilte metsavendadest? Või eestlaste põgenemisest oma kodudest 1944.aastal? Õudustäratavaid fotosid Narva pommitamisest sama 1944. aasta kevadel?
Sellest me eelistame mitte rääkida, sest see osa mälust, mida fotod esindavad, on liiga valus? Nõnda on küll tore teha nooruslikke droonifotosid, ja küllap ongi – ent meie meediumi potentsiaal rääkida kaasa faktide maailmas on tuhat korda erilisem kui selline kunst ja tema eksperimendid. Just seetõttu valisin avatud uste päevade filmis välja just need tõsisemad tööd, mis on osaks meie ajaloost – kuid mitte pelgalt kunstiajaloost. Ja küllap kujundavad eeskätt sellised – sotsiaalselt kaalukad fotod/ nende tõlgendused PallasFoto nägu veel mõnda aega. Ja mis saab tulevikust, suundumustest täna, homme? Kuigi seda pole kerge ette näha, kaldub minu poolehoid igal juhul endiselt piltidele, mida ühiskond vajab nii oma uue näo loomiseks – ent samas ka neile, mis aitavad sellel ühiskonnal puhastuda. Valisin siinkohal mõned sellised: Andero Kalju tööstusmaastiku Ida Virumaa piirkonnast, mis on ju samuti Eesti! Piirkonnast, kus domineerib tööstusmaastik ja mitte harvad pole sotsialsed ebakõlad. Andero alustas oma kodukoha uurimist maastikust, mis on juba huvitavalt problemaatiline: ühtaegu on see ilus ja glamuurne ent kui süveneme kujutatusse pisutki enam, siis avanem meie silmale tööstusreaalsus, mis uuemate EL.-i seisukohtade järgi kipub olema jätkusuutmatu ja mis tuleks seetõttu juba lähitulevikus ümber orienteerida. Kas noor fotograaf suudab ka nende protsessidega kaasas käia, seda näitab lähitulevik. Öeldu kehtib ka 3 kursuse tööka tudengi Richard Ojar’i kohta – kas pregune siiski esoteeriline teos “Vaevu nähtav” muutub ka sotsiaalselt varjatu ent olulise käsitluseks, on vägagi autori enda teha.

Andero Kalju. Ida-Virumaa tööstusmaastik 2021.

Siinkohal lõpetame positiivse noodiga – meie lõpetaja Alan Proosa sai just Tartu Kunstimuuseumis maha oma uue autori-raamatuga: “Armastuse, õitsengu hurma ja kaduviku lood”, mis olles raamat inimestest, sugude ja kultuuride vahelistest suhetest, igatsustest ja probleemidest, jätkab PallasFoto traditsioone.

Alan Proosa. Armastuse, õitsengu hurma ja kaduviku lood.

Maaliosakond

Margus Meinart: Küllap panid head kaasvõitlejad tähele kunstide keskuse sulgemise teadet. Kuidagi ja kuskil midagi toimub, kuid skulptuuri ja maali kohapealt tõmmati otsad Tartu Ülikoolis kokku. On see ajastu vaim või Tartu Vaim, mis selliseid vimkasid viskab, mina ei tea.

Fakt on see, et kõrghariduse esmase taseme sildi saame maalitudengitele külge kleepida Tartu linnas nüüd veel ainult Pallases. Ja kui hästi meelde tuletada, seostub kooli nimi siiani paljudele eelkõige maalikunstiga.
Kuidas siis edasi? Millise mõtte, tunde ja plaaniga? Mida seada lähiaastate sihiks ja kuidas neid sihte saavutada? Suur hulk küsimusi ja teadmatust, vähe vastuseid ja selgust. Vastutus on igatahes täiesti tuntav.
Maalikunst on endiselt oma õpetamise algfaasis sarnane sellega, kuidas maaliti sada ja sadu aastaid tagasi. Ikka alus, molbert, pintsel, värvid. Ei kõla just väga kaasaegselt. Kaasaegne kunst on aga lausa eraldi termin, kuigi mina isiklikult ei oska seda defineerida ega selle piire tõmmata. Kõige lähedasem on selle tähendus sõnale mood.
Maaliosakonda ei ole võimalik lõpetada midagi oskamata. Selleks, et midagi osata, tuleb midagi õppida ja omandada, aga seejuures tuleb ka midagi õpetada. Keskendudes osakonna maalisuuna poolele soovin väga, et lõpetajad tunneksid koolist lahkudes endiselt valitud ala vastu huvi, saaksid aru, mida nad on omandanud ja kui palju neil veel õppida on. Õpetamine ei ole loovuse tapmine. Õpetamine on käekirja lihvimine. Taustsüsteemi tutvustamine. Noodikirjaga tutvumine. Vaidlemine ja arutlemine. Avaruse loomine. Loodetavasti alustame sügisel hädavajaliku kontaktõppega. Õpime üksteist tundma väljaspool kursuseid ja ka osakonna õppejõudude kohtumised muutuvad hingestatumaks ja sõnakamaks. Seni teeb minule rõõmu maaliüliõpilaste huvi ja uudishimu ning nende väikesed edusammud värvilisel tasapinnal.

Seni teeme oma igapäevast tööd arvuti kaudu ja aeg-ajalt ka isiklikult kohtudes. Lõpetajad liiguvad lõpetamise poole ja ülejäänud hindamiste ja praktikate suunas.
Lisalugemiseks soovitan Sirbi artiklit, kus Pallasest kahjuks juttu ei ole. Kes lugeda ei viitsi, selle jaoks toon välja ühe iseloomuliku vastuselõigu. Vastajaks Andra Orn.
“Sa sõnastasid just väga hästi ootused kaasaegsele kunstile, mis pidi kunsti vabastama tehnikast, aga siiski raamib seda. Üldiselt valitseb nüüdiskunstis arusaam, et teatud tehnikad on sellele omasemad kui teised. Väidame, et kaasaegne kunst on tehnikast vabastatud, aga kui märkida teose tehnikaks maal, graafika või foto, mitte aga installatsioon, performance või objekt, siis mõjub see vanamoodsana. Õnneks need arusaamad murenevad.”

Ja üks hea vaatamine on ka Tiit Pääsukese virtuaaltuur Tartmusis.

Püsige terved! Ja muuseas arvan ma, et SÜKU tuleks ehitada!

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Viimased kaks nädalat möödusid osakonna näituse ettevalmistamise tähe all. Loomulikult toimus samal ajal ka kõik muu: kohtumised diplomandidega, õppetöö, tudengite töötamine ja konsultatsioonid koolis ja minu enda tunnid ja konsultatsioonid koolis ja veebis.

Samuti osakonna järgmise õppeaasta koormuste ülevaatamine, hindamised veebis, järgmiste ülevaatuste ja hindamiste planeerimine. Lahtiste uste päev koos Marju Roosi ja Kairi Lentsiusega veebi vahendusel, osakonda tutvustava video täiendamine…
Kõige selle vahele mahtus veel vaktsineerimine, mida olin väga oodanud, et kindlama südamega kõiki oma igapäevaseid ülesandeid täita. Nagu selgus, kuulusin nende hulka, kes vaktsineerimisest korralikult haigeks jäid – kõrge palavik ja täielik tahtetus midagi teha vältas õnneks küll vaid poolteist päeva. Täna alanud puhkusenädal pani kõik selle omakorda teise perspektiivi – sain taas võrrelda, kuidas on tulbid kasvanud Tartus Karlova koduaias ja Tallinnas Nõmmel, kuidas maastik muutub paarsada kilomeetrit mere poole sõites. Ja kui tore on koos kõige lähedasematega oma ema 87. sünnipäeva puhul ümber laua istuda ja kringlit süüa.

Näitus „Tähendused. Piltvaibad Pallase tekstiiliosakonna metoodilisest fondist“ galeriis Pallas on nüüd avatud ja samas ka suletud – hoiame pöialt, et siiski juhtub ime ja peale 25. aprilli Eestis galeriid taas avatakse. Näituseperiood on ju meil kuni 30. aprillini! Et imesid juhtub harva, siis püüame seda enneolematut 60 autoriga näitust igati jäädvustada – peagi saab valmis video, virtuaaltuur ja fotod näitusest. Õhtul pimedas on näitus ka väljast jälgitav – kogu näituseperioodi vältel

Siinkohal suurim tänu kõigile autoritele, kelle tööd osakonna fondist näitusele jõudsid: Marge Allik, Helen Kangro, Anett Niine, Liisi Tamm, Kail Kuresoo, Ester Must, Yuuki Vähi, Mari-Triin Kirs, Anneli Kurm, Helene Põdra (Puusep), Anastasia Rikk, Marielle Sari, Mairi Sild, Marta Tuulberg, Ilja Uhlinov, Birgit Uibo, Therese Ostrat (Sild), Maarja Leola, Liina Tiidor, Leelo Moor, Hertta Võido, Kairi Lentsius, Liis Somelar, Sarah Lend (Kopli), Ingrid Kõiv (Amarouche), Kristi Haav, Terje Salupuu, Mari Käosaar, Katre Kesküla (Piho), Eva Krustok (Sikka), Maarja Tamjärv, Thea Ilusmets, Margit Kullas, Eva Mustonen, Riin Palumets, Kaisa Reimand, Helen Valk-Varavin, Evelyn Reemann, Anu Raat, Siiri Kukk, Miina Leesment, Mariliis Alev, Katrin Trumm, Rane Riis, Diana Hints, Liis Pihlik, Kaidi Ploomipuu, Kaili Kalle, Marju Paal, Eva Jakovits, Helena Toots, Anniki Tropp, Hanna Korsar, Epp Katus, Triinu Pungits, Signe Friedenthal (Vilde), Mari Vaaderpall, Hanna Roosi, Heike Viigileht (Sepp), Alide Zvorovski.

Mõtteliselt kuuluvad siia näitusele ka need tööd mis on deponeeritud või kingitud erinevatele asutustele – näiteks Kaire Saan (Kukk) kudus suuremõõtmelise gobelääni mis on eksponeeritud Tartu Raekojas koos veel mitmete teiste tudengite kursusetöödega, Kristi Tuhkru-Tamme gobelään on Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaiglas, Triin Paumeri töö Eesti Kunstiakadeemias, Alide Zvorovski gobelään Kadrioru Pargi sihtasutuses ning seda loetelu võiks veelgi jätkata.
Tööd on valminud läbi kahekümne viie aasta ning olles kõigi nende tööde valmimist juhendanud, tuleb mul iga töö juures meelde mõni seik või lugu. Näiteks see, kuidas Eva Mustonen oma gobelääni „Kleit“ jaoks kudus kõigepealt kleidi, mis oleks võimalikult sarnane lapsepõlvemälestusele kuid mis täiskasvanuna selga mahuks, seejärel tegi kleidi kandjast fotod ning alles siis kudus foto põhjal realistliku gobelääni. Või kuidas Hertta Võido avastas oma gobelääni koos lõimedel ronivate taimedega ning kudus kasvavate taimede vahele õied. Või kuidas Maarja Tamjärv taastas mustvalge foto ja oma mälestuste põhjal detailse ja värvilise hetke lapsepõlvest – kuni selleni, et lisaks mütsi ja jope värvi meenutamisele leidis raamatukogust üles ka fotol oleva raamatu ning kudus selle kõik imepeente lõngadega detailseks gobelääniks.
Meenub, kuidas hinge kinni hoidsin, kui Maarja Leola kavandas oma kudumile ideaalpildi iseendast – ja kui tore ja värvikas see töö sai! Ja kuidas Riin Palumets kudus ilusatele naiselikele kleitidele gobeläänid, mis kujutasid suitsetamisest kahjustatud siseorganeid, et juhtida tähelepanu suitsetamise kahjulikkusele. Ja neid lugusid on veel ja veel! Samavõrd eredalt on meeles nii esimeste aastate tööd 1990ndate teisest poolest – näitusel on nendest aastatest Alide Zvorovski hõõguvpunane gobelään, Hanna Roosi abstraktne värvikas krokodillivaip ning Heike Viigilehe detailne ja veidi sürrealistlikuna mõjuv kompositsioon naistest – kui ka eelmise kevade tööd. 2020. aasta kevadel kodustes võimalustes on valminud Marge Alliku American Tapestry Alliance tudengite konkursil peapreemia võitnud kolmikteos Ice I-III, Liisi Tamme intrigeeriv seeria „Naiste jutud“, Helen Kangro maastkuvaade ja Yuuki Vähi diplomitöö „Hilisõhtune kohvipaus“. Kõigis neid peegeldub omal kombel kevadine isolatsioon koos oma ootamatuse ja probleemidega.
Tänan näituse kujundajat Madis Liplapi, mänguline ja värviline kujunduslahendus annab näitusele palju juurde ja loob võimaluse sedavõrd arvukate tööde eksponeerimiseks, ilma et ükski teos kannataks. Samuti aitasid näituse valmimisele kaasa Marju Roos ja Liina Kool.
Näitus „Tähendused“ toob esile ka selle, kui oluline on ühe õppeasutuse ajaloo seisukohalt metoodiline fond. Sedavõrd ulatuslik näitus tudengite piltvaipadest on esmakordne. Ühtlasi on see näitus Pallase tekstiiliosakonna ajaloo ja muutumise peegeldus.

 

Parempoolsel fotol esiplaanil Eva Mustoneni teos.
Keskmisel fotol olevate tööde autorid on Heike Viigileht, Marta Tuulberg ja Eva Mustonen.
Üldvaade näitusele „Tähendused. Piltvaibad Pallase tekstiiliosakonna metoodilisest fondist“.

 

Tööde autorid (vasakult) Mairi Sild ja Yuuki Vähi. Detail Liis Somelari tööst.

 

Triinu Pungitsa teos „Marilyn“ on esimene fotorealistlik gobelään tekstiiliosakonnas.
Fotol olevate teoste autorid (vasakult) on Marju Paal ja Liisi Tamm.

Näituse pressitekst.

Meediadisaini osakond

Jaanus Eensalu: Parema suhtluse tagamiseks soovitasin tudengitel ja õppejõududel saata veebinäituse tarbeks kolm fotot, et distantsõppes näidata oma inimlikku (pisut edvistavat) poolt.

MEEDIKUD” DISTANTSÕPPEL(kaanefoto)

VAPRAD JA ILUSAD

Mart Männik: Meediadisaini osakonna lehele panime üles toredad galeriid meedikute distantsõppe tööpostidest ja meediaosakonna “vapratest ja ilusatest”. Galerii softi töölesaamisega andis jupp aega päris kenasti nikerdada 🙂
Virtuaalsel avatud uste päeval – st. avatud akende päeval – oli väga rõõmustav, kuidas potentsiaalsed tudengid sessiooni lõpus meie kollektiivset ülesastumist ühest suust (siiski mitmest) kiitsid.

Marko Kekišev: Tudengid on osutunud tublimateks, kui kartsin (siia käib see märk naerunäoga). Kõik on kenasti rivis ja südamega asja kallal. On tekkinud juba veendumus, et ka tulemused saavad olema väärikad. Nädala algul hoomasin, et inimlik tegutsemisressurss on siiski piiratud (esimest korda tajusin seda, kui aprillinaljatlemine ununes). Nii läksid tunnid koolitöö tähe all ja oma loominguks enam jaksu ei leidnud. Samas mõtted ikkagi peas keerlesid ja nädala lõpus plahvatas – paar projekti teostusid imeväel, nagu iseenesest.
Hea meel teatada, et Haapsalu Graafilise Disaini Festivali 2021 organiseerimine on täies mahus käivitunud (ja hulka põnevaid rahvusvahelisi teoseid juba ka laekunud). Kuna rahastus on täies mahus olemas, pole ka mingit põhjust asja edendamist edasi lükata.
Kui ka näituste avamine peaks viibima, saab kõik valmis sättida nii nagu algselt plaanitud. Hea uudis tuli ka Viljandist. Nimelt on võimalus siiski Hiina plakatinäitus 1. maiks Veetorni üles panna ja ehk lubatakse ka huvilistel ääri-veeri kaeda. Seega on tuju kevadiselt positiivne, ilmast olenemata.

Ardo Sägi: Kooli tühjas õues on haud, lumememm-haud, vist tuleb kevad ja ***** need kes jalgu jäävad …

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Need kaks nädalat möödusid kuidagi eriti kähku… aga kui meenutama hakata ja täpne olla siis peab sirvilauad appi võtma – tasku-, tahvli- ja teamsikalendrid osaliselt kattusid aga vahele tuli ka lihavõtte-vaktsineerimispüha 😀

Periood algas tsükliõppenädalaga ja esmaspäevase koosolekuga, kus vaadati osakonna koormused üle. Teisipäeval toimus pikk päev paberirestaureerimise vallas – tudengid on leidnud endale jõukohased väljakutsed paberkandjate korrastamiseks isiklikest arhiividest.

2 x Grete Lehemaa, plaadiümbris.

 

2 x Polina Richter, varasemalt remonditud raamatuselg; paberi “kassiküüne-kahjustus” (paremal).

Tsükliõppe nädala päevad kujunesid pikaks ja akude laadimise koolitus tuli Teamsis hiljem järgi vaadata. Suur reede oli vaba päev ja kujunes üleriigilise massvaktsineerimise avalöögiks. Stardipauk anti kõigile samaaegselt – ühed jõudsid marsruuti jälgides finišini, teised lõikasid ja kolmandad saadeti mittekvalifitseerumise pärast tagasi.
Teise nädala esmaspäev algas restaureerimisnäituse mahavõtuga galerii akendelt, tegevus kulges etteaimatavalt kiirelt ning ruum sai ettevalmistatud järgmisele värvikirkale piltvaipade väljapanekule.

Samal päeval olid Pallases lahtised uksed ja sai külastatud ka teiste osakondade tutvustavaid tuure. Pärastlõunal tegi osakonnajuhataja huvilistele kaameraga Tolstoi maja III korruse ruumidele ringi peale ning viis läbi slaidi-esitluse. Juhiabi Kristel Suigussaar ja diplomand Liis Tisler rääkisid oma vaate-nurgast seoses nahadisaini ja restaureerimise erialaga.
Kuna varasemalt olid teemad läbi filmitud osakondi tutvustavate klippide ajal siis lahtiste uste virtuaalne pooltund möödus ladusalt.

Järgi saab vaadata SIIN.

Eesti Sohva kuulutas välja ideekonkursi 2021. Igal aastal jääb tootmisettevõtetel üle suur kogus tootmisjääke, mis reeglina jäätmejaamas või prügimäel lõpetavad. Sellised ülejäägid on tegelikult väärtuslik ressurss, mida nutikalt ära kasutades saab luua uusi tooteid. Kuna keskkond on meile kõigile ühine, siis otsitakse probleemile järjepidevalt lahendusi. Seekordse ideekonkursi keskmes on mööblitootmise nahajäägid – mida nendega teha?

Reedel, 9. aprillil toimus Zoomis Rene Haljasmäe ja köitekunstniku-restauraatori Tulvi Turo ühisloeng “Köitelugu”. Tutvustati TLÜ Akadeemilise Raamatukogu baltikaosakonna kauneid köiteid alates trükikunsti algusest kuni tänapäevani. Ülekanne toimus Vanaraamatu Keskuse Muuseumitoas, distantsilt kuulasid ja vaatasid EKA Aksessuaari ja köitedisaini lõpetajad.
Oluline tähtpäev jäi nädalavahetusse – Eduard Taska 131 (10.04.1890 – 07.03.1942)

Erialajuhi kultuurisoovitus on seekord neile kel sügavam huvi vanaraamatu, paberi ja pärgamendi ennistamise-säilitamise vastu. Kopenhaageni Ülikoolis toimub iga kahe aasta tagant rahvusvaheline seminar, sel aastal 14.-16. aprillil, mis mullu ära jäi aga seekord tasuta ja virtuaalselt üle kantakse – lisainfo ja programm.
Osad ettekanded on YouTube eelvaatamiseks üles pandud.

Mööbliosakond

Jaak Roosi: Jah, uus õppeaasta vajab planeerimist, kuid mööbliosakonnas on vaja seekord kannatust. Ootame ära valimistulemused ja siis teeme vajalikud otsused.

Seekord ma keskenduks mitmest paralleeselt kulgevast arengukavast ühele, nimelt fotograafiale.
Fotograafia on mööbliosakonna õppekavas korraline õppeaine. Ilma selleta ei ole võimalik dokumenteerida, nii restaureerimise/konserveerimise kui ka disaini suunal. Sellest tulenevalt arendame pidevalt oma osakonna fotosuutlikust. Mõned asjad lihtsalt langevad ajaliselt kokku ja kiirendavad protsessi. Kuna üks mööbliosakonna lõpetaja tahab jäädvustada osa ühest mööblikollektsioonist, siis ta uurib kuidas seda kõige paremini on teha. Fotografeerimise mõttes. Juhendaja on fotograafia osakonna vilistlane Madis Palm, mees kes on maailmas ringi kolanud ja nüüd kehastab kadunud poja tagasitulekut – juhul kui te seda maali teate. Madis on tõesti tagasi ja tahab anda oma panuse õppeasutuse arengusse. Nüüd kus mööbliosakonna vajadused langevad kokku lõputöö tegija vajadustega, siis pean tänama fotograafia osakonda keda ma olen sellest lähtuvalt erineval viisil tülitanud. Aitäh, Peeter Linnap, Vallo Kalamees, Andrus Kannel ja Madis Palm. Loodan, et tänu teie abile saab mööbliosakond endale fotografeerimises uue taseme. Ja loomulikult saab lõputöö teostaja sobiliku soetatud inventari mida edaspidigi saab kasutada osakonna töös.
Sellega ma seekord lõpetan. Kõik muu, mis ma kirjutasin, ma ka kustutasin. Kuskil peab olema ka rõhk.

 

Parim viis on võtta kõike huumoriga.

Vallo Nuust