Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 06.12. – 20.12.2021

Pallase inimeste kaks nädalat:

Üliõpilasesindus

Gertu Soosaar: Ma ei hakka kirjutama kui kiirelt on läinud see semester, kuna seda oleme kõik omal nahal juba tundnud. Loodetavasti on hindamisteks teil juba kõik ettevalmistatud, kui ei, siis on veel viimane võimalus kõik tööd teha enne jõule ja aastavahetust. Soovin teile jõudu ja jaksu asjade lõpetamisega!

Viimane aktiivne koolinädal oli meie jaoks intensiivne, sai tehtud tudengitele jõulupidu, kus võis kohata ka nii mõndagi õppejõudu. Suur aitäh kõikidele, kes meiega ühinesid ja veel suurem aitäh kõikidele, kes meid aitasid selle suure ettevõtmisega!! Kuid nagu me teame, siis pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna, nii et mis ma siinkohal ikka pikalt kirjutan.

Fotod. Andra Rahe ja Fotoboks.

Veel sai korraldatud jõulaat koos Aparaaditehasega, kus olid esindatud meie enda tudengid, vilistlased ja loomulikult ka üliõpilasesindus. Kui laadaliste poolt olid kõik võimalikud kunstisuunad esindatud, siis üliõpilasesindusega pakkusime kõigile maiustamisvõimalust.

Võrkpallitrennid kord nädalas on olnud suurepärane võimalus osakondade sulandumiseks ja kõigile meeldetuletuseks, et trennid jätkuvad nii detsembris kui ka jaanuaris. Spordisõpradega kohtume juba jaanuari lõpus Kääriku Talimängudel, hoidke meile pöialt!

Koolitöö on küll selleks semestriks ametlikult läbi, siiski tuletan teile meelde, et Tuksu Teise Südames programm jätkub, paus semestrite vahel on suurepärane võimalus teha head koos sõprade ja perega.

Ka meie üliõpilasesindusega oleme teinud viimase suure hingetõmbe enne pühi ning oleme valmis väikseseks puhkuseks. Semester on meie jaoks olnud väga aktiivne ja tehtud sai nii mõndagi, kuid mõned üritused lükkusid kahjuks järgmisesse aastasse. Kuid ärge muretsege, tuleval semestril toome teieni veel ägedamaid üritusi ja tegemisi!
Ilusat jõuluperioodi, head uut aastat ja kohtume teiega juba järgmisel aastal!

Foto. Andra Rahe

Õppeprorektor

Piret Viirpalu: Pallase raamatukogus toimunud doonoripäeval loovutasin esimest korda elus verd. Ma ei teagi, miks ma kunagi varem seda ei olnud teinud… Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud seni isegi seda, milline on minu veregrupp 😊 Nüüd tean – 0-positiivne. Sõbralikud ja ülihoolitsevad meditsiinitöötajad juhendasid vereloovutajaid igas etapis ja lõpuks sai kõige selle eest veel kommigi. Magus kulub aga praegusel pimedal ja tegemisi täis ajal väga ära. Aitäh doonoripäeva organiseerijatele!

Neljapäeval 9. detsembril toimus Riigikogus kultuurikomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ arutelu. Kõrghariduse toetusrühma juht Margit Sutropi sõnul on kvaliteetse kõrghariduse tasuta omandamisel kaks eeldust, mis paraku pole täidetud – tudengi piisav sissetulek tasuta õppimiseks ning ülikoolidele piisavate vahendite andmine. Ta märkis, et praeguse õppelaenude ja -toetuste süsteemi tõttu, mis ei taga tudengitele piisavat sissetulekut, töötavad üliõpilased rohkem kui varem. Sutropi hinnangul on kitsaskohtadeks ka õppejõudude väike palk ning kõrgharidusega spetsialistide puudus elutähtsates ametites.
Kahtlemata on vajalik ja hea, et neil teemadel Riigikogus sõna võeti, kahju oli aga tõdeda, et just eelmisel päeval oli vastu võetud riigieelarve, milles kõrghariduse jaoks vajalikku lisaraha ei leitud.

Mul on väga hea meel, et lisaks Pallase õppepoole juhtimisele saan teha ka õppejõu tööd ning üks minu kursustest – kunstipedagoogika – jõudis 10.12 lõpuseminarini. Kursusel osalenud jagasid oma kogemusi Tartu Lastekunstikoolis toimunud praktikast. Suur rõõm oli kuulda, et nii paljude üliõpilaste jaoks oli tegemist positiivse kogemusega ning nii mõnedki ütlesid, et läheks hea meelega veel lapsi juhendama ja et lastega suhtlemine andis nii palju energiat juurde.
Kunstipedagoogika kursuse käigus kirjutatud esseed on ka alati midagi sellist, mida lugedes süda soojaks ja tuju heaks läheb. Ja mis veel – mulle tundub, et aasta-aastalt on paranenud ka Pallase üliõpilaste kirjutamisoskus.
Jagan siinkohal mõnd teemal „Miks kunsti õppida?“ kirjutatud esseedest pärit mõtet:

„Kunsti on vaja õppida, et osata küsida ja kahelda, et julgeda teisiti mõelda.“
„Kui küsida: „Milleks õppida kunsti?“ Siis võib vastata peaaegu proosaliselt – mõtleva olendiga sünnib kaasa soodumus mängida. Arvan, et mäng on kunsti primitiivne vorm. Mäng on elu simulatsioon, mäng on viis, kuidas ohutult mõista, kuidas maailm toimib, mis on mängija roll tema ökosüsteemis. Mäng õpetab mõistma omaenda oskusi, tugevaid ja nõrku külgi. Mäng õpetab tundma põhjust ja tagajärgi. Mis aga teeb inimesest inimese? Mäng ja kunst, olgu see siis kujutav või etendav. /…./“
„Minu kunstnikuks õppimise ja kujunemise teekonnal pöördus kaalukauss lõpuks kunstiõpingute poole, kuna leidsin, et õpingud annavad mulle võimaluse olla ümbritsetud samas suunas pürgivatest inimestest. Tänuväärne on kasvada ja areneda kaastudengite seltsis, kes on kunstivaldkonnas suurema kogemustepagasiga ja kellelt mul on võimalik palju õppida. See on andnud mulle suurepärase hüppelaua enese ületamiseks.“

10.12 sain osaleda Tartu Lastekunstikooli hoolekogu e-koosolekul. Väga huvitav kogemus on vaadata asutusele, millega päris pikalt nii õppejuhi kui direktorina seotud olen olnud, nüüd justkui kõrvaltvaataja või koostööpartneri rollist. Lastekunstikoolil läheb hästi, lapsed ja noored tunnevad kunsti vastu jätkuvalt suurt huvi ja see on ka Pallase jaoks väga hea tulevaste tudengite kasvulava. Ruumi ja raha ei ole kunagi liiga palju, aga sellest olulisemad on inimesed – särasilmsed lapsed ja noored ning motiveeritud õpetajad.
12.12 laekus Pallase juhtkonna postkastidesse murelik kiri meie üliõpilasesinduselt. Pikas kirjas oli kolm peamist muret – üliõpilaste soov Pallase õppehoonetes enne hindamisi pikemalt töötada; vajadus psühholoogilise toe järele ning mure selle pärast, et õppekavades on palju nö väikesi aineid, mis muudavad õppekavad killustunuks ja mille tõttu kipub üliõpilastel ära kaduma oma õpingute fookus ja motivatsioon.
Teadupärast ei ole ühtki probleemi, mille lahendamiseks kasvõi midagi ei saa ära teha. Seega otsustati, et Pallase õppehooned on kuni sessiooni lõpuni õhtuti avatud kuni 23-ni. Jõulude ja uue aasta vahelisel ajal on kõik majad siiski kinni.
Psühholoogilise abi kättesaadavuse osas on ka nüüd ehk pisut paremini. Kõigil osakonnajuhatajatel ja nende abidel ning ka üliõpilasesinduse juhil on nüüd olemas Pallasega koostööd tegeva psühholoogi kontakt, samuti on täiendatud Pallase kodulehte erinevate psühholoogilise abi pakkujate kontaktide ja infoga: https://pallasart.ee/oppimine/uliopilane-ja-tervis/
Õppekavadega ei ole lahendus nii lihtne – muutused hariduses võtavad alati aega, neid peab aga kindlasti tegema.
15.12 toimus Pallase mööbliosakonna juhataja ja disainer Aivar Habakuke eestvedamisel Pallase disainisuuna õppekavade arenduskoosolek. Mitu pead on ikka mitu pead ja ühiselt nii vormi kui sisu üle vaadates tekib palju häid mõtteid ja arendusettepanekuid. Loodame, et mõtetest ja ettepanekutest sünnivad peagi konkreetsed tegevused ja arendused. Eesmärgiks ikka õppe kvaliteet.
Vahekokkuvõte sai tehtud ka MPT korraldusega tegelevas valikaines ja projektis endas toimuvast. Särasilmne Marta Tuulberg, kes selleaastast Pallase Mood-Performance-Tants projekti juhib, tundub olevat just õige inimene õigel ajal ja õiges kohas. Kogu meeskond, kes toetab, samuti – Aet Ollisaar, Madis Liplap, Kairi Lentsius, Maiken Austin… Ja muidugi 10 Pallase tudengit, kes MPT korraldusega tegelevas valikaines oma panuse annavad.

Viimasel ajal on väga palju juhtunud. Olen rohkem, kui kunagi varem mõelnud selle üle, mis on elu mõte, erinevate inimestega kohtumise ja olukordadesse sattumise taga olev tegelik põhjus… Usun siiralt, et ka mõte on tegu. Seega – mõtleme ja soovime üksteisele kõike head, isegi kui seda alati välja öelda ei söanda või jõua.
Jaak Johansoni sünniaastapäevaks valminud ja tema laule, mõtteid ja graafikat sisaldava kogumiku “Öö, päeva ja lauluraamat” tutvustusest jäi meelde järgmine Jaak Johansoni mõte:
„Elu on justkui reklaam, mille ajal peaks meeles hoidma, et film läheb edasi.“
Rahulikku jõuluootust ja pühi koos lähedastega kõigile Pallaslastele!

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Aasta viimase infokirja jaoks mõtteid kogudes ning statistikat kokku lüües tõden, et tänu Pallase julgetele ja kõigele uuele avatud õppuritele ning väliskogemusi hindavatele töötajatele on pandeemia ajal käidud palju välismaal, võõrustatud väliskülalisi ning osaletud rahvusvahelistes projektides ja konkurssidel! Suured tänud kõigile, kes on sellel keerulisel ajal panustanud Pallase rahvusvahelistumisse!

Minu töö juures on üks toredamaid momente see, kui välismaal viibivad või sealt naasnud õppurid räägivad, mida imelist nad oma välisperioodi jooksul kogesid. Ka meie töötajate põnevaid kogemusi kuulates saan ikka ja jälle kinnitust, kui positiivselt kasvõi lühiajaline Eestist ära käimine ning oma maailmapildi avardamine mõjub.
Seekord jagan meie vilistlase Irene Liisa Aaliste kogemusi Erasmuse äsjalõpetanute praktikalt, mis lõppes mõned päevad tagasi ettevõttes Admind (Holland).
Ta kirjutab nii: ,,Jäin praktikaga tohutult rahule. Lisaks põnevatele rahvusvahelistele tööprojektidele said kolleegidest ajapikku head sõbrad, kellega koos sai mööda Amsterdami kanaleid sõidetud, pargis piknikku peetud ning muuseume külastatud. Amsterdami peetakse kultuuride poolest väga mitmekesiseks, mis peegeldus suurepäraselt ka minu töökollektiivis: tiim koosnes erineva rahvuse ja taustaga inimestest, mis tegi kohanemise eriti lihtsaks. Kolm kuud olid minu jaoks täidetud loetamatute loodus- ja kultuurielamustega imelise seltskonna keskel. Admindi praktikapakkumistel saab silma peal hoida https://admindagency.com/careers/, lisaks Amsterdamile otsitakse aeg-ajalt praktikante ka teistesse Euroopa kontoritesse, näiteks Odessasse ja Krakowisse.“

Irene Liisa Aaliste, meediadisain, Holland.

Tänasesse infokirja ei tahakski ametlikke teadaandeid või viimastel nädalatel tehtud tööde ülevaadet lisada – kogeme ju kõik igal aastal pühade-eelset suurt survet saada tööalaselt võimalikult palju otsi kokku tõmmatud ja kõike kirja panna polegi mõtet. Märkan, kui olete mulle vastanud ka hilisõhtul, varahommikul või nädalavahetusel.
Välissuhete valdkonda kirjeldades võiks öelda, et laias plaanis inimesed muudkui tulevad ja lähevad ning minu eesmärk on kogu protsessi kõigile võimalikult mõnusaks ja mugavaks teha. Imetlen ja tänan üliõpilasi, kes võtavad nõuks mitmeteks kuudeks kogu oma elu teise keele- ja kultuurikeskkonda kolida ning töötajaid, kes kohati ka oma hirme ületades siiski välismaal käivad ja Pallase head mainet luua aitavad! Aitäh! Puhkame nüüd pisut! 😊

Prorektor

Ivi Lillepuu: Viimase kahe nädala kõige märgilisem sündmus minu jaoks oli doonoripäev. Mind puudutas hingepõhjani, et üliõpilasesindus on selle teema oma südameasjaks võtnud, pannes käima kõrgkoolide vahelise vereloovutusvõistluse Tuksu Teise Südames ja tõid TÜ Kliinikumi Verekeskuse väljasõidule meie ruumidesse. See, et nad on nii-nii hoolivad, see on lihtsalt nii suur asi…

Mina ise käin küll regulaarselt neli korda aastas verd andmas, aga jõudsin doonorluseni alles 2015. aastal, sugugi mitte enam noore inimesena. Sealtpeale aga tunnen, et see lihtsalt on minu kohus, see on minu võimalus aidata päästa kellegi elu. Miskipärast olen väga tihti kohanud stereotüüpset arvamust, et verd vajavad vaid purjus peaga õnnetusse sattujad. Kõige suurem veretarbija on tegelikult onkoloogiline patsient. Doonorite verd kasutatakse rasketel operatsioonidel ja sünnitustel, patsientide raviks verejooksu, raske trauma, maksahaiguste, põletuste ning paljude teiste haiguste puhul. Doonorivere toel on võimalikud ka paljud plaanilised operatsioonid, mida muidu liiga suure verekaotuse kartuses ei saaks sooritada.
Detsembri keskel teatas PERH-i Verekeskus, et verevarud on kriitilisel piiril. Ka TÜ Kliinikumi kodulehel on veretilgad vähem kui poole ulatuses täidetud. Nii et kellel tervis seda võimaldab, palun minge ja tehke oma jõuluheategu! Doonorlus pole sugugi mitte ainult andmine. Aktiivsed doonorid põevad harvemini südame-veresoonkonnahaigusi ning taluvad palju paremini verekaotusi õnnetuste puhul. Kindlaks seegi, et doonorid elavad keskmiselt viis aastat kauem kui need, kes ei loovuta verd. Samuti aitab doonorlus vältida insulti ja aitab kauem noorena püsida. Seda viimast ihkame ju kõik.

Aga kohe-kohe on käes pühade aeg, mil esmatähtsad on pere, hea toit, ühised tegevused, kingitused… Ilusat jõuluaega, head pallaslased!

Raamatukogu

Edith Hermann: Nii nagu lumi äkki tuli, samamoodi see ka läks ja uuesti koos külmaga tagasi tuli. Lootust on kaunile lumisele ja talverõõmudega jõuluajale. Mulle lumine talv meeldib. Formaalselt olin 10. kuni 20. detsembrini puhkusel. Reaalsus oli see, et puhkus osutus töiseks aastalõpu maratoniks. Ainus nn puhkuse eelis oli teadmine, et võiksin pausi pidada, aga tegelikult ei olnud see võimalik. Samas, tasakaalu tuleb ikka hoida.

Fotod Edith Hermann

Eelmisel korral tööst kirjutades tõdesin, et „Läänerindel muutusteta“, siis seekord oli ja on muutusi rohkemgi kui vaja. Alustan 7. detsembri doonoripäevast. Pallase üliõpilasesindus on eriti tegus ja kuigi eelmisel korral see ei õnnestunud, mindi uuele ringile. Kui Andre doonoripäevast rääkima tuli, olime nõus igati kaasa aitama. Kõik kulges väga sujuvalt, doonoreid oli piisavalt ja kõik osapooled jäid rahule. Suur tänu veelkord kõigile doonoritele, nii tudengitele kui töötajatele ja eelkõige üliõpilasesindusele väga õige algatuse elluviimise eest. Kõigil oli kiire, aga üks väärt ja vajalik tegu sai taas nende eestvedamisel tehtud.
Samal nädalal toimusid minul ja Janikal sisukad arenguvestlused Ivi Lillepuuga. Loodetavasti aitavad need raamatukogu töö eripära paremini mõista. Hea uudis oli seegi, et Ivi oli esmaspäeval valmis Janikat paar tundi asendama, et raamatukogu ei peaks sulgema.
Esimese nädala lõpuni oli Janika tööl ja kõik toimis tavapäraselt: laenutused, tagastused, printimised, koopiad, skaneerimised, töötervishoid jmt. Esmaspäeva lõunaks selgus, et ta ei saa tööle tulla ja tuli kiirelt leida inimene, kes teda raamatukogus asendaks. Meile tuli appi kolleeg Heli Luik, kellel on pikk töökogemus TÜs. Raamatukogu oli taas avatud ja kõik toimis. Suur tänu Helile kiire valmisoleku eest ja kõigile raamatukogu külastajatele mõistva suhtumise eest.
Käisin Tallinnas lähetuses, perioodikat ja raamatuid toomas ning EKRÜ juhatuse koosolekul. Arutasime järgmise aasta plaane ja EKRÜ õppereisi ettevalmistusi, sest ajakava on kõigil tihe ja meist sõltumatuid muutusi täis. Käisin KUMUs ka näitust “Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad“ vaatamas ja taas oli väga hea elamus. Eriti hea oli näitust vaadata kuulates audiogiidi, saades Anu Lambi poolt loetuna laiema tausta ja kunstiteadlase kommentaarid. Näitusel oli huvitav valik ja teoste kooslused, mis tekitasid dialooge ja mõttearendusi ning soovitan julgelt seda näitust vaatama minna. https://kumu.ekm.ee/syndmus/talomuro-ilmaruum-louna-eesti-loojad/#overview

Näituse plakatil ja kataloogi kaanel on Karl Pärsimäe (1902–1942) „Autoportree“. Teose kohta kirjutatakse KUMU veebilehel, et „Karl Pärsimäe loomingule on iseloomulik eriline tundlikkus ja julgus. Julge värvikasutuse tõttu nimetatakse teda tihtipeale Eesti Matisse’iks. Samavõrra tundlik ja julge oli Pärsimägi ka inimese ja tema identiteedi kujutamise osas.
“Autoportree pärlitega” (1935) kujutab kunstnikku elegantset kaelakeed ja huulepulka kandmas, seades nii küsimuse alla traditsioonilised mehelikkuse ja naiselikkuse kategooriad.“ Pallase raamatukogus saab näituse kataloogi vaadata. Lisan siia võrdluseks veel kaks veebist võetud Karl Pärsimäe autoportreed.

Lõpetuseks soovin kõigile tudengitele ja kolleegidele rahulikke, kauneid ja rõõmsaid jõulupühi ja mõnusat aastavahetust koos lähedastega, sest suurteks pidudeks pole just parim aeg. Kahjuks ei saanud juba teist aastat teid raamatukogu traditsioonilisele jõulueelsele lõunatunnile kutsuda, aga vähemalt suure tänu koostöö eest saan kõigile kirjasõna kaudu öelda. Eriti tänan oma kõige lähemat kolleegi, Janikat, väga hea ja sõbraliku koostöö eest. Sellel aastal lasus temal töötervishoiu volinikuna suurem koormus kui varasematel aastatel ja ta sai sellega haruldaselt hästi hakkama.
Traditsiooniliselt olen ka kolm soovi öelnud. Esiteks, hoiame oma tervist, see on eriti oluline vanemas eas, kuid oluline ka noorena. Teiseks, hoiame ja püüame mõista üksteist, hoolivus on üks õnnestunud suhete alustest. Kolmandaks, hoiame seda maailma kuhu me oleme sündinud ja kus me elame, nii lihtne ja rakse kui see ongi, sest teist maailma meil ei ole. Nagu meie selle aasta teema oli – julgus. Elamine nõuabki julgust ja julgeme olla need, kes me oleme.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: 2021. aasta jääb minu mällu digi-aastana. Reaalselt toimunud sündmusi võib ilmselt üles lugeda kahe käe sõrmedel, aga seda kallimad on need olnud.

Igal juhul on ka viimased kaks nädalat kulgenud peamiselt veebiüritustel või siis nende jaoks ettevalmistusi tehes. Filmisime Deltas koos Kadi Pajupuu, Kristiina Saaroni ja Anne Rudanovskiga Õpi Tartus kõrgkoole tutvustava ürituse jaoks töötube ja kuigi me saime reaalselt koostööd teha, siis eesmärk oli ikkagi midagi jälle digitaalselt toota. Tahtsin väga luua midagi, mis ei oleks juba tehtud-nähtud ja loodan, et nii inspireerivate inimestega koos see ka õnnestus. Üldse peangi tõdema, et olen hinnanud inimkontakte ja koostööd sel aastal märksa enam. Seega võtangi praeguse momendi, et tänada kõiki, kellega see rõõmustav võimalus on olnud ja soovin teile eriti rahulikke ja mõnusaid jõulupühi! Kohtumiseni uuel aastal!

Täienduskoolitus

Salme Kulmar: Ühte aastasse mahtus vaatamata uuest, piirangutes vaevlevast ajastust hulganisti täienduskoolitusi, üks laste maalilaager ning näituse korraldus Pallase Galeriis.

Kui lugeda kokku läinud aastal toimunud täienduskursused, siis läheb vaja mõlema käe sõrmi, isegi lisakäsi. Nõnda rõõmustav on, et kõigest hoolimata on tasuliste ja tasuta täienduskoolituste vastu olnud 2021. aastal huvi peaaegu 300 inimesel. Isegi oktoobris kehtestatud karmimad piirangud ei peatanud koolituste toimumist. Sügise teises pooles toimus koolitusi, mis ei täitunud ning toimusid lõpuks pigem õpitoa vormis, kuid sellegi poolest toimusid! Nii sai enne jõule ennast täiendada graafilise disaini alal, arendada maalimis- ja joonistusoskust ning teha tutvust nahakunstiga.
Täienduskoolituse temaatikasse küll mitte otseselt puutuv, aga ometi haridusliku sisuga tänavakunsti ühisnäituse „Piece of Peace“ kaaskorraldamine võttis novembris ka oma aja. Näitusekorraldusse panustatud aeg oli õnnis kvaliteetaeg, kui sai toimetada ühes lemmikvaldkonnas, imetleda saabunud teoseid ja panustada näituse kujundusse. Näituse ülespanek oli mõnus aktiivne tegevus, mis mõjus värske vaheldusena. Suursündmuseks kujunes ühisnäituse avamine, kuhu tulid kokku sama valdkonna mõttekaaslased üle Eesti. Võtsime näituse maha, aga veel pole plaanis teoseid kunstnikele tagasi saata…! Aitäh näituse kuraatorile, kunstnikule ja kolleegile Bachile, kes kutsus sellesse südantsoojendavasse projekti!
Jaanuaris tekib ilmselt tunne, et vahepeal miskit suurt pole juhtunud ning aastanumbergi pole vahetunud, sest täienduskoolitused lähevad vaatamata pühadele sama hooga edasi. Küll aga lisandub põnevaid uusi kursusi ja mine tea, mis veel 2022. aastal varuks on. Igal juhul saab jätkuvalt olema väljakutseterohke, aga see-eest põnev uus aastaring.

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Kokkuvõtete kokkuvõtet on keeruline teha – tehtud on osakonnas nii palju, et seda kõike üles lugeda on võimatu!

Kui sisestada Pallase kodulehel otsisõna „tekstiil“, siis tuleb järgmine loetelu:
TEKSTIIL ja KOHT. Pallase tekstiiliosakonna tudengid peegeldavad isiklikke mälestusi läbi tekstiilikunsti
Näitus „VEAME VILLAST. Eesti villa rakendusuuringud Pallase tekstiiliosakonnas“ Pallase galeriis
Tekstiiliosakonna vilistlased pälvisid mainekad moeauhinnad
Tekstiiliosakonna vilistlane võitis Pärnu riigimaja kunstikonkursi
Tekstiiliosakonna üliõpilased saavad kandideerida Tartu valla stipendiumile
Pallase tekstiilitudengid viivad traditsioonid tulevikku
Pallase tekstiiliosakonna üliõpilased valiti New Yorgis rahvusvahelise disainipreemia finaali!
Kuidas see ikkagi oli? Valik Pallase tekstiiliosakonna tudengite piltvaipu TÜ raamatukogus
Nooruse unenägu – Pallase tekstiiliosakond andis Kõrveküla kooli saalile uue näo
Pallase tekstiiliosakond innustab noori disainereid kasutama Eesti villa jätkusuutlikult ja kaasaegselt

Ja kindlasti on siit loetelust mitmeid tekstiiliosakonna jaoks olulisi asju puudu, sest kõike pole jõudnud uudiseks vormida.
Kui aasta algusse tagasi mõelda, siis galeriis Pallas toimunud suur gobeläänide näitus TÄHENDUSED 60 autori töödega ja läbi 25 aasta oli esimene näitus, mida koroonaajal kordagi ei avatud. Ja mis just seetõttu pälvis korduvalt ka meediatähelepanu ja jõudis publiku ette lõpuks hoopis Pärnus Uue Kunsti Muuseumis.

Pühademeeleolu: Liina Kool, Aet Ollisaar. Monika Žaltauskaite-Grasiene, Madis Lipap ja Kairi Lentsius pärast toredaid näituste avamisi galeriis Pallas.

Või villa rakendusuuringu kokkuvõte, mis pole kindlasti lõpp vaid võib-olla hoopis uus algus – näitused Tallinnas, jätkuv koostöö Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liiduga ja põhjalikult ette valmistatud näitus „Veame villast“ galeriis Pallas, mille sünnile aitasid omaltpoolt kaasa ka neljanda kursuse tudengid Andrea-Martha Teesaar ja Arabella Lippur.
Või hoopis tänavune messiprojekt, mida küll kahjuks juba ette varjutab taas teadmine et Stockholmi mööblimessile ekspositsioon tänavu ei jõua, kuid praakmoppidest ja erinevatest jääkmaterjalidest valmivad tooteprototüübid on lustakad ja nutikad ning väärivad kindlasti eksponeerimist. Loodame, et kümne aasta pikkune välismessidel osalemise traditsioon saab järje järgmisel aastal!
Tudengite portfooliod valmistasid samuti taas tõelist rõõmu – hea tase nii sisu kui portfooliote kujunduse ja teostuse poolest tõi osakonda lausa neli stipendiumi: Pallase disaini valdkonna stipendiumi pälvisid Anett Niine ja Maarja Kaasik, Tartu Valla stipendiumi Anett niine ja tekstiiliosakonna eristipendiumi jätkusuutliku disaini arendamiseks pälvis Lisette Laanoja. Eelmise aasta Tartu Valla stipendiumi laureaat Liisi Tamm aga kujundas Kõrveküla Kooli aula, mille uus nägu valmis 1. septembriks.
Kui siia lisada veel intensiivne ja palju mõtteainet ning emotsioone andnud õppereis Helsingisse, Anett Niine ja Liisi Tamme kaasabil sündinud projekti RÜÜRUUM jõudmine Eesti Arhitektuurimuuseumi ja sealt edasi New Yorgi Dorothy Waxmani preemiakonkursi finaali, vilistlaste Triinu Pungitsa ja Annika Kiidron-Roometsa edu Kuldnõela galal ja Mood-Performance-Tantsu uus tulemine koos osakonna vilistlase Marta Tuulbergi energilise ja särava pilguga, siis mida hing oskakski rohkem tahta, värviline aastakaleidoskoop on peaaegu koos!
Ja neid olulisi asju ja sündmusi on veel – materiaalse poole pealt näiteks osakonna galerii valgustuse uuestisünd tänu Madis Liplapi professionaalsele abile. Osalemine akrediteerimise töörühmas annab sellele kõigele pikema vaate ning aitab saada ülevaadet läbi viie aasta, kõike põnevat on palju ja lehekülgede arv aruandes kipub hooga üle pea kasvama.
Aitäh kõigile osakonna töötajatele ja üliõpilastele põneva aasta eest! Ja õnneks tuli tänu Tokitomo Hisakole Jaapanist, Uppsala Ülikooli delegatsioonile eesotsas Annelie Holmbergiga ja Monika Žaltauskaite-Grasienele Leedust tuli taas meelde, kui tore on osakonda kolleege külla kutsuda. Loodame et järgmisel aastal õnnestub seda senisest enam teha!

Marju Roos: Juba mitu reedet järjest täitub trükiruum 5-meetriste kangastega, mille tudengid Signe Kivi juhendamisel kirgaste värvidega täis trükivad. Trükivärvi on kulunud pea sama palju kui viimasel kolmel aastal kevadistel tekstiilitrüki kursustel kokku, seega on oodata suurejoonelisi tulemusi. Kursuse teema AFROEST lubab erksaid värve ja etnograafiast inspireeritud mustreid. Ootan põnevusega jaanuarikuist hindamist!

Aasta lõpp kaob kiirelt käest, sest nii palju asju on, mis võiks veel selle aastanumbri sees ja enne pikemale puhkusele minekut valmis saada. Kõige selle kõrvalt tuleb siiski leida aega ka talve nautida – tühjas basseinis lumeinglite tegemine on minu arust selleks ideaalne võimalus.
Häid pühi kõigile kolleegidele ja lumeinglite rohket talvepuhkust!

Liina Kool: Sügissemester 2021 sai otsa enne, kui ta alatagi jõudis – selline tunne on praegu detsembris.

Siia semestrisse mahtus alates augustist: õpituba „Süsteemne värvimine villavärvidega“ Vändras juhendajaks Liis Luhamaa, tudengite õpituba taimsetest kiududest juh. Mari-Triin Kirs, tudengite õppekäik TÜVKA villakotta, Disainiöö külastus 2021 Tallinnas, erasmuslähetus Portugali Vanessa Barragao imelisse stuudiosse, osalemine NORDPLUSS´i koostöövõrgustiku esindajate koosolekul kevadist sümpoosionit ettevalmistamas, Jaapani tekstiilikunstniku Tokitomo Hisako Jaapani traditsiooniliste tekstiilitehnoloogiate workshopid Pallases, virtuaalne villakonverents Baltic Wool Conference 2021, servapidi kuulasin ka rahvusvahelist virtuaalset konverentsi „Dyes in History and Archaeology“, avasime ägeda villateemalist rakendusuuringut kokkuvõtva näituse „Veame villast“, lisaks tavapärane õppetöö ja muu vajalik abi – ja meistritöö osakonnas. Ühesõnaga janti oli ikka omajagu.
Samas üks meeldejäävamaid sellest ajast oli erasmuslähetus Portugali ägeda loodusega lõunarannikule.

Ja muidugi meie osakonna villateemalist rakendusuuringut kokkuvõtva näituse „Veame villast“ avamine. Aga näitust reklaamides sain enamasti vastuseks , et miks see näitus ikkagi nii vähe aega lahti on. Ise olen samuti neile vastates nõutu, sest ka minu arvates on nii lühike nii mahuka näituse lahtihoidmise aeg igasuguse ressursi raiskamine – näituse ettevalmistamine võtab väga palju aega.
Jõulusooviks: Rohkem mittemidagitegemist ehk molutamist seltsimehed!

Fotod näituselt „Veame villast“ Liina Kool

Kadi Pajupuu: Tore aasta oli! Vaba semester andis järelemõtlemise aega, rohkem sain toimetada suvilas. Vanemate loodud aias Muugal tunnen end käsikirja osana.

Fotol on bergeeniapeenra viis sügisel värve vahetada.

Aet Ollisaar: On olnud toredalt töine aasta – täis loomingulist kirge ja näitusi, aga ka häid hetki oma perega. Minu pühadeaeg algas siis kui Tallinna Jaani kirikus näitus üles sai. Selles väikeses ruumis said kokku minu viie viimase aasta tööd, küll väikeste kadudega sest mõned tööd on endale uued kodud leidnud või muuseumi jõudnud.

Igal juhul tundsin selles ruumis koos vaipadega ennast sama õnnelikuna kui ateljees tööd tehes! Aitäh Kadi Pajupuule näituse plakati kujunduse eest ja Madis Liplapile abi eest näituse kujundamisel ja ülespanekul. Ajakirjanik Margit Arndt-Kalju küsis enne avamist intervjuud tehes minu käest igasuguseid küsimusi, aga ühe neist tahaksin ka siia kopeerida:
Tagasi tulles näituse peakirja „Unes ja ilmsi“ juurde – see sisaldab vastandust: on unes ja on ilmsi. Järelikult need on väga erinevad ja pole üldse üks ja seesama. Kas sellest lähtudes võib Jaani kiriku galeriis olevat näitust nimetada põgenemisnäituseks, võimaluseks reaalsusest eemalduda?
Sõna „põgenemine“ ei ole mulle kuigi omane, mulle ei meeldi reaalsusest mitte niivõrd põgeneda, kuivõrd mõelda selles (reaalsuses) asjade peale, mis on head ja loovad head tunnet ja mille üle ma ise tunnen rõõmu, olen õnnelik. Ma teen seda sageli päris teadlikult. Valikuid tuleb alati teha ja niipalju, kui see on minu enda kätes, saan ma neid teha nii, et need mõjutavad mind elus hästi.

Siit edasi – loodetavasti olen suutnud teha oma valikuid sel aastal nii, et need mõjutavad hästi mitte ainult mind, vaid ka inimesi minu ümber. Vaatan uudishimuga saabuva aasta poole, sest ka see saab taas olema muutuste aasta, on mida oodata! Soovin kõigile mõnusat üksiolemist ja head koosolemise aega oma lähedastega. Ootan põnevusega, kuidas hakkab pühade ajal ateljees kasvama äsja alustatud uus vaip ja millise raamatu jõuan läbi lugeda. Ilusaid pühi!

Foto näituse „Unes ja ilmsi avamiselt“ Tallinna Jaani kirikus 18. detsembril, olen siin fotol koos oma ema ja vennaga.
https://www.eaa.ee/unes-ja-ilmsi-aet-ollisaar

Kairi Lentsius: See aasta oli eriti tore, sest sai jälle reisimisest energiat ja uusi ideid ammutada. Soovin toredaid üllatusi pühadeajaks!

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski: Viimaste uudiste valguses võib öelda, et aasta 2021 on andnud rohkelt kunstielamusi ja põhjust rõõmustada.

Kultuuriminister Tiit Terik andis üle Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi neljale kunstiüliõpilasele. 2021. aasta Wiiralti stipendiaadid on Urmo Teekivi, Anna Tamm, Cärol Ott ja Cloe Jancis. Skulptuuriosakonna vilistlane Urmo on tänaseks Göteborgi Ülikooli metallikunsti magistriõppekava üliõpilane, kellel on pühendunud ja omanäoline lähenemine visuaalkunstidele, mida on oluliselt mõjutanud tema aastatepikkune kokkupuude kunstinäituste ülesseadmistel ja ettevalmistamistel.

https://kultuur.err.ee/1608436460/wiiralti-stipendiaadid-on-urmo-teekivi-anna-tamm-carol-ott-ja-cloe-jancis

Mööbliosakond

Aivar Habakukk: Mööbliosakonna töökojad on juba varajastest hommikutundidest valgustatud, tööpingid undavad ja mitte õppejõudude nimed pole enam kohalviibijate listis esimesed – märk sellest, et detsembri teises pooles on tegemistes uus käik sisse lükatud. Minu jaoks on see uut moodi jõulutunne, saepuru- ja vahalõhnaline (mitte segi ajada küünlavahaga).

II kursuse tudengid jõudsid Kristjan Bachmani juhendamisel osakonna planeeringu ja infograafika analüüsiga lõpusirgele – kõigile hinnangu andmiseks on üles seatud väljapanek töödest, mille tulemusel peaksime uuel aastal oma ühise arusaamise ruumide nimetamisest läbi graafilise teostuse realiseerima. Kutsume ka kõiki teisi oma arvamust avaldama!

Mina ja Rene Haljasmäe külastasime ühel kargel talveõhtul Toomas Kalve lahkel juhatamisel Koorastes asuvat Edeva Eremiidi Meistriklassi – omapärast õppeasutust, mida veab Meelis Kihulane. Selles puutöökoolis õpetatakse töövõtteid, mis on ununemas ja olnud kasutusel ammu enne kui pistik seina jõudis. Sestap pole töökojas ka ühtegi elektrilist tööriista. Oli lahtine jutuajamine Meelise õppemeetoditest, suhtumisest materjali ja töövõtete järjepidevusse. Ja jälle minu jaoks see igavene küsimus, et mis siis ikkagi on disain – targemaks ma ei saanud. Juttu jätkus ja tundub, et lahkusime sõbralikult😊

15. detsembril toimus osakonna õppekava nõukogu, kus osalesid meile lisaks ka lõpetanuid nii disaini- kui restaureerimise õppesuunalt. Kaardistasime õppekava uuendamise eesmärke ja saime kasulikku tagasisidet ettevõtluse ning restaureerimise/ konserveerimise tänastest vajadustest. See oli esimeseks sissejuhatavaks sammuks tööle, mida oma osakonnas tahame läbi viia – kaasajastada meie õppekava disaini – ja restaureerimise suundumustest ning väljakutsetest lähtuvalt.

Hilinenud uudis on, et Kristjan Bachmani ja Salme Kulmari kureerimisel avati Pallase galeriis suurepärane ühisnäitus „Piece of Piece“ – läbilõige eesti tänavakunstist viimase 25 aasta jooksul. Uudisväärtuseks on hoopis tänaseks juba suletud näituse 16. 12 läbi viidud ekskursioon külastajatele, mis kujunes tõeliseks kirsiks tordil. Giidiks Kristjan ise ja n.ö. info otseallikast – kaasahaaravalt põnev ülevaade tegijatest, telgitagustest, seadusesilmadest, tehnikatest, värvidest, ajast ja mussist. Jäi mulje, et graffiti sees on veel üks välisest palju suurem graffiti!

Ja meie vaprale meeskonnale kujunes näitusekülastus sujuvalt üle osakonna jõuluõhtuks! Fotod: Kristina Allik

Tänan kõiki tudengeid ja töökaaslasi meeldejäävalt töise semestri eest. Soovin kõigile mõnusaid jõulupühi ja… hoidke kere kõva!

Meediadisaini osakond

Jaanus Eensalu: Oli maru meeleolukas! Kaeti potentsiaalseid juhiabisid, hinnati plakateid, loeti kaarte, istuti pikuti pikas lauas.

Marko Kekishevil ja Mart Andersonil õnnestus osaleda ilmselt kogu maailma (või vähemalt Ameerika) suurimal disainikonkursil – Peru Design Biennial 2021. Konkurss oli meeletu, osalejaid 65980 autorit üle ilma, kokku kümnes erinavas graafilise disaini kategoorias 95972 teost. Valiku läbis 465 teost (meilt kahepeale kokku 5 teost) ja seega oli meie kodumaa jälle kenasti esindatud. Biennaali peanäitus oli avatud Limas, Santo Domingo Museumis 3.-15. detsembrini 2021.

Selle semestri viimased manuaalsed „käsitöökunsti“ tegemised (graafika), tulemusi hinnatakse uuel aastal värske pilguga. Kunstihariduse ja eneseharimise tulemuste väärtus on tehtud tööl, mis säilib naturaalsel materjalil, mitte ei hõlju pilves, nii saab sellest otsesemal moel õppust võtta.
Ja nagu kombeks, ikka soovida lähenevate päevade puhul kõigile seda, mida ta ise endale soovib. „Tahtmine on taevariik ja saamine riigipiir“. Valgust!

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: Number 2021 jääb tähistama sedasiinset aastat. Seda, mis praegu veel ON ja mis kohe muutub numbriliselt „ajalooks“. Oli/ on olnud suurepärane, tammine ja väga tugev-tegus aasta.

Kõigepealt soovib PallasFoto kõigile õnne pühadeks ja astavahetuseks Karolin Viilukas’e allveefoto’ga – 3 kursuselt, tehtud Rummus, kus on alati üllatav. See on väike järveke, kus käivad paljud sukeldujad ja kus ka meie kuulsusrikas subakvaatiline fotograafia kursus alguse sai ja edukalt jätkub !

Foto Karolin Viilukas F-19. Häid Pühi ja Head 2022 aastat!

Pillery Teesalu oma personaalnäitusel Okapi galeriis ja „Ikelite“ ajakirjas

Seda, et meie selliseid ettevõtmisi on hakatud märkama ka riigi tasemel, näitab omakorda allveefoto õppejõu Pillery Teesalu jõudmine „Aasta õpetaja“ 3 finalisti hulka. (Eesti Haridus-ja Teadusministeerium).

Selleaastane pommuudis-saavutus oli muidugi meie drooni ja 360-kraadise interaktiivse fotograafia värske õppejõu Andero Kalju jõudmine „Tuleviku tegija 2020“ laureaadi staatusesse (Eesti Kultuuriministeerium ja Kultuurikoda). Midagi säärast pole varem meie õppejõududele osaks saanud – küll aga saab loodetavasti tulevikus! Andero on ka väga rakenduslik loominguline persoon – koos 4. kursuse tudengi Robi Zuts’iga tegid nad ridamisi mahukaid reklaamitöid lausa suurimale autotootjale – Volkswagen’ile !

Andero Kalju tegutsemas. Foto Robi Zuts

Meie õppejõud ja vilistlane Diana Tamane ning tudeng Lauri Trolla esinesid Tartu Kunsti aastanäitusel. Õppejõududest esindas PallasFotot ka Are Tralla. See, et väljaspool kooli tuleb aktiivne olla, on kunstiõpingute/ -õpetamiste juures üsna vajalik ja orgaaniliselt kunstieluga liitumise eeltingimus. Sel aastal on see üsna hästi täidetud.

Tartu Kunstnike Aastanäitus – Foto: Postimees

Sotsiaalsed projektid – Tartu Kliinikumile kunstiteoste kinkimise projektis osales meie tudeng Lauri Trolla. Tuhat Tänu!
Suuremastaabilistest ettevõtmistest mainigem aga kindlasti PallasFoto õppejõu ja vilistlase Alan Proosa raamatuga isiknäitust TartMus’is tehtud personaalnäitust „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“ (Jaanuar 2021).

Alan Proosa raamat/ isiknäitus TartMus’is „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood“

Pallasfoto tuntud vilistlase Krista Mölder’i isiknäitus on praegu eksponeeritud koos Kristi Kongi’ga (samuti Pallase vilistlane!) Tallinna Kunstihoones. Loodame, et ka Kunstihoone leiab võimaluse ka trükise publitseerimiseks.
PallasFoto vilistlane ja õppejõud Tiit Lepp kujundas suurejoonelise Ago Ruus’i koostatud monograafia “Vana-Wõromaa Päevapiltnikud” – üks viimase aja ilusamaid, parimini trükitud ja sisukamaid fotoraamatuid terves riigis!
Selliseid raamatuid on Eestis väga vaja, loodan, et midagi sarnast ilmub juba lähitulevikus ka teiste Eesti lookuste ja piirkondade kohta.

Erakordselt rõõmustav ja tugev aasta meie vilistlaselt ja juba-mõnd-aega õppejõult Kaisa Eiche’lt. Kaisa oli üks kahest noorest intellektuaalist, kes said esimest korda välja antava kunstikriitiku stipendiumi 2021 aastaks. Olukorras, kus meil on lausa 2 spetsiaalset kateedrit kunsti ajaloolaste jmt tegelaste koolitamiseks – sai esimese stipi ikkagi PallasFoto lõpetanu, näitab selgesti kui vajalik on meie teoreetiliste ainete osa õppekavas ja kui hästi see töötada võib.
Kaisa Eiche hoogsa ja nauditavalt terava fookusega tegevuse hulka saab lugeda aga veel terve rea olulisi avaldumisi:
Kaisa osales Prime time rahvustelevisiooni saates OP, kus tutvustas huvitavalt koos Merle Jäägeriga näitust “Eesti Energiad” TartMus’is.
Tema kirjutisi avaldati nii Eesti Ekspressi “Areenis” (Edith Karlsoni näitusest) ja ajakirjas “Kunst.ee” (Peeter Linnapi näitusest ja kunstist laiemalt). Jne.
Rõõmustav on Kaisa universaalsus – just praegu eksponeeritakse tema ja mitmete teiste vilistlaste töid KUMU-s „Nullindate“ näitusel.

Loomingulise poole pealt on rõõm mainida, et meie õppejõud Urmas Jõemees ja Hardi Volmer esitlesid oma kahasse tehtud uut filmi „Maetud Euroopas“, mis oma tõsielulise teemapüstituse (matmise viisid ja kombed) ja katsetusliku vormiga äratas kohe ka tähelepanu. Soovime siinkohal õnne Urmasele, kes õpetab PallasFoto’s operaatoritehnikat!

Urmas Jõemees koos Hardi Volmeriga oma filmi „Maetud Euroopas“ esilinastusel dets. 2021

Meie filmiõppejõud Rao Heidmets esilinastas juulis/ augustis oma uue animafilmi „Kood“.

Rao ja Pauline Heidmets. „Kood“. Kaader filmist

Aga üldisemalt – kas kunst on tähtis ? Kui tähtis, kui oluline see meie ühiskonnas on? Esmalt tahaks öelda, et ei ole üldse tähtis! Aga tänane (16.dets 2021) artikkel, mille Tartu Postimehest leidsin, pani mind pisut teistpidi mõtlema. Artikkel räägib Palamuse toidukauplusest „Coop“, mis just nüüdsama ümber ehitati. Rekonstrueerimises eneses pole midagi erilist – küll aga selles, et tuntud tänavakunstniku Edward von Lõnguse teos „Sure, koer!“ puhul rakendati 100% konserveerimise kontsepti – st. Seda teost ei puututud isegi mitte „näpuotsaga“ ! Graffiti’st on Lõnguse autorsuses saamas pühakunst, vaata et linnaruumi muinsuskaitse alla kuuluv reliikvia.

Edward von Lõngus. „Sure, koer!“ Coop kaupluse seinal. Foto: Postimees Edward von Lõnguse teos „Sure koer!“

Artikkel ise lugemiseks siin:
https://tartu.postimees.ee/7409355/kaupluse-kapitaalremont-kais-umber-longuse-surematu-seinamaali#_ga=2.146256180.1258594784.1639570109-441873450.1635854467

Oleme viimastel aastatel saanud kogeda üht pretsedenditut nähtust meie kunstiajaloos – intermediaalseid kujundirändeid. Keeruline? Ei – selle all mõeldagu fotolike piltide ja klõpspildi-esteetika klišeede (fotograafiliste troopide) rännet fotograafiast väljapoole, täpsemalt nende teekonda teistesse meediumidesse.
Pallases on juba mõnda aega nähtav fotomotiivide import tekstiilikunsti. Mitte lihtsalt tekstiilikunsti vaid lausa selle kõige töömahukamasse tehnikasse – gobelääni ! Ma mäletan seda esimest jahmatust, mil väikese mustvalge koduarhiivi ikonograafia oli just siirdunud tekstiilikunsti vaipadesse jm kangastesse – ja sedagi, kuidas lihtne keerulises/ odav kalli sees maailmavaade pani jahmatama oma kontrastsuses ja ootamatuses!

Mariliis Alev. „Windows XP“ 2008, gobelään

Ja lõpuks ka pisut enda aastast 2021…
Sain sel aastal palju päris palju kutseid erinevatele konverentsidele, loenguid pidama jne. Kuna inimlikud ressursid on piiratud, otsustasin sel korral välja valida pakututest 2 erilisemat: ühe naaberriigis Lätis Ogre’s ja teise Bratislavas Slovakkias.

Peeter Linnap Ogre konverentsil oktoobris 2021 … ja Bratislava konverentsil novembris 2021

Atesteerimine/ Akrediteerimine
Suur professionaalne huvi ja au oli/ on osaleda taaskord oma tegevuse edukal atesteerimisel ja praegu veel kestval akrediteerimisel. See annab võimaluse hinnata nii enda kui terves koolis tehtut, võrrelda seda teiste poolt tehtuga. Inimene on juba säärane, et millegi kokkuvõtmiseks vajab ta kasvõi minimaalset välist stimulatsiooni ja seda need „ülevaatamise“ protsessid tõepoolest pakuvad. Selles kontekstis oli meeldiv taas esitleda oma teadusprojekte: „Eesti Foto Antoloogia I-III“ ja rahvusvahelist kogumikku „Fotograafia morfoloogiast“, mis täienes uurimustega Portugali ja Kanada teadlastelt.

Peeter Linnap. „Ajaloost läbi“. Galerii „Pallas“ jaanuar 2021

Sain üle hulgema aja suure personaalnäitusega hakkama. „Peeter Linnap. Ajaloost Läbi“. Saatuse tahtel rippus teine 1.5 kuud, „korjas külge“ 2 ETV saadet („Suud puhtaks: monumentide vaenamine“ ja „Prillitoos“), 12 ajalehe-artiklit (!) siin ja sealpool piire ja palju muid reageeringuid veel lisaks. Näitusest kirjutas teiste hulgas minu kunagine tudeng Kaisa Eiche (Eesti esimene kriitikupreemia), kes muuhulgas üritas ka ühte minu emblemaatilist tööd – „Le Top 50“ uuesti korrata. Top 50 oli mu kommunikatsiooniteos, kus eksponeerisin seintel 50 maailma juhtiva kunstitegelase (galeristi, kollektsionääri, kriitiku, kuraatori jmt) portreid. Portreedega olid kaasas postkastid koos portreteeritute aadresside jm tarvilikuga, et nendega ühendust saada. Saingi ühendust – aga väga, väga ammu – aastal 1994. Mulle laekus 13 kirja 50-st (ca 26% !) ja need oli huvitavad vastused küsimustele – 1. „Mida teate Eestist“ 2.“Mida teate eesti kunstist“ ja 3. „Kas Te sooviksite midagi eesti kunstnikele“? Sellest kirjavahetusest selgub, et aastal 1994. oldi Eestist midagi kuulnud, mõni kunstimaailma suurkuju oli viibinud siin „lähenduses“ Kotkas Soomes, mõni mäletas veel 1940.a. eelset Eestit jne. Oli aga ka neid, kes ajasid Eesti segamini Leeduga, oli neid, kes oletasid, et „kindlasti on siin sündinud mõni keskne ja tuntud vene avangard-kunstnik jne. Oli metafooritsejaid (Georg Baselitz), moraalitsejaid (austerlased) ja oli neid… keda enam ei olegi.

Viimaste hulka kuuluvad nii Konrad Oberhuber kui ka prantsuse mälukunstnik Christian Boltanski, kellega mõned aastad tagasi alles istusin koos Helsinki Taidehallis ja vahetasin mõtteid mälust erinevates kultuurides. Ta oli vaid pisut üle 70.aasta vana… Ja see oli aasta, kus lahkus palju armsaid inimesi – alates minu oma kallist ema Lindast, kes sai pisut rohkem kui 91-aastaseks – kuni Uno Loobi, Kalju Terasmaa jt armsate emblemaatiliste kultuuri-inimesteni välja, ilma kelleta me endale eesti loomemaastikku eriti hästi enam ette ei kujuta.

Peeter Linnap. „Le Top 50“ installatsioonivaade „Pallas“ galeriis. Jaanuar 2021. – „Mida teab maailm eesti kunstist ???

Või vastupidi – me peame need tekkinud lüngad nüüd ise täitma ja see pole nali! Ühelt poolt on kerge öelda, et ilma harjumuspäraste suurkujudeta polegi enam võimalik jätkata, teisalt – ja hoopis raskem on ise jätkata. Tuleme tagasi Kaisa Eiche katseni – mille kirjeldamine mul ülal isiklike mälestuste tõttu katkes.

Kaisa nimelt üritas uuesti kirjutada 50-le praegusele rahvusvahelise kunstimaailma juhtfiguurile, et näha – kas sääraste inimeste arusaamad kategooriast „eesti kunst“ on vahepealse …28 aasta jooksul muutunud? Vastuseid ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud… – ega ilmselt tulegi! Miks? Ilmselt sellepärast, et administratiivse üksuse ja locus’e „Eesti“ tähendus on kardinaalselt muutunud. Kui mina tegin oma „kas teate meist midagi?- projekti“ siis kui veel puudus internet ega saanud „spikerdada“, siis Kaisa nulliga lõppenud re-eksperiment sai teoks infokülluse keskkonnas. Siit saab järeldada mitmeid asju – peamisena küll seda, et infoküllus iseenesest ei taga mingilgi määral huvi ühe või teise piirkonna/ kultuuri kunsti vastu. Teiseks – kummutab see nullkatse müüdi sellest, et internet muutis maailma, täpsemalt teadmisi maailmast kuidagi „iseenesest“ ja kardinaalselt. Ei – maailma muutsid/ muudavad endiselt inimesed, konkreetsed fanaatikud, aktivistid, fännid – mitte aga struktuurid, ametnikud, funktsionäärid.

Jean-Christophe Amman’i kiri Peeter Linnapile Eesti kunstist.

See, mida ma oma 12 retseptsiooni-artiklist veel teada sain, oli tõsiasi, et vahepeal olevat maailm muutunud „veel hullemaks“ kui siis, pärast N. Liidu lagunemist. Siinkohal haarab mind aga teatud õud. Mida see „hullemaks“ peaks tähendama??? Kas tõesti seda, et me kohe lihtalt EI OSKA, EI SUUDA ega EI TAHA olla õnnelikud? Selle üle, et oleme vabad liikuma ükskõik millisesse maailma punkti, osta ainult pilet ja uju või lenda! Kas juba on unustatud ajad, mil Inglismaa viisa saamiseks tuli lennata Moskvasse Suurbritannia saatkonda, teadmata, kas saab või ei saa üldse löögile! Kas tõesti on läinud asjad „veel halvemaks“ kui meil on omakeelne kõrgharidus, tõlkekirjandus… ja erialad, millest Nõuka-ajal isegi mitte unistada ei saanud? Sealhulgas fotograafia ???

Mõned tudengite tööd

Kaimar Kauri Tamm

Kirke Kuiv. „Kui unenägu saaks valida“ 2021

Lauri Trolla

Praegu on strateegiliselt oluline rahvusvaheline suhtlus, vahetus jm ühistegevused. PallasFoto noor õppejõud Diana Tamane organiseeris meie galeriis läti kunstnike Vika Eksta, Evita Goze, enda ja Kristine Madjare külalisnäituse „Nagu tema seda näeb“, millest Andero Kalju tegi ka virtuaaltuuri.

https://kuula.co/share/collection/7Yqxf?fs=1&vr=1&zoom=1&initload=0&thumbs=1&alpha=0.89&info=0&logo=-1&fbclid=IwAR0W6ykXaCFX78_MUZuSATixMsLqz19Ib9BeWM1SgB8ZZBp8FWZ5AFjaOjA

Osakonna igapäevaelu on kulgenud rahulikult, ilma eriliste hüpeteta. Siiski jääme kurbusega mälestama oma kunagisi õppejõude Karin Rummot ja Andres Rõhu ning külalislektorit New Yorgist – Mary Ann Lynch’i, kellega veetsime koos palju viljakaid päevi/ aastaid. Kurvastab ka ajakirja „Estonian Art“ üsna ootamatu sulgemine, sest üks ingliskeelse kunstiinfo kanal avaldumiseks on nüüd Eestis vähem.
On käidud näitustel, on hangitud uut tehnikat ja on saadud auhindu. Oleme olnud erakordselt tegusad. Meie tudengid Liina Salonen ja Elariin Kruusamägi said 2 valdkondlikku stipendiumi Pallase 3 kursusele suunatud toetuste arsenalist, Andrus Kannel liigub sujuvalt oma magistrikraadi suunas, töö tõotab tulla erakordselt põnev!
Ja Vallo Kalamees on kohe-kohe üllatamas oma järjekordse suurema personaalnäitusega „Pallas“ galeriis.

Kaimar Tauri Tamm. Vallo pildistamas 2021

Peaks ainult jätkuma head tuju ja oskust saavutatu ära tunda ! Meil ja teistel.
Peaks ainult jätkuma vahendeid uuenduste laiendamiseks – nt 4-5 drooni, stuudio- ja allveevälkude ostmiseks. Ja õppejõudude alleshoidmiseks.
Tahame ka edaspidi korraldada oma huvitavat akadeemilist õpet, teha esietendusi ja -linastusi… Seniks aga täname kõiki, kes meid aidanud on – ja soovime kõigile teile – Häid Pühi ja Ilusat Aastavahetust !

Maaliosakond

Margus Meinart: Seekordses ülevaates ei kasuta a-sõna. Hoopis palju fotosid ja vähe juttu.

Aastalõpp ja hindamised käivad tudengitel käsikäes. Ka õppejõududel. Loodan, et jõulud ja uusaasta väikese puhkepausi toovad. Sellele võiksid kaasa aidata perioodi sobiv tegemiste erilisus, sektskonna vahetus ja arutelude ning mõttevahetuste teiselisus.
Alustuseks mõned pildid hindamistelt. Graafikat saavad meie tudengid natuke „nuusutada“, kuid seda suurem heameel on näha nii häid saavutusi ja sellist mängurõõmu.

Graafilised tööd maaliosakonna seintel.

Keset kiireid toimetusi suutsime tudengitega mõtteid vahetada Kaspari algatatud Arvamusfestivali raames. Julgen arvata, et praeguseks hakkavad suuremad murekohad päris selgesti formuleeruma. Tudengid on analüüsialtid – ettepanekud ja arvamused on asjalikud. Kõige otsesem tagasiside. Kuldaväärt. Koos teeme kooli paremaks. Aitäh teile!

Lisan siia fotosid eelmises ülevaates mainitud näituselt. Näitused on meie osakonna kunstisuuna au ja uhkus (TAL-tegevus). Hea meel oli näha suures osas Pallasega seotud ja seotud olnud noorte ühisateljee Umbra näitust „Paralleelreaalsus” Elva Kultuurikeskuses. Tore, et tudengid ja ekstudengid tegutsevad ja pole pintslit põõsasse visanud mitte.

Karoliina Tomasson, Ingmar Roomets, Rainer Palu näituse avamisel. Paremal Karoliina Tomassoni maalid.
Foto autor Luisa Greta Vilo

Ingmar Roometsa maal

Anna Mérédith Maquet maalid.

Näitus on avatud kuni 31.01.2022 ja külastus on tasuta. E-R 9-18 ja L 10-16. Lisaks saab Umbra ateljee tegevustele kaasa elada ka läbi sotsiaalmeedia: https://www.umbraarts.com/ https://www.facebook.com/artsofumbra https://www.instagram.com/artofumbra/

Mõned vaated ka möödunud näitusele Pallase galeriis näituselt „Kunst kui vabastav kogemus“. Anna Maquet, Kristiine Eliise Kadakas, Mari Viiard, Rea Sepping.

Kes käis, võis mõtiskleda kunstitegemise kui teraapilise kogemuse üle. Kas ja kui palju peab tegema kunsti teistele, kui palju on seda endale vaja, kuidas need kaks teemat kokku viia? Need olid küsimused, mis minul tekkisid.

Pallase ajalooga seotut. Tallinnas on Adamson-Ericu muuseumis näitus „Valve Janov. Algusest avangardi 1942–1965“ Väljapanek keskendub Valve Janovi (1921–2003) varasele loomingule. Pikemalt ja põhjalikumalt infot näituse saatetekstist. Niipalju vaid, et oli au Valvet, või nagu teda hüüti, Vaavit ka isiklikult tunda. Erakordselt soe ja südamlik inimene ja väga peene tajuga pildimeister. Kes näitusele satub, võtku aega uurida tehnikaid ja mõelgu ka teoste valmimisajale ja ajastu kontekstile. Lisan siia mõned aastaid tagasi tehtud ülesvõtted Valve Janovi kodusest miljööst. Need on heaks sissejuhatuseks hilisemale näitusekülastusele.

Valve Janovi kodu vaated.

Vaated näituselt Adamson-Ericu muuseumis. Fotod: Margus Meinart

https://adamson-eric.ekm.ee/syndmus/valve-janov-algusest-avangardi-1942-1965/
Näitus on avatud 03.12.2021 – 27.03.2022

Maaliosakonna teeb rõõmsaks võimalus olla osaline heategevusprojektis. Kui kunst aitab kaasa viiruse seljatamisele, on seda rõõm teha.
Läbi jõulukuuse nägin jõuluimet – Pallas (Vallo) AK-s. Tänan, Vallo!
Häid pühi kõigile!

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Käes on talisteaeg, päike on pesas aga peagi läheb jälle valgemaks… Osakonnas on tudengite poolt loodud kaunis jõulutemaatiline sisekujundus. Esimene hindamine on edukalt läbi ja kõik pingutavad, et need edukalt jätkuksid. Osakonda jõudsid mitmed aastapreemiad!

Osakonnas toimus 8. detsembril pidulik jõululõuna. Foto: Tiina Karu

Iga kursus kujundas stiilselt ühe õpperuumidest (seda on üle õppelinnaku käidud imetlemas) ja kõigil oli tore ühisaeg!

15. detsembril kuulutati välja Eesti Teadusagentuuri korraldatava üliõpilaste riikliku teadustööde konkursi laureaadid. Konkursile laekunud pea 500-st teadustööst oli pärandi valdkonnaga otseselt või kaudselt seotud üle 30 töö. Muinsuskaitseamet tunnustas 6 teadustööd nende hulgas nahaosakonna vilistlase Tuuli Jõesaare uuringut “Keskaegsete jalatsite valmistamismeetodid Kadrioru koge leiukompleksi näitel”, mis valmis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia rakenduskõrghariduse õppekava ja kultuuri-pärandi loovrakenduste magistrikava õpingutel – palju õnne!

Preemia humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas, rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe üliõpilaste astmes pälvis 2. preemia Taaniel Tambet´i konkursitöö „Ajaloolistest disainilahendustest inspireeritud matkaseljakott“ eest – juhhei!!!

Selgunud on Eesti Nahakunstnike Liidu aastaauhind FRÖLICH PREIS 2021 kanditaadid, kellest üks on Nahadisaini- ja restaureerimise eriala õppekavade pikaaegne arendaja ja juht prof. Rutt Maantoa.

RUTT MAANTOA on nahakunsti erialal paistnud silma erakordselt hea maitse- ja meisterlikkusega teostatud loominguga ning läbi aastate kestnud aktiivse näitustegevusega.
Kõrvuti näituste korraldamise ja näitustel esinemisega on Rutt Maantoa arendanud järjepidevalt ning aktiivselt nahadisaini- ja restaureerimise eriala kogu oma töötamise ajal Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, aidanud kaasa nahakunsti õppimise ja õpetamise arengule, väärtustanud elukestvat õppimist, olnud eeskujuks tudengitele. Pallase nahaosakonna juubelinäituse “Minevikust tulevikku. 55 aastat nahakunstiõpet Tartus” korraldamine Eesti Rahva Muuseumis on olnud suurepäraseks tagasivaateks tehtud tööle. Osakond on ülirõõmus ja õnnitleb!
https://www.facebook.com/Eesti-Nahakunstnike-Liit-105665787525605

Pilt on Pallase lõpuaktuselt 2021, mil Rutt pälvis kooli kuldse aumärgi. Foto: Vallo Kalamees