Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 15.03. – 28.03.2021

Olime Pallases taas kord selgeltnägijad, kui märtsi keskel otsustasime oma õppe- ja töökorralduse paika panna kuni aprilli lõpuni. Valitsus kehtestas toona piirangud kuni 11. aprillini, täna aga otsustas, pärast kohtumist teadusnõukojaga, pikendada suletust 25. aprillini.

Selgeltnägemine on väidetav võime paranormaalse meeltevälise taju abil (mitte tuntud meelte ja mõtlemise abil) ammutada informatsiooni inimese tuntud meelte haardeulatusest eemal paiknevate objektide ja sündmuste (sh väidetavalt tulevikus toimuvate) kohta.

Ja ma arvan, et see on väga oluline – ette planeerida tegevused mingiks hoomatavaks ajaperioodiks, mitte elada nädal korraga. Sellepärast ütlesime infotunnis ka lõpetajatele, et suure tõenäosusega toimuvad kaitsmised taas virtuaalselt. Erinevalt möödunud koroonakevadest tahame aga galeriis lõputööde näituse avada, et hindamiskomisjonide liikmed ja muu publik saaks lõputöid ilma ekraani vahenduseta kogeda. Sest me siiralt usume, et suveks on vaktsiinid, ilusad ilmad ja kõrgemad jõud suurema osa koroonast minema peletanud.
Sama loodan ka rahvusvahelise suvekooli pärast.
Pallase arengukava järgi on 2021. aasta pühendatud põhiväärtusele „julgus“, mis annab muuhulgas lisamotivatsiooni, et väljuda harjumuspärastest koolituste ja ürituste raamidest ning laiendada arusaama interdistsiplinaarsusest. Seekord tahab Pallas tutvustada välismaalastele Eesti kunsti laiemalt, fokuseerides rahvusvahelise mootorratturite suvekooli tegevuse Tartu linna ja lähiümbruse kunstnike, ateljeede ja oluliste kultuuriinstitutsioonide külastamisele.
8.-11. juuli toimuv suvekool eristub tavapärastest motokokkutulekutest selge kunsti- ja kultuuriloolise fookusega ning kannab sõnumit Tartu headest mõtetest ning Pallase julguse aastast Eesti piiridest kaugemale.
Tundub, et mõttel on jumet, sest plaanitavat üritust on juba toetanud Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital ning PallasFoto on lubanud suvepraktika raames teha osalejatest ja nende mootorratastest portreefotod. Portreede näitus läheb juba juulis üles Vein ja Vinesse ning septembri keskel galerii Pallas projektiruumi.

Peaproovi tegin ma möödunud suvel oma kodus juba ära. Tänavu on oodata osalejaid Soomest, Leedust, Poolast ja muidugi Eestist.

Nii oleme, in spe, lootustega suves ja unistame, et peagi lõpeb see praegune kooma, mille kohta Peeter Linnap ütleb: „Tee või tina – tegemist on suhtlemise konserviga, armetu blokkskeemiga, „peamise“ väljafiltreerimisega, mille tagajärjeks on suhtlemise protees, kohmakas, puujalgne halenaljakas tegevus.“

Pallase inimeste kaks nädalat

Õppeprorektor

Kristina Tamm: Kaasaegse kunsti valikplokis osalejad kirjutasid eelmisel nädalal näitusearvustusi, nende lugemise kõrvale sain hulga virtuaalnäituste soovitusi ja lugedes muutub mõni näitus päris elusaks, nagu oleks ka ise käinud ja näinud. Nii peakski olema!

Kevade alguseks said paika lõputööde kaitsmiste päevad valdkondade kaupa:
kunstide valdkonnas lõputöö tegijad astuvad ette  2., 3. ja 4. juunil;
konserveerimise/restaureerimise komisjoni ette astutakse 7. juunil;
disaini suuna lõputööde esitlusi saame näha  8., 9. Ja 10. juunil.
Hea oli lõpetajatega konsultatsioonil kohtuda (no ikka Teamsis muidugi), küsimusi oli vähe, aga need olid asjalikud. Ehk ongi praegu parim aeg sellist süvenemist nõudvate tegevuste jaoks, nagu lõputöö.
Vaatame juba ka suvise vastuvõtu poole, virtuaalsed infotunnid sisseastujatele toimuvad järgmisel esmaspäeval ja osakonnad on saanud eelmise aasta virtuaalsete sisseastumiste kogemuse valguses üle vaadata erialaeksamite sisu.
Hommikuti jooksmas käia on praeguste ilmadega väga hea.

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Kui ma siin Võrumaal kellakeeramise-pühapäeva hommikul suure akna ees istun, siis vasakul näen läbi õrna pilvekihi säravat päikest ja paremal valmistuvad tinahallid pilved vihmavalinguks. Aga kevadine vihm on mõnus, soe ja kosutav.

Eile lugesin üle kõik tärganud õienupud, kaevasin lehekõdu alt välja rabarberi punnitavad pungad ja napsasin omakanamunade omleti sisse mõned küüslauguvõrsed. Linn, kool ja koroona tunduvad siit valgusaastate kaugusel olevat. Ja kool seal kauges linnas on kurvalt tühi…
Kuid misiganes hetkel sinna minna, siis keegi ikka klobistab kangastelgede taga. Ka raamatukogu on neil vähestel lahtioleku tundidel nõutud paik ja Janika üle tuntakse rõõmu nagu elupäästja üle. Meelis on teinud soovijaile võimalikuks töötada-õppida kodudes. Uuno käib vaimuna mööda majasid ringi ja korraldab remonti. Kui nüüd selle Tähe tänava maja keerdtrepi aluse ka Andrese abil puhtaks saaks… Kui Maire, Piret ja Riina panustasid muude tööde kõrvalt veel tugevasti eelmise aasta kokkuvõttesse ehk majandusaasta aruandesse andmete koondamisse, siis väga paljud viimaste nädalate tegevused on suunatud sellele, et lõpetamised ja sisseastumised edukalt kulgeks. Maiken on väga suure energia pannud avatud uste päeva korraldamisse, oleme moodustanud lõputööde kaitsmiste komisjonid, Salme planeerib ettevalmistavaid kursuseid sisseastujatele, katsetatakse sisseastumisplatvormi. Ka Edith tegeleb vaheldumisi mineviku ja tulevikuga. Pilgud on suuresti mais ja juunis.
Ah jaa, Prillitoosis oleme eetris alates 11. aprillist, vahepeal on ju lihavõtted. Tuleb valmis panna vajalik atribuutika munade värvimiseks, tuua pajutudud tuppa, varuda kohupiima, sest kui mitte pashat, siis midagi kohupiimast tuleks ikka valmistada. Ilusat pühadeaega!

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Rektori algatusel on sellel suvel loodetavasti füüsiliselt toimumas põnev rahvusvaheline suvekool. Pallase tiimil on esimene koosolek toimunud. Nüüd jääb vaid loota, et koroonaolukord leeveneb ja reaalselt on füüsiline piiriülene liikumine juulikuus võimalik.

Tore on saada üliõpilastelt pilte kaunitest kaugetest kohtadest, seekord siis Alicialt, kes õpib Erasmusega Maltal 😊

Alicia Jemets, meediadisain, Malta College of Arts, Science and Technology.Alicia Jemets, meediadisain, Malta College of Arts, Science and Technology.

Huvi välismaale õppima ja praktikale mineku vastu on suur! Praegu olen suhtluses umbes 40 üliõpilasega, kes on hetkel välismaal, plaanivad minna praktikale või järgmisel õppeaastal partnerkooli õppima. Kõik, kes taotlesid, on saanud ka Erasmuse toetuse! Käimas on praktikakohtade otsimine ning suhtlus partnerkoolidega.
Mitmed partnerkoolide üliõpilased tunnevad huvi ka vahetusõpingute vastu Pallases.
Olen varasematelt erasmuslastelt saanud juba 11 kogemuslugu partnerkoolis õppimisest, mida Maiken paneb peagi üles Pallase kodulehele asukohta Õppimine-Erasmus-Erasmuslaste kogemused.

Üliõpilasesindus

Diana Edur: Üliõpilasesinduse koosseis valmistub värskenduseks! Sügisel saavad uued näod mägesid liigutama tulla, kuigi ega see lihtne pole – olijatel on nii lõbus olnud, et ei tahagi kuskile minna (kui siis ainult Jaapani kaudu uuele ringile).

Enne valimisi seisab 30. märtsil ees tudengitele ja personalile suunatud motiveeriv koolitus Harald Lepiskiga ja võiks loota, et veel paar-kolm rektori teeõhtut. Viimasel kutsume üles aktiivsemalt osalema ja kaasa rääkima, eelmise teeõhtu tagasiside oli positiivne: “Hea oli teiste häält kuulda üle pika aja!”
Ühtlasi ootame üliõpilasi meiega ühendust võtma ja ettepanekuid tegema; kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kuulame kaastudengid hea meelega ära läbi meie Instagrami konto @pallasetudengid, aga võib pöörduda ka kõigi liikmete poole eraldi. Tänud neile, kes on juba häid ideid jaganud!
P.S. Vallo Nuust: Viimastel aastatel on üliõpilasesindusel olnud ületamatu võime genereerida üha uusi ideid ja energia Pallase üritustel kaasa lüüa. Ja nii paljud nendest ideedest on tänaseks teostunud – on see siis Pallase tekkel, võrkpallitrennid või osalemine üliõpilaste spordimängudel. Tartu lumelinn (tõsi üsna üürikeselt kestnud) sai samuti valmis tänu üliõpilasesindusele.
Ainult Jaapanis on veel käimata ☺. Nii et kandideerige järgmisse koosseisu – ehk õnnestub ära käia.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: Jään ootama uue üliõpilasesinduse valimiste tulemusi, sest usun, et ka järgmise ägeda seltskonnaga teeme veel suuri asju!

Iga vähegi vaba momendi tahavad enda alla haarata koosolekud ja samal ajal tunnen, et tegelikult tahaks ju ise ka rohkem inimestega suhelda. Et koosolek ei oleks vaid tööalase info edasi-tagasi põrgatamine, siis vestleme ikka natuke ka muudel huvipakkuvatel teemadel, suhestume isiklikumalt. Siis aga kappame järgmisele koosolekule ja ülesanded, mis jagati eelmisel, leiavad oma koha aina kasvavas to-do listis. Loodan, et Harald Lepiski 30. märtsi koolitus aitas ka teistel nii mõnegi nüansi oma tööpäevas paremini korraldada. Pallaslastele on see akude laadimise ja motivatsiooni teemaline koolitus ka järelvaadatav kuni nädala lõpuni.
Paika on saanud Pallase infopäeva kava ning juba 5. aprillil loodame kohtuda sisseastujatega, et rääkida virtuaalsetest sisseastumiseksamitest, jagada infot erialaosakondade kohta ja anda võimalus end kirja panna ettevalmistuskursustele. See on hea võimalus pöörata pilk Pallasesse!
Seoses peagi toimuvate üliõpilasesinduse valimistega tahaksin ma just neile seekordses infokirjas kõige rohkem tähelepanu pöörata. Olen saanud nüüdseks koostööd teha juba kahe üliõpilasesindusega ja võin öelda, et pallaslased on mõnusalt ärksa meelega ja väga tegusad. Ette võetakse nii kunstiteemalisi algatusi (nt pallaslaste kunstitööde oksjon, tekli kujundamine, kunstiajaloo teemaline viktoriin), kui ka tervist toetavaid üritusi (YLIsport, akude laadimise ja enesemotivatsiooni koolitus) jpm. Võimalusel käiakse külas teistel kõrgkoolidel ja kutsutakse neid meie juurde, lüüakse kaasa erinevates seltsides ja ühendustes ning minu arvates parim on just see, et iga uue ideega tullakse minu juurde juba üsna läbimõeldud tegevuskava ja vastutajate nimekirjaga. Mul pole tihtipeale olnud muud ülesannet, kui ideekavand kinnitamiseks edasi saata ning rõõmu tunda selle üle, et jälle läheb Pallase üliõpilaste elu ägedamaks. Ma tõesti VÄGA loodan, et saame juba varsti teha Üliõpilasesinduse kevadise praktikareisi (Jaapan??? I so wish!!!), sest te olete selle kuhjaga välja teeninud!

Raamatukogu

Edith Hermann: Lõpuks lõpetasin Rahvusraamatukogule Pallase raamatukogu statistilise aruande. Neid valemitega seotud tabeleid peab igal aastal täitma ja mitte ainult minul ei teki nendega raskusi. Ma hindan fakte ja arve, aga need tabelid teevad mulle igal aastal peavalu.

Samas soovitaks siinkohal ühte raamatut, mis on just suurtele arvudele, andmetele ja nende analüüsile üles ehitatud. Ilmselt ikka peab neid statistilisi aruandeid kirjutama.
„Raamatus „Faktitäius” selgitab rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling koos kaasautoritega, … miks meie arusaam maailmast on moonutatud – alustades kalduvusest jagada kõike ja kõiki kahte vastanduvasse leeri ning lõpetades viisiga, kuidas me tarbime hirmudest toituvat meediat.
Ohtrale statistilisele andmestikule tuginedes näitab Rosling, et paljud asjad maailmas on tegelikult paremini, kui me arvame. Kriitiline, faktidel põhinev maailmavaade instinktide ja illusioonide asemel võimaldab meil keskenduda probleemidele, mis on kõige olulisemad, ning mitte muretseda asjade pärast, mis polegi muretsemist väärt!“ Lugege ka Mihkel Kunnuse arvustust.

17. märtsil osalesin Vallo Nuusti loovkirjutamise kursusel. 18. märtsil kuulasin ERMi “Maailm ja rahvad” sarjas eesti keeleteadlase ja vene keele professori Irina Külmoja virtuaalset loengut “Vanausulised Eestis”. Ülekannet saab järelvaadata. 19. märtsil osalesin Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna tänavuse laureaadi Jüri Viikbergi virtuaalsel loengul “Emakeele jälil”. Ülekannet saab järelvaadata.
Lõpetasin raamatukogu uue põhimääruse koostamise. Mulle väga meeldisid Ivi Lillepuu kommentaarid ja koostöö selle dokumendiga. Hea, kui saad kellegagi tööalaseid tekste koos läbi töötada.
Lõpetuseks või alustuseks vanast rõõmust ja murest. Vaatasin taas dokfilme, seekord Marianne Kõrveri uut dokumentaalfilmi “Olev Subbi. Elu kuues peatükis”.
Jupiterist saab vaadata ka Aurélia Rouvieri ja Seamus Haley linateost “Tagaotsitav: Banksy!”.
Aga siis tulevad uued filmid ja uued saated. Näiteks eelmisel nädalal oli hea kunstisaade Rein Raamatust ja tema filmidest. Kunstisaateid saab veel ERR arhiivist vaadata, aga dokumentaalfilme, eriti Eesti omasid võib otsima jäädagi ja kätte neid ei saa.
Miks see olukord nii on? Kuidas noortele Eesti kunsti õpetada, tutvustada ja tehtut vahendada? Mäletan, kuidas kadedusega Londoni Kuningliku Kunstiakadeemia raamatukogus vaatasin filmide koopiaid, mis olid saadud haridusasutusele soodushinnaga BBCst. Miks ei võiks ka meil mingi sarnane süsteem toimida?

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: See ei ole PallasFoto kahe nädala kokkuvõte.

Ei – siinne ei ole kahe nädala kokkuvõte, sest kevadel ja eriti veel sellel kevadel on kokku võtta palju rohkemat. Avatud uste päevad on tulemas seekord eritingimustes: ikka hoidudes füüsilisest kontaktist, oodates vaktsineerimist ja unistades, et läbi ekraani oleks võimalik kommunikeerida ka peenemaid tunde- ja arvamusnüansse kui seda tegelikkuses teha saab…
Olukord ise – kus igaüks istub omas kodus ja püüab suhelda sama hästi ja põhjalikult nagu tavalises maailmas, on õpetlik praktiline kogemus sellest, mida peetakse „kommunikatsiooniteooriaks“. Praeguses, 90% „ekraanist-ekraani“ ja „mikrofonist-läbi-klappide-mikrofoni“ olukorras on niisiis selgesti tunda, kui palju infot jääb tegelikult „paralingvistiliseks“. Me ei näe mikromiimikat, mis sageli on suhtlemise võtmeks ega taju tämbrilisi nüansse selles katkendikus „sos-saate“ stiilis hakk-mikrofonikõnes. Ega… rääkimata kehakeelest, žestidest, pilgukeelest jne.
Tee või tina – tegemist on suhtlemise konserviga, armetu blokkskeemiga, „peamise“ väljafilt-reerimisega, mille tagajärjeks on suhtlemise protees, kohmakas, puujalgne halenaljakas tegevus.
Kuna on tekkinud periood, kus kuhjuvad ja kumuleeruvad mitmesugused kooli ja osakonda tutvustavad tegevused: portfooliod, virtuaaltuurid, filmid koolist ja osakondadest, siis paneb see mõtlema meie saavutustele ka pikemas ajalõikes. Millised saavutused on osakonnas need kõige olulisemad? Kas 2 suurt rahvusvahelist konverentsi, mida oleme korraldanud või hoopis allvee- ja aerofoto kursuste algatamine? Või interaktiivse fotograafia õpetamise algus sel aastal? Intellektuaalne või meelelahutuslik? Akadeemiline või see, mis rohkem meenutab kutsekooli? Kunst või profitöö? Rakendatav tegevus või puhas kunst? Jne.

PallasFoto prof. Peeter Linnap Pallase-Euroopa Fotomaja ühisprojekti tulemiga, kaanel Johannes Pääsuke. Katkend Robi Zuts’i (PallasFoto 2018) tehtud osakonna reklaamfilmist 2021.

Mina olen seda meelt, et targem on õpetada eeskätt kunsti ja alles siis profindust – töövõtted on ka ise õpitavad – tegevus inspiratsiooniga aga vajab just jõulist juhendamist. Ideegeneraatorid saavad ühiskonnas ikka mõne koha või niši, igavad, keskpärased ja kuivad praktikud jäävad aga reeglina keskmiste hallide ajuproletaarlaste rolli…
Aga see on ainult minu arvamus ja kõigest vaimuimpulss praegusel hetkel. Meenutagem, et vaid üsna vähesed kunstnikud on tehtuga rahul veel siis kui ükskord saabub aeg tehtule tagasi vaadata. Ja siis kui geniaalsus leebub lihtsalt heaks pilditegemiseks – aitab tehnika, aitavad oskused, nippide tundmine, kõik finessid, mida enamus ei oska… ja muidugi aitab suhtumine. Tagantjärele vaadates näib läbilöögivõime meis enestes pesitsevat – elu jooksul muutub see üsna vähe.
Teeme sellise katse. Küsige minult, millised on PallasFoto 10 parimat (surematumat) teost kogu tema eksistentsi ca 20 aasta lõikes?

Esimesed viis leida on kerge:

1. Pille Paalam fotofilm „Positiiv“ (2001) – teemaks eestlaste küüditamine Siberisse oma-enese suguvõsa fotoarhiivi baasil. Super, mul oli au olla selle juhendaja. Siiani kaasaegne.

2. Maiken Urmet meediast, keda juhendasin tegema oma koostatud esimest korralikku ülevaadet eesti fotograafiast – projekt resul-teerus CD-väljaandega „Eesti Foto 1839-2004“.

3. Silver Sikk meediast, kellega tegime ajalooliselt sama kaaluka elulooraamatu „Ma hoidsin neid Sulle: fotosid eestlastest II Maailmasõjas“.

4. Taavi Piibemann ”Nimeta” ja ”Kasutatud kirjandus” 2006.

5. Alan Proosa „Unustuste register“ 2007, fotoinstallatsioon, mis näitab, et mälestusfotode mälu hoidev võime on habras.

6.Lilli Tölp „80 aastat kirjavahetust“ (2011). Autoriraamat mööda maailma laiali pillutud eesti suguvõsa saatustest ja suhtlusest. Tuumakas probleemiasetus, liigutavalt ilus raamat.

Diana Tamane. Emad ja tütred: 4 põlvkonda

7. Diana Tamane, pikema aja jooksul valminud fotokollektsioon oma perekonnast, mis paistis silma oma siiruse ja jõulise metafoorsete kujundite kasutamisega. Tööst sai alguse Diana rahvusvaheline tähelend.

8. Mona Menetsi „Tee minust autoportree“. Kontseptuaalselt jõuline positsiooninihestus ja portreežanri uudne ümbermõtestamine.

9. Pillery Teesalu tegevus allveefotograafina ja uudse suuremahulise allveefoto-alase diplomitöö valmimine. Töö Euroopa Kultuuripealinnas Matera’s koos juhendatava Eva Kram’iga 2019.a.

10. Andero Kalju „Linnu Eesti“. Lihtsa ja lapseliku sisuga, tehnoloogiliselt komplitseeritud (droonivõtted) film iidsest unistusest – lendamisest. VR vahendite esmakordne huvitav kasutamine osakonna ajaloos.

Ja nende tingliku 10 töö vahele, mida võib uhkusega näidata PallasFotos tehtava esitlemiseks, mahub terve rida mitte muid projekte ja töid: Alis Mäesalu „Manscapes“ aastast 2004; Sille Annuki, Liisi Peetsi jt kontseptualiseeritud maastikud; Tiit Lepa poolt käivitatud ja 10 aasta jooksul toimetatud fotoajakiri „Cheese“ (2002-2011), mis lõpetas ligi 80 aastat kestnud tühiku meie oma eriala perioodilise väljaande osas. Kaisa Eiche kunstifestivalide korraldamine „Art ist Kuku Nuut“ nime all. Ja siis veel Sirla oma mastaapsete tänavakunstifestivalide traditsiooni loomisega, mille raames kerkis esile eesti tänavakunsti absoluutne rahvusvaheline tipp Edward von Lõngus ja suurüritusena on see päädinud nüüdseks juba klassikaks saanud festariga Stencibility.

Seda kõike on üksjagu palju. Mis ei tähenda muidugi seda, et säravaid töid ei võiks olla veelgi rohkem. Aga selleks oleks ilmselt vaja teemat rangemalt ja huvitavamalt valida, paluda end juhendama inimesi, kes oleks tunduvalt rohkem kui lihtsalt „sümpaatsed“ ja kes tõepoolest ka intensiivselt juhendaksid. Aga võib-olla on saavutatud loogiliselt parim, mis reaalselt üldse võimalik on?

Edukuse lõikes on tarvis harjuda ja kohaneda uute olukordadega, nagu näiteks see praegune ja häälestuda ümber oma ideede ja tööde uutmoodi näitamiseks. Öeldes „uutmoodi“ pean ma mõistagi silmas vahendatud arvuti-neti-monitori-filmi-ja-VR-tuuride formaate ja neis kiire kompetentsuse saavutamist.

Mitte selles mõttes, et edaspidi kaoksid galeriinäitused ja paberraamatud, autoriõhtud ja workshopid – pigem sigineb viimaste kõrvale rida uusi formaate. Kui formaate on senisest enam – hakkab ilmselt kujunema uus esitlusviiside hierarhia, nendevahelised vahekorrad korrastuvad ning saab näha, kuidas formeeruvad uued „tõsised“, „mitte-nii-tõsised“ ja meelelahutusformaadid.

Virtuaalnäitus reaktiveerib füüsilist näitust ent ei asenda seda tema täies hiilguses jne. Kui just äsja tegime osakonnast filmi ja VR-tuuri, tekkis mul huvi nende kahe erinevuse ja sarnasuse vastu, nende teineteise -täiendamise vastu, mida tuntakse komplementaarsusena. Virtuaaltuur lubab saada näitus vm kogemuse n-ö „vaataja vaatenurgast“, see on hulga vähem tegija poolt determineeritud kui film ja lubab ka „korduvat kogemist“ ja alternatiivsete stsenaariumide paralleelset kasutamist. Mittelineaarne ja lineaarne, juhitud ja iseeneslik.

Selle kõigega seoses on mul hetkel peaaegu, et fataalne tunne – et kui hilises ajaloos (ca viimased 20 aastat) on kunsti need osad, mida me seni tundsime mõiste all 1.) kunstiliigid (st maal, graafika, skulptuur) kõigepealt 2.) täienenud uutega nagu fotograafia, digitaalkunstid jmt. – siis 3.) praegu on füüsilisusest sunniviisiline eemaldumine nivelleerimas materjalipõhiseid kunstiliike ühetaoliseks massiks, mille vaatamine ja kogemine toimub lähemal ajal nagunii arvuti/ võrgu/ ekraani vahendusel. Mida see tähendada võiks? Aga eks ikka seda, et „vahetu/ vahendatud“ maailmatajumise proportsioonide jõulise liikumisega teise kasuks võib tekkida olukord, kus senine pms tehnikale rajatud kunstide jaotumine muutub järjest vähetähtsamaks – kuni selleni välja, et tulevikus rajatakse kunstikollektsioone, -õppeasutusi publikatsioone jmt väga teistsugustel põhimõtetel.
Millistel täpsemalt, ei oska muidugi kohe öelda aga näiteks miks mitte staatilised-dünaamilised, immateriaalsed-materiaalsed või galeriikesksed-kohaspetsiifilised teosed? Jne. Et see kõik on toimumas just praegu, mitte kunagi tulevikus, siis on see väga oluline.

Seni aga nautigem praegu veel kehtivat füüsilise elemendiga maailma ja saavutusi selle raames. Nii nagu vaikselt, peaaegu märkamatult, on meie tudengitest saanud aja jooksul festivalide kuraatorid, ajakirjade toimetajad ja …kunstnikud, nii tuleb sellesse seltskonda tasapisi täiendust ka praegu.
Juba tudengieas, alles 2. kursusel, on järjest sageneva tempoga hakanud silma paistma Pallasfoto-20 üliõpilane Luisa Greta Vilo.
Aasta tagasi esines ta koos elukutseliste kunstnikega (ja samuti meie tudengi Liina Saloneniga) Võrus näitusel „Paus“, seejärel valis erialaajakiri „Positiiv“ ta oma aknanäitusele ja nüüd on Luisa jõudnud oma allveefoto kursuse raames (juhendaja Pillery Teesalu) ka lausa „Positiivi“ 2021.aasta kevadnumbri kaanele! Palju Õnne nii PallasFoto kui kogu Pallase poolt – ja jääme põnevusega ootama, mis saab edasi.

Kaanepilt – Luisa Greta Vilo, PallasFoto 2020

Maaliosakond

Margus Meinart: Olles kirja pannud oma mõtted eelmise kahe nädala kohta sain aru, et teemaarendused selles formaadis peaksid olema kooli ja osakonnakesksed. Siiski on suur kiusatus lisada paar sõna SÜKU teemalisse debatti.

Lõppude lõpuks võiks meie tudengite, nii praeguste kui ka tulevaste, looming leida koha Tartu kunsti koguvas muuseumis. Mis nimega teda ka tulevikus ei nimetataks. Muuseumihoonet on väga vaja. Virtuaalne maalinäitus on tutvustav, kuid mitte kosutav. Seega päris hoone ja päris näitused. Seos kooliga on siin rohkem kui otsene. Juba praegu tunnen mina puudust sellest, et ei saa üliõpilastega minna näitusele, kus nad teostega tutvudes saaksid hea ja mitmekülgse ülevaate kunstitegevusest Tartu linnas läbi ajaloo.
Kui me tõesti soovime kooli tuua enam „pallast“, siis on see mõiste üks kindel osa linna vaimsest tervikust ja meile kohane ukseava sellesse tervikusse sisenemiseks. Just selle vaimse terviku tajumine, sellest osasaamine loob aluse üliõpilase arengule. Arengule, mis lisaks koolis saadavale praktilisele ja teoreetilisele ainetundmisele on määrava tähtsusega tema kunstnikuks ja isiksuseks kujunemisel. Sõnades kipub see mõttekäik suureliseks, aga igapäevases koolielus on tunda, kui üliõpilased tajuvad oma seotust linna kui kohaga sügavamalt, mitmekihilisemalt. See meie ümbrus ja olemine annab aluse suhetesse muu ilmaga.
Antud kontekstis võib suhtumist kesklinna „parki“ muuta juba ka Tartu ajaloo arhitektuuri ja linnapildi ajalooline tundmine. Mina ei pelgaks rõhutada Tartut ja selle ajalugu. See on aluseks ka meie kooli omapärale. Ma ei näe selles mingit vastuolu rahvusvahelisuse ja kaasaegsusega, mis peaks olema ja on arengu loomulik osa nagunii.
Osakonna restaureerimise üliõpilastel on selles mõttes paremini läinud. Nende ettevõtmistel on ajalugu tegevuse kontekstiks ja objektiks ühteaegu. „Pallase“ galerii akendel kooli restaureerimise suuna näituse saatetekstis kirjutab Kurmo Konsa: „Praeguse ühiskonna seotus pärandiga ei ole aga lihtne tõdemus ega möödapääsmatu tõsiasi. Seose loomine mineviku, oleviku ja tuleviku vahel nõuab ühiskonnalt pingutusi. See on vajalik teadvustada ning ka selle nimel tegutseda.“
See seostub hästi ka minu eelnevate mõtteavaldustega. Näituse enda vaatamine „Pallase“ galerii akendel nõuab samuti pingutusi (peegeldused), kuid tasub selle vaeva ära.
Igapäevane koolielu, mis on suuresti kolinud võrku, käib siiski edasi. Ettevalmistused järgmiseks õppeaastaks, koormused, õppekava muudatused, plaanid kaugemaks tulevikuks, on Teamsi ja telefonikõnede pärisosaks. Aega on võtnud ka osakonda tutvustava filmi tegemine ja osakonna reklaamiks mõeldud esitluse fotode kokku otsimine. Samas tuleb läbi viia kõik loengud ja aidata üliõpilastel ennast kokku võtta, et ennast distsiplineerida ja kontsentreeruda koolitöödele ka kodustes tingimustes.
Isiklik mulje on see, et nende soov suhelda ja arutada on üksiolemise tingimustes alles ja vaat et isegi kasvanud. Lõpetajad tegutsevad ja vanade võlgade likvideerimise kõrval koguvad materjali ning kirjutavad loodetavasti juba esimesi peatükke oma praktiliste tööde kõrvale. Jõudu siinjuures nii juhendajatele kui ka lõpetajatele! Tervist ka.

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Semester käib. Tööd valmivad, õppejõud ja tudengid on hoos, leiutatakse kombinatsioone kuidas tavapärasest vähem seadmetele ligi pääsedes ikkagi võimalikult palju õppida ja kogemusi omandada. Tundub et praegune aeg selgitab üsna täpselt välja, milliseid õppeaineid saab teha kaugõppe vormis ja milliseid üldse mitte.

Tekstiiliosakond on oma töökodade nägu ja ruumide kasutamine on õppetöö toimimiseks ülioluline. Tudengid broneerivad aegu, telgede ruumi ja trükiruumi kasutamise tabelid on tudengeid kahekaupa täis, moeklassis valmivad projektid, õppejõud korraldavad individuaalseid konsultatsioone. Juba teist aastat on kevadsemestri tööde sisu ja maht proovile pandud, mõned projektid on kokku kuivanud nagu kevadine sulalumi.

Reedel sai joone alla esimese kursuse vormiõpetuse õppeaine, tudengeid juhendas tekstiiliosakonna vilistlane Evelyn Reemann. Tööde ideed olid põnevad ja vaimukad ning enamik tudengeid oli panustanud aega ka ideede heasse teostusse. Esitlustes sai kinnitust, et digitaalne hindamine muudab eriti oluliseks ka näiteks selle, kuidas, millise valgusega, millise nurga alt ja millise kvaliteediga tudengid oma töid olid pildistanud. Seega fotograafia kui alusõppeaine roll suureneb.

Vormiõpetuse hindamine, Liisa Hanvere, tekstiili 1. kursus, juhendaja Evelyn Reemann.

Kaanefoto Alter Ego. Autor Ülle Järv, tekstiili 1. kursus, juhendaja Evelyn Reemann

Samaaegselt hindamisega valmistume ülevaatlikuks gobelääninäituseks galeriis Pallas, mida aprillis tõenäoliselt isegi ei avata! Aga teha pole midagi – suur fondide ülevaatus on ette võetud ja loodame näitust vähemalt virtuaalselt esitleda. Kavas on koostöö fotograafia osakonnaga ja tundub, et Peeter Linnapi abiga leiame professionaalsed lahendused.

Gobelääninäituse ettevalmistus osakonnas. Esiplaanil olevate gobeläänide autorid on Mariliis Alev, Eva Jakovits, Anu Raat ja Epp Katus. Foto Aet Ollisaar.

Tudengid otsivad praktikakohti ja käivitumas on mitmed suuremad projektid – Kõrveküla kooli saali kardinate teostamine, koostöö Autovabaduse puiestee meeskonnaga, villauuringute jätk sügissemestri õppeainetes ja palju muud. Planeerime järgmise aasta õppetööd ja unistame välisõppejõududest, keda esialgu ikka veel kutsuda ei saa. Õnneks on külalisi lähemaltki tulemas, nii et koormuste tabel sai taas põnevalt kirev.

Kolmanda kursuse tudengid Liisi Tamm ja Anett Niine teevad parasjagu moeklassis põnevat projekti millest saab juba lähiajal rohkem kuulda. Foto Aet Ollisaar

Selgusid ka Eesti Moe Festivali tänavused osalejad – tekstiiliosakonda esindab neli kollektsiooni. MPT etendusele pääses kolmanda kursuse tudeng Lisette Laanoja kollektsiooniga “Hinga”, samuti teevad etendusel kaasa lõpetajad Claire Pixie Aunison ja Malle Soosaar. Etendusele OmaMood osutus valituks Marge Allik kollektsiooniga “EHME”. Palju õnne! Rohkem infot SIIT.

Meediadisaini osakond

Teksti koostajad: Katrin Ojaots, Ardo Sägi, Marko Kekišev, Jaanus Eensalu.

Katrin Ojaots: Viimased kaks nädalat on üsnagi rahulikud olnud, tavapärane õppekorraldus. Aastaring on jõudnud sinnamaale, et minul on käimas uue õppeaasta ettevalmistused.

Olen küll koroona läbi põdenud, saaks käia, kus tahaks, aga kus mul minna, kui kõik kohad on kinni… Solidaarne „kannatamine“. Uudised ei anna ka mingit lootust, et tavapärane eluolu võiks peagi taastuda. Järgmisel nädalal on mul plaan mõni päev ikka reaalselt kooli jõuda.

Ardo Sägi: Ei oska eriti midagi kirjutada. Kirjutan niipalju, et kasutame igat võimalust, et keerulisemal ajal reegleid järgides käsi värviga määrida ja saada naudingut oma tööd tehnikasse viiduna näha. Nii trükitakse järjekordne töö kivilitograafias.
No rohkem ei pigista eriti midagi huvitavat!

Marko Kekišev: Õppetöö kulgeb hetkel plaanipäraselt ja ilma oluliste viperusteta. Eelmine nädal osutus aga keeruliseks (ise ei jõudnud kõigile tudengitele piisavalt tagasisidet pakkuda), sest neli päeva nädalas kulusid linnutiivul erinevates žüriides osaledes. Alustuseks rahvusvaheline ja enamasti tudengite (aga ka õppejõudude) teostest koosnevad komplektid. Tegemist on hiinlaste korraldatava C-IDEA Design Award 2020 konkursiga ja tegevuseks eelvaliku nominentide valimine.

Kategoorias “Visual and Communication” oli hindamiseks 390 tööd, valida tuli personaalne 55 parimat, järgnes “Industrial Design” 358 tööd, 55 parimat. Edasi “Architecture and Landscape” 149 seast 20 etemat, “Intelligent Interaction” 44 teost ja 10 parimat, “Fashion Design” 55 teost, valida 10 parimat ja lõpuks “Video and animation” vaid 24 eri pikkusega liikuvat pilti ja kõigest 5 parimat valida. Sellega said teisipäev, tükk kolmapäeva ja neljapäev varavalgest hilisõhtuni edukalt sisustatud.

Jaanus Eensalu: Nädalad mööduvad linnulennult – kiidan kevadet! Igapäevaselt on päevad pikad, vahet pole, kas hommik või õhtu, ikka tuleb tudengeid nõustada ja juhendada ning see tagab, et kõik loengud toimuvad plaanipäraselt. Osakonna arengute ja plaanide tegemine ei saa seiskuda ja oodata. Muudatused õppekavas, uued sisud õppeainetele, vestlused, kutsed ja pakkumised tsükliõppenädalasse ning nad tulevad ja õpetavad ja mitte raha pärast, vaid neid austatakse ja oodatakse. Nii toimib koostöö osakonnas, põhinedes isiklikel ning sõbralikel suhetel – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kus osakonnas sa töötad!
Muidugi ei saa unustada, et professorid, lektorid ja meistrid peavad saama „hoitud“ ning nende koormused tuleb täna määrata, siis on midagi järgmisel õppeaastal õpetada. Uute õppejõudude otsingud ja värbamine (meelitamine) toimub aktiivselt ning tulemuslikult. Jälle saabub meediadisaini osakonda värsket verd, mis toob endaga kaasa mõnusaid filosoofilisi arutelusid. Paari nädala jooksul on olnud mitmeid hindamisi ja „kõik“ on saanud arvestuse või positiivse hinde, isegi need kes vähem panustanud, aga on eriolukord ning kõik ei suuda üksinduses anda endast maksimumi.
Minu igapäevane jada – koosolek, loeng, konsultatsioon, tudengiprojekti vestlused kliendiga, kutsestandardi töörühm, vestlused täienduskoolitusega, disainiarendus koosolek ja üldkoosolek ja ….
Minu igapäevane jada – GoToMeeting, Skype, Zoom, Microsoft Teams ja Messenger …

NB! Internet ei maga, aga kas sina magad?

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Need kaks nädalat möödusid tuunimise tähe alla. Jätkus sisseastujatele mõeldud reklaamfilmi lihvimine. Toimus filmijupi viimistlemine ja rikastamine pildimaterjaliga. Eesmärk on luua linateos, mis jäädvustaks hetkeolukorda järgmistele põlvedele.

Filmimees Siim Parisoo võiks nüüdseks vabalt osakondade vahel huvilistele giidituure läbi viia. Teine peatükk, kus parandusi sisse viidi, oli galerii aknanäituse etiketid. Neid võibki juurde kirjutama ja parandama jääda aga hetkeolukord on selline, et viimast nädalat on galerii akendel avatud rest.suuna erialade näitus, kasutage võimalust Pallase ennistamistegevusega tutvuda, meediakajastus.

Kolmandal-neljandal kursusel lõppes Juta Möldri juhendatud nahkrõivaste tehnoloogia ja disaini aine raames vestide valmistamise kursus. Ülakatted tehti oma keha järgi ning domineeris asümeetria ja leidus taaskasutust ning eesti lambanaha rakendamist. Kõik lahendused tulid põnevad ja omailmelised.

18. märtsil õhtul toimus Briti Muuseumi vahendusel videosild Lähis-Ida kunstnikega teemal “Art has no country”. Oli tore vaheldus ingliskeelses Zoomis seitsme maa ja mere taguste kunstnike vestlust kuulata: Art has no country
Teisel kursusel toimus Batika maalimise jätkukursuse hindamine täismahus Teamsis 23. märtsil. Batika on Indoneesiast pärit tehnika, kus maali aluspinnal piiratakse värvi voolamist vahaga. Materjalina saab kasutada siidi, puuvilla aga ka puitu ja nahka.

Gerli Kelt Gregor Kiin

Helen Strom Gerli Otsa

20.03. toimus EKA TVs konverents: Eesti animatsiooni juubeliaasta.
24.-25.03. korraldas Kirjandusmuuseum 2021. aasta folkloristide (talve)konverentsi üldteemaga „Loodus-keskkond-kultuur“
26.03. Loov Euroopa: Eduka rahvusvahelise kultuuriprojekti kirjutamine
Kuigi üleilmselt on paljud muuseumid suletud on hulk nende eksponaate välja pandud diginäitustele. Siit ka erialajuhi kultuurisoovitus – külastage tavatu aja möödumiseni Louvre muuseumi digitaalkogu. Sealt võib kõike otsida, veel enam leida.

Mööbliosakond

Jaak Roosi: Mööbliosakonda ootavad ees muudatused, millised täpselt, eks me näe. Nimelt, saatsin rektorile avalduse, et palun mind vabastada järgmisest õppeaastast mööbliosakonna juhataja ametist. Olen tegutsenud õppeasutuses 31 aastat, sellest mööbliosakonna juhina 28 aastat.

Ma kord juba lahkusin osakonna juhataja kohalt, kuid mööbliosakonnas kujunenud olukorrast tulenevalt, pidasin tookord vajalikuks uuesti konkureerida, et osakonda taas juhtima hakata.
Loobumine on hea kui see toob tulemust. Ma loobusin kunagi oma doktorantuuri õpingutest Eesti Teaduste akadeemias selleks, et kutsuda taas ellu Kõrgem Kunstikool Pallas – Eesti esimene kunstikool ja Eesti esimene kõrgem kunstikool. Lisaks sellele oli vajadus luua süstemaatiline restaureerimiskoolitus, mis seni Eestis puudus. See kõik on nüüd olemas ja mina olen õnnelik.

16. märtsil avati galeriis Pallas konserveerimise/restaureerimise aknanäitus. Esindatud on kolm osakonda – nahk, maal ja mööbel. Vaatamata kõhklustele selline aknanäitus töötab – ka nii on võimalik. Näituse kujundas Madis Liplap, nagu mustkunstnik jänest silinderkübarast välja tõmmates, arvestades aega mis talle oli antud. Tulemus on suurepärane. Minu hinnangul on tegemist galerii Pallase läbi aegade ühe parima eksponeeringuga. Seda emotsionaalsust, mida sellesse on kaasatud, ei saa kuidagi alahinnata. Aga oluline on, et seda näitust näevad ka need, kes seda muidu ei näeks, ega ka tahaks näha. Aga mis neil vaesekestel üle jääb, kui bussi ootavad.
Samas meenub, et aknanäitus kui selline, on juba üpris vana nähtus. Nimelt, 19. sajandi keskpaiku tutvustas Tartu raekoja platsi ühel poeaknal oma valminud maali Johann Köler.

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski: Ideed ei saa otsa, sest elu uuendab end lakkamatult. Tuleviku õpetamine on skulptuuriosakonna märksõnadeks olnud viimased nädalad. Midagi võimatut, aga võib-olla ka mitte, kui siduda see sõnapaar plokiahelasse.

1. mail 2007 postitas Mike Winkelmann aka Beeple oma uue töö internetis. Tegi sama järgmisel päeva, ja järgmisel. Ikka uus digitöö ja uus postitus, kolmteist ja pool aastat järjest.
11. märtsil 2021. müüdi Beeple’ NFT (non-fundible token) “Everydays: The First 5000 Days” Christie’ oksjonimaja vahendusel digimaailmas ennekuulmatu kunstiteose hinnaga aktsepteerides krüptoraha Etherit.
25. märtsil 2021 leidis uue omaniku Pallase esimene NFT! Otse meie silme all, IV kursuse Teams’i loengus Digikunsti turg 2021 (digikunst ja NFT) 4, leidis uue omaniku meie õppejõu Rasmus Eisti teos Parametric sculpture 1 opensea.io keskkonnas. Aplaus, tort ja lilled!
Me ei tea, mis saab edasi. Toimunu tähtsust on veel raske mõista, aga tagasi seda maailma enam ei pööra.
Sarviline probleem, mis eelnevaga lahendust nõuab, on suur küsimus: Mis saab planeedist? Sest kõik digimaailmas toimuv nõuab tohutuid energiamahte.
Jääb soovida vastutustunnet ja tarkust meile. Lõpetades alustatuga – ideed ei saa otsa, sest elu uuendab end lakkamatult.

Ja ma arvan, et see on väga oluline – ette planeerida tegevused mingiks hoomatavaks ajaperioodiks, mitte elada nädal korraga.

Vallo Nuust