Pallase rektori Vallo Nuusti infokiri: Pallase kroonikad 01.02. – 14.02.2021

Kõigi meelel on praegu kaks asja – millal meid süstima hakatakse ja millised piirangud riik koroona tõkestamiseks kehtestab?
Kõlab ju uhkelt, et oleme kvalifitseeritud eesliinitöötajateks, aga millal valgetes kitlites inimesed meieni jõuavad, seda mina ei tea. Nimekirju pole veel keegi küsinud.
Tean ainult seda, millest räägib ajakirjandus – asutused räägivad üksteisele vastu, täpseid kaitsesüstimise aegu ei julge keegi välja käia.

Enamvähem sama seis on eesootavate piirangutega: „Jüri Ratas soovib koroonapiirangute kohest karmistamist“, „Kaja Kallas kõhkleb koroona lisapiirangutes: „Neis on palju näilisust”“, „Tanel Kiik: Valitsus mõistab olukorra tõsidust ja uued piirangud tehakse teatavaks ülehomme.“
Pealkirjad.
Nojah.
Igatahes, midagi on tulemas ja peame selleks valmis olema.

Mina ehitasin täna koos tudengitega lumelinna. Või noh, rohkem ehitasid küll tudengid – mina käisin asjaliku näoga ringi ja targutasin. Tänan tudengiesinduse esimeest Andre Maisvälja, kelle ma möödunud reedel vette, õigemini küll lumme viskasin. Ütlesin talle, et vaja on kavandeid ja tudengeid ja et lumelinna ehitus peab algama teisipäeva hommikul. Algas.
Tööd jätkub veel homseks ja võibolla ka ülehomseks, aga reedel peaksid lapsed saama lumekindluses liugu lasta.

Krista küpsetas Pallase kohvikus lumelinna ehitajatele lihapirukaid ja vastlakukleid. Postimees ja ERR käisid kohapeal asja uurimas.
Hommikul tundus, et 40 autokoormat lund on väga palju. Õhtul selgus, et lund jääb ilmselt puudu.
Mina tulin objektilt ära, et alljärgnevad kroonikad kokku panna – juhendaja Henry Timusk ja tudengid jäid tööle, samuti õppeprorektor Kristina Tamm. Tal olid ruudulised püksid jalas ja väga suur labidas käes. Vastlapäev läks asja ette.

Vallo Nuust

Pallase inimeste kaks nädalat

Arendusprorektor

Ivi Lillepuu: Kindlasti pole liiga palju aruandlust hea. See lihtsalt ei võimalda teha “päris tööd”. Aeg ja ressurss, mis võiks suunatud olla uute asjade tegemisse, sumbub mineviku ühel ja teisel moel ülekirjutamisse.

Viimast kahte nädalat täitis paljudel kolleegidel tegevusaruande kirjutamine. Paljud saavad lähinädalatel sama tegevusega hõivatud. Aruandlus ja bürokraatia on meile ühte pidi peale surutud, aga samas ma ei kujuta ette, et üks organisatsioon saaks toimida ilma, et analüüsitaks tehtut ja ilma, et seataks konkreetseid sihte tulevikuks. Niimoodi saavad kulgeda suguvõsad või sõpruskonnad, aga isegi nemad peavad plaane, et mida toredat tulevikus koos ette võtta.
Minule arvud meeldivad, minuga nad kõnelevad, kui poeetiliselt väljendada. Ega ma seda enne ei teadnud, kui läbi juhuse Statistikaametisse tööle sattusin ja Eesti tööjõu-uuringut tegema hakkasin. Vaatasin algul üsna suure ahastusega sadu, tuhandeid ja kümneid tuhandeid veerge ja ridu arve. Pivotitega õppisin neid andmemasse hallatavateks kogumiteks koondama, graafikute tegemine oli pure art, aga see kõik oli ikkagi tehniline, arve oli vaja ka tõlgendada.
Leidsin selle jaoks võtme TÜVKA-aegsetest Lembit Petersoni erialatundidest. Hakkasin arve ja nende kogumeid vaatlema samamoodi nagu näidendit või tegelaskuju: kes kelle üle domineerib, milline on tegelase iseloom ja välimus, mis teda ajendab või takistab, kelle arvelt on ta end paksuks söönud või mille tõttu näeb ta luider ja haiglane välja, mis on tegevuse käivitajad (armastus või kadedus), kus toimub murrang, mis selle põhjuseks on ja kuhu see välja viib jne.
Ja voilà, analüüside kirjutamine muutus põnevaks avastuseks! Sellise ülekande läbi teatrikunstist statistikasse sai minu jaoks kinnitatud ka kõrghariduse peaeesmärk – analüüsioskuse omandamine, seoste nägemise ja nende tõlgendamise oskus.

Avalike suhete juht

Maiken Austin: Imeilusa (ja krõbeda) talveilma suurimaks plussiks on olnud valgus! Päevad pikenevad, valge lumi peegeldab ka pilvisema ilmaga ja üldse on mõnus olla olnud. Ma olen ikka kahtlustanud, et mulle meeldib talv selle pärast, et olen ise ka veebruaris sündinud (legendaarse Madis Liplapiga ühel päeval lausa!), aga kuidagi mõnus on!

Kassipojad kasvavad jõudsalt ja tekitavad aina suuremaid segadusi, järjekordne koroonaperioodi remont on selleks korraks läbi ja isegi flamenkotrennis hakkan vaikselt aru saama, mis peaks järgmine liigutus olema.

Aga mida siis töörindel tehtud on?

• Kristina Tammega koos uuendasime Pallasesse astumise infot kooli kodulehel. Seda linki tasub jälgida – siia on veel tulemas infot ka lahtiste uste päeva, infotundide ja kõige muu kohta, mis sisseastumist puudutab. 2021. aasta sisseastumiseksamid tulevad sarnaselt eelmisele aastale virtuaalsed!
• TAL-nõukogus sai paika 2021-2022 Pallase galerii näitustegraafik. Oi, galeriis on häid näituseid tulemas! Eriti rõõmustav on uudis, et galerii on nii populaarne, et oleme otsustanud selle ka 2021. aasta suvel avatuks jätta, et rohkem näituseaegu oleks ja veel enam kunstielamusi pakkuda! Jälgige kindlasti näituste linki Pallase kodulehel.
• Tekstiiliosakonna üliõpilase Johanna Maueri kaasabil sai kujundatud järgmise kooliaasta valemivihikutesse minev Pallast tutvustav joonistusülesanne.
• Ja teise tekstiilliosakonna tudengi Kristiina Saaroni kujundatud Pallase tekkel sai Marju Roosi näol endale pädeva projektijuhi ja loodetavasti saame kevadel juba uut mütsi pähe proovida.
• Jätkuvad kohtumised kõrgkoolide turundus- ja kommunikatsioonimeeskondadega. Juttu oleme vestnud EKA ja Maaülikooli rahvaga ning mõlemast koosolekust tekkis mitmeid uusi mõtteid.
• Lisaks vestlesime TÜ VKA ja Tartu Loomemajanduskeskusega Estonian Fashion Festivali koostöö teemadel. Üks kolmest etendusest, mis Effi ühise lipu all juba juunis jälle toimumas, on 22-aastase ajalooga Mood-Performance-Tants.
• 2021. aasta sTARTUp Day tuleb eriline. Esimest korda toimub Baltimaade suurim ärifestival augustis (25-27) ja lisaks ERM-ile vabas õhus. Esmakordselt on festivalil ka ametlik kujundusmeeskond – Pallase tudengitega (ja Madisega) käisime valduseid üle vaatamas ja paneme kujundusideid kokku.
• Ja väike tööalane juubel on ka! 10. aastat annan Pallase meediaosakonnas erialase inglise keele loenguid. Töö tudengitega on alati olnud mu lemmikuim!

Välissuhete juht

Riina Gendrikson: Algasid uued kandideerimisvoorud Erasmusega õppeaastal 2021/2022 partnerkooli õppima ning suvel 2021 praktikale minekuks.

Erasmuse programmi raames on Pallase üliõpilased jõudnud kohale Maltale ja Ungarisse ning meediaosakonna vilistlane samuti Ungarisse, alustades seal äsjalõpetanute praktikaga.
Göteborgi ülikooli disainiosakonnas õpib juba kuu aega mööbliosakonna tudeng.

Maaliosakonna tudeng on kohal kõrgkoolis Hungarian University of Fine Arts ning läbitud on ka kohustuslik eneseisolatsiooniperiood.

Brita Maripuu Ungaris

Korraldatud on järgmised Erasmuse (virtuaalsed) lähetused:
22.02-27.02 külastavad Pallast Erasmuse programmi raames Läti fotokunstnikud Diana Tamane, Kristine Madjare (mõlemad Pallase fotograafiaosakonna vilistlased), Viktorija Eksta ja Evita Goze. Visiidi käigus panevad nad üles Pallase Galeriis oma näituse ’’As She Sees It“ ning 25.02 teevad ettekanded Pallase üliõpilastele.
22.02-25.02 osalevad prorektor Ivi Lillepuu ja välissuhete juht Riina Gendrikson Erasmuse raames partnerülikooli Savonia University of Applied Arts virtuaalsel rahvusvahelisel nädalal pealkirjaga “Creating Human Security” .
Koostöö jätkub TYPAga – 3.02 toimus TYPA kunstiresidendi Irena Lawruszko loeng. Koos Maikeni ja Anne Rudanovskiga Pallasest ning TYPA’st Charlotte Biszewski ja Soome/Kanada residentuurikunstniku Matti Dubee’ga on arutlusel järgmised töötoad Pallases (Erasmuse raames).

Raamatukogu

Edith Hermann: Küünlakuu esimene pool on läbi ja talv võimutseb täiega, näidates oma valget ehedat kaunidust ja krõbedat külma. Mulle see meeldib välja arvatud päris kenasti kerkinud elektri- ja kütuse arved. Samas, see on meie Eesti elu korraliku nelja aastaajaga, nagu vanasti.

2020. aasta raamatukogu tegevusaruanne sai valmis ja nagu tavaliselt, päris pikk. Seda teha on alati valuline ja huvitav korraga. Kõik kohe ei tule meelde, aga kui järje kätte saad, hakkab tulema ja mingist hetkest alates tekib tunne, et päris palju on toimunud. Meenutad, kontrollid, täpsustad, püüad mõtestada ja analüüsida ning võrrelda eelmiste aastatega. Miski kordub ja areneb ja lähebki paremaks. Teine probleem kordub, aga lahendus tuleb väga vaevaliselt.
Mõni võib mõelda, et mis seal raamatukogus nii väga toimub või võiks muutuda, väliselt on kõik enam-vähem samamoodi, aga tegelikult on viimased aastad, eriti viimane aasta, toonud kaasa muutusi ja uusi vajadusi, mida ei tohi eirata. Meie jaoks on peamine küsimus, kuidas muutunud olukorras hästi toime tulla ja vähemalt sammu võrra ette mõelda.
Veebruari esimesel nädalal toimus RKRN raamatukogu töörühma virtuaalne koosolek. Teemaks oli riigi rahastusega ostetud andmebaaside kasutusvõimalused Eesti rakenduskõrgkoolide raamatukogudes.
Veebruari teisel nädalal pidasin esmakursuslastele tavapärase, aga minu jaoks esmakordse virtuaalse loengu infokirjaoskusest. Teema muutub aina aktuaalsemaks ja loomulikult tuli ka loengumaterjale täiendada.
Toimusid ettevalmistused Prima Vista 2021 kunstiprogrammi koostamiseks, läbirääkimised ja kirjavahetused. Lisaks tegin ettevalmistusi, et saada kokku toimetise eelkalkulatsioon ning leida toimetaja ja kujundaja. Viimase osas on kokkulepe olemas, aga eelarve on veel poolik ja toimetaja osas ei ole veel kindlat otsust. Tegin esialgse ajakava.

Lõpetuseks, lugesin Yuval Noah Harari raamatut „21 õppetundi 21. sajandiks“ ja üks lõik raamatu tagakaanelt: „21 õppetundi 21. sajandiks“ uurib , mida tähendab olla inimene segaduses maailmas, kuidas leida kindlat jalgealust ja mida õpetada oma lastele. Tehnoloogia areneb kiiremini kui meie arusaam sellest. Võltsuudistest on saanud epideemia, häkkimisest lahingutaktika. Mil moel muudavad arvutid ja robotid inimlikkuse olemust? Kas rahvusel ja religioonil on veel tähtsust? Kas muutume oma avastuste ning leiutiste tõttu ise ülearusteks?“.

Fotograafia osakond

Peeter Linnap: Eelmises infokirjas sai lubatud, et räägime fototudengite uuematest töödest. Esimene kursus koos Toomas Kalve ja Vallo Kalamehega riputas meie osakona kodugaleriis üles oma esimesed katsetused.

Need on tööd, mis resulteerivad kõige algelisemaid, ent olulisi kursusi: valgus, kaameraõpetus, laboritehnika jmt. Mäletan omaenese ärevust oma esimeste “õpetatud fotode” ilmumist vaadates. Punane valgus, aegreleed, paberile kujutise säritamine… Julgelt terve aasta valdas mind toona noore inimesena säärane ärevus, millegi täiesti uue sündimise tunne… Et see tunne ei kaoks niipea või isegi mitte kunagi, püüan uusi tegijaid kohe toetada.

Britta Mai Martin. Klapib

Nägin Vallo Kalamehe legendaarsel valguskursuse hindamiselt seinale jäänud paari pildikomplekti ja mõni neist hakkas eriti tugevasti silma. See kursus on alati olnud raske, aga samas ka seikluslik ja – nagu kõik huvitavad ettevõtmised – kutsunud esile vastakaid reaktsioone.
On nõudnud kannatlikkust ja kohatist eneseületamist. Ja sellega olnud lihtsa baaskursuse asemel tegelikult täielik tippkursus! Raske treeningus, kerge lahingus võiks ilmselt siingi öelda, aga see on niigi selge.
Olen minagi oma tehnilised teadmised saanud kunagise TPI (“Tipi” e Taltech’i) haridusega õppejõududelt ja mäletan, et need spartalikud kursused tekitasid algselt trotsi – aga see-eest oskused kogu nähtavat maailma mustvalgetesse toonidesse nüansseerida on lõpuks missugused!
Tasus vaeva ja lubab siiani oma mõtteid peenelt artikuleerida. VÄGA OLULINE !

Kolmas kursus üllatas seekord ERITI-VÄGA HEADE tulemustega. Pärast lõputuid katseid morfoloogia ehk vormiõpetuse ülesannetega, õnnestus mul genereerida midagi nii vahvat nagu “objekti-subjekti vahetus”. Lihtsamalt öeldes said tudengid ülesandeks vaadata maailma erinevate “objektide silmadega”, mille suhtes siis “need inimesed seal” rakendavad erinevaid aktiivsusi.

Richard Ojar. Mina, ventilaator

Kuidas paistab näiteks elutuba ventilaatori vaatepunktist? Richard Ojar ronib selleks oma toa kõrgeimasse lae-alusesse nurka, vaatab alla eluruumi põhja ja loob sellise nägemuse oma kõige tavalisemast toast, et uudsus lööb sõna otseses mõttes hinge kinni!
Ilmselt sarnaselt võiks meie eluruumi näha ka mõni kõrgelennuline putukas, või ämblik, kellele laealune maailm on see kõige kodusem. Et asi just ventilaatori visioon on, sellest annab Ojar märku propellerikaitsete kuvamisega.

Robi Zuts. Mina, nõudepesumasin. Fotomorfoloogia 2021

Robi Zuts kehastub nõudepesumasinaks, kuhu parasjagi topitakse taldrikuid, tasse, nuge ja kahvleid. Pesumasina “identiteeti” palendavad meile kaadri servadest paistvad riiulikinnitused ja võreriiulid. Ja masina igapäevaelu markeerivad taldrikud a tassid, mida inimkäsi otse pesumsinasse alias kaamerasse sirutab.

I-le pani aga suurepärase punkti Elariin Kruusamägi geniaalne foto “Varrukas”. Olen leidlikke pilte üksjagu palju näinud, aga see ületas isegi minu paljukogenud, isegi blaseerunud tähelepanu. Pintsakukäis on kujutatud roosa tunnelina, kitsa ja klaustrofoobilisena. Tunnel tõuseb ja langeb sinka-vonkaliselt, selle seinad on lainelised, krousis, bliseeritud. Valgusemäng varruka seintel on kirjeldamatult ilus, muutes niigi eeterlikust materjalist siidised seinad veelgi immateriaalsemaks. Need meenutavad äravahetamiseni Antarktika filmidest nähtud jääkoobaste kristallseinu, kus tunnelisse lõksu jäänud valgus peegeldub selle torukujulise allmaa-käigu kõigilt pindadelt polükromaa-tiliselt ruumieetrisse, värvides selle pärli-roosaks, milles vilkumas paljude erinevate värvuste killukesi. Vaatepilt on sedavõrd oneroidne ja sugestiivne, et meenutab rootsi fotograafi Lennart Nilssoni endoskoopilisi vaateid inimese organismi sisemuses.

Kaanefoto: Elariin Kruusamägi.  “Varrukas”/ “Sleeve”/ “Hiha”. 2021, Töö PallasFoto kursuselt “Fotomorfoloogia”. Juh Prof Peeter Linnap

Tudengite noorusliku energiaga tehtud tööde kõrval tahaks seekord lühidaltki rääkida ka meie õppejõudude tegemistest. Legendaarse fotoajakirja (esimese ja parima pärast 1991.a. taasiseseisvumist!) “Cheese” peatoimetajana tegutsenud Tiit Lepp pani taaskord üllatuma. Kui ta 2017 kujundas ja küljendas siinkirjutaja autorialbumi ja konsulteeris Tiit Mereni albumi “Kaagjärve Veenus” tegemist, siis nüüd äsja ilmunud ja Ago Ruusi koostatud “Vana-Võromaa piltnikud” fototöötlus ja kujundustööd on samm kaugemale, uus tase.
Raamatu kujundus on väljapaistev, pildid timmitud isegi paremaks kui “originaalid” ja kooslusest jääb koondlikult öeldes Väga-väga hea mulje! Selliseks tööks on võimeline AINULT korraliku kõrgkoolituse saanud foto- ja kujundusekspert. Tiit Lepp on aga muuhulgas just MEIE VILISTLANE.

Seekord aga rõõmustas PallasFotot veel rida teisigi vilistlasi. Lepa kursusekaaslane Marje Eelma sai ühe preemia konkursil “25 Kauneimat Raamatut”, Stina Kase sai preemia Age Oksa portreeraamatu fotode eest (Tekst Doris Kareva), Eesti Kultuurkapitali Kujutava ja Rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia väljapaistva loomingu eest anti meie teise lennu lõpetajale Krista Möldrile. Seda kõike on juba üksjagu, 2020 kuulub ärmärkimiste poolest meie parimate hulka!

Ja veel – Kaisa Eiche sai ühe kahest uudsest kunstikriitiku stipendiumist, konkureerides edukalt üle terve rea noori kunstikriitiku diplomi ja koolitusega ajaloolasi! Minu jaoks on see hea ja argumenteeritud tagasiside selle kohta, et meie õppekavas esindatud ained nagu kunstiteooriad ja kriitika, fotograafia teooriad, visuaalsemiootika jm õigustavad ennast n-ö täiega!

Nii ei tohiks vist öelda aga astroloogiliselt rotina, olen rotiaasta lõpus üsna rahul ka… iseendaga. Tegin üle hulga ka ise lõpuks personaalnäituse värskelt Pallas galeriiks saanud, juba 10-aastase staažiga ja aina paremat mainet omandavas näituskohas, kus käis uskumatult palju rahvast: publikut, sõpru, kadetsejaid/ kiibitsejaid ning ajakirjanikke.
Ilmunud on juba 8 artiklit ja tehtud 2 telesaadet, mis mu töid pikemalt näitasid ja käsitlesid. Tundub, et tehtu läks inimestele vägagi korda ja et näitusega oli igasuguseid suht(est)umisi – koondlikult öeldes tekitas väljapanek “laineid”.
See aga ongi just kunsti missioon number üks. Tahaksin kohe jutti väga näidata ka oma parimate tudengite ja vilistlaste töid. Siis oleks võimalik öelda, kas neid on võimalik muust eristada. Tuua välja koolkondlikke tunnuseid? Või on igaüks meie lõpetajatest niivõrd ise- ja omamoodi kordumatu isiksus, et ühisjoont oleks raske leida?

Ent mõlemal juhul on vastus nii hea kui informatiivne. Oleme jõudmas umbes 200 lõpetaja piirile ja kui muud koolid juurde panna, peaks Eestis praeguseks olema juba ligikaudu kolm-ja-pool kuni nelisada haritud fotograafi, fotokunstnikku ja dokumentalisti, kes on kõik meie visuaalkultuuri maastikku mõjutamas. Just see ongi iga korraliku kooli peamine eesmärk.

Mööbliosakond

Riho Tiivel: Eelmise perioodi kokkuvõte oli selles mõttes huvitav, et ma sain teada, kes mu eest osta.ee keskkonnas Seiklusjuttude sarja raamatuid ära ostis. Kui ma kaotuse järgselt harjumuspäraselt ostja kasutajanime uurisin (vallonst), tekkis mul meeldivalt soe aimdus, kes selle taha peitunud on.

Sõbraliku žesti mõttes loobusin pakkumisest. Üks väga filosoofiline põhjus oli loobumise juures muidugi veel, nimelt kollektsioneerin mina eelkõige välimuselt veatuid isendeid, aga lugupeetud rektor tõestab siinkohal vana tuntud tõdemust, et tähtis on eelkõige sisu ja ostis rahumeeli minu ilumeele mõistes „kapsaid“.

Kui kahele nädalale tagasi vaadata, siis see eelnev juhtum ei ole ainus osta.ee-ga kokkupuutepunkt. Katse korras sai sinna oksjonile pandud ka üks tudengi töö, mida juhendas Madis Liplap.
Muidu juba mitu kuud nukralt saetera oodanud aiatooli kontseptsioon sai looja käest loa uus omanik otsida. Praeguseks maksab see juba 25 senti.
Eelmine asi, mis oli juhendaja Madis Liplapi töölaualt tulnud, leidis omaniku kümne sendiga, seega on tegu juba progressiga. Ma ei usu enam EKA õppejõud Aleksander Jakovlevi postulaati, et õpilase ja õpetaja tasemed ei nivelleeru kunagi.

Kontseptsiooni autor: Liisi Tamm. Fotod: Riho Tiivel

Välistudeng Alba, keda ma mõttes ikka veel Jessicaks kutsun, on Eesti eluga juba harjunud ja naudib nii lumerohket talveilma kui kõiki Pallases antavaid praktilisi aineid. Suhtlus temaga kulgeb tundides nii inglise, kui ka saksa keeles. Saksamaal, tema Hannoveris asuvas koolis, on kõik selline tegevus, mis puudutab praktilist kontaktõpet, peatatud. Alba ütles, et peamine asjaolu miks ta just Eestisse ja Pallasesse õppima tuli, oli see, et ta tundis puudust reaalsest suhtlemisest kaastudengite ja õppejõududega.

Broneeritud sai Pallase galerii kelder 2022 aasta märtsiks, kus peaks kulmineeruma huvitav valikaine kursus, mis käivitub sügissemestril ja mille raames valmistavad nii mööbliosakonna kui ehk ka skulptuuriosakonna tudengid kitarre. Olgu siis suuri või väikeseid või elektrilisi või akustilisi. Plaan ja juhendajad said paika pandud ning nüüd jääb üle ainult tulemust oodata.

Fotod ja autorid: Andre Maisväli, Siim Hendrikson

Sai antud sõrm Edith Hermannile, kes tegutseb Prima Vista festivaliga, mille tänavuseks märksõnaks on „Väike maailm“. Mööbliosakonnas on „väike maailm“ seotud makettidega ja aja jooksul on meie riiulitele kogunenud päris palju pisikesi toole ning taburette. Seega on koostamisel väljapanek parimatest makettidest.
Väiksematest muutustest osakonnas tuleks kindlasti ära märkida, et meie suurimas tööruumis said tööpingid loogilisemalt ümber tõstetud, kui see siiani oli. Masinate ümberkorraldamisega tegeles Teet Papson.
Lõpetuseks nõuanne rektorile raamatuoksjonite asjus. Kui sa näed, et pakub kasutaja OKSJONÄÄR (ei ole mina), siis tasub kohe alguses loobuda. Tegemist on kröösusega, kes ei loobu enne kui raamat talle kuulub.

Tekstiiliosakond

Aet Ollisaar: Need kaks nädalat lõpetas Anu Raua filmi „Pärand“ esitlus Eesti Rahva Muuseumis. Kulgedes saalis istudes koos Anuga kaader kaadri järel läbi tuttavate paikade ja kuulates tema arutlusi, kippus vägisi mõte igapäevastele tegemistele. Ja sellele, kui palju on iga päev asju mis justkui tuleb ära teha, aga millest järgmisel hetkel ei mäleta enam midagi.

Viimasest kahest nädalast tulevad esimese hooga meelde kohtumised tudengitega, õhtud ateljees ja juba tavaks saanud sõit läbi Eesti Nõmme mändide alla ja tagasi. Kohtumine oma kunagise kandleõpetaja Els Roodega, kes oli kogunud mulle igasuguseid põnevaid materjalijääke, sest: „sina ju ometi oskad nendega midagi peale hakata!“. Ja ikka ja jälle see eile nähtud film. Anu Raud on öelnud ühes oma intervjuus: „Inimese elu on nii lühikene, et kui oled oma suuna leidnud, siis pead seda edasi mõtlema, süvendama ja täiendama ja seda ma olen ka teinud.“ Film on valminud läbi kolme aasta ja selles on kõike – elutarkust, täitunud ja veel täitumata unistusi, igapäevast elu koerte, kasside ja kanade keskel, rida-realt valmivaid vaipu Eestimaa loodust. Ja inimesi, kellele Anu oma suurtest unistustest räägib.
On tõeline vedamine, et olen ise juba kolmkümmend aastat aeg-ajalt Käärikul elu üle järele mõtlemas käinud. Ja veel suurem vedamine, et Pallase tekstiiliosakonna tudengid samuti igal aastal paariks päevaks sinna pärandit avastama pääsevad. Leiduks vaid rohkem neid, kes sama suurelt unistada ja oma plaane teoks teha oskavad kui Anu.
Seda filmi peab kindlasti nägema. Võimalus selleks on 19. veebruaril Elektriteatris ja juba 21. veebruaril ETVs.

Sellel kohtumisel mõtlesin, et minu kollane mantel on täpselt seda värvi nagu kõrvitsasupp, mida juba mitmel viimasel aastal Anu Raua käest saadud kõrvitsatest keetnud olen. Tanel Veenre lendu lastud väljend „Anu Raud – kunstitudengite maavanaema“ on väga tabav. Foto: Jaak Roosi.

Taas kord on noortel moedisaineri kutsest unistajatel võimalus ennast proovile panna! Mood-Performance-Tants on moesündmus, mille eesmärk on koondada noorte moekunstnike julged ideed etenduse formaati. Etendus sai alguse rohkem kui 20 aastat tagasi Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonnas ja tänaseni kuuluvad etenduse korraldusmeeskonda just Pallase tudengid ja õppejõud.
Kavandeid saab esitada kuni 28. veebruarini, täpsem info SIIN.

Foto: Getter Kuusmaa

Õppetöö käib täie hooga. Vara on veel järeldusi teha, aga tudengid on praegu hästi uutesse kursustesse sisse elamas. Sellel nädalal küll vaikelu korraks elavnes, peaaegu nagu vanasti – nädala jooksul käis osakonnas mitmeid põnevaid külalisõppejõude. Hea uudis on ka see et kõik diplomandid on nüüdseks leidnud juhendajad.

Kairi Lentsius: Moeprojekti tunnis katsetasime projektoriga mustrite ja vormi koos toimimist ning kujundamist. Päris elusuuruses ja liikuva modelliga töötamine annab tudengitele hästi vahetu kogemuse ning ka üks ühele arusaama, kuidas nende muster toimib.

Marju Roos: Eelmisel nädalal katsetasid tekstiiliosakonna teise kursuse tudengid siiditrükki mitmesuguste erivärvidega – kangale jõudsid soojus- ja valgustundlikud, pärlmutter ja mahuline trükivärv. Samuti proovisid tudengid kangaste kujundamist trükitava liimi ning karvase flokkpaberi ja läikiva fooliumiga.

Kaks vasakpoolset trükiproovi Kristiina Saaron. Merily Mikiveri (parempoolne roosa-must foto) trükiproovil on hästi näha, kuidas mõjutab kollase samettrüki tulemust mustriga kangas, kui liim on läbipaistev või valge pigmendiga segatud.

Vasakpoolsel fotol näited tekstiiliosakonna metoodilisest fondist ja tuntud gobeläänitegijaid tutvustavad väljaanded, parempoolsel fotol Andrea-Martha Teesaar gobelääni kudumas. Fotod Aet Ollisaar

Liina Kool valmistab ette materjaliproove rakendusuuringu jaoks – tsükliõppenädalal toimub taaskord intensiivne katsetamise periood esimese kursuse tudengitega kangakujundustehnikate õppeaines koostöös külalisõppejõud Piret Valguga.
Piltvaiba kursuse esimene intensiivne tehnoloogia osa sai läbi, õppeaine jätkub semestri loomingulise projektiga. Kui kursuse alguses tudengid tõid peamisena välja teadmise, et gobelääntehnika on väga aeganõudev, siis kaks nädalat katsetamist ja varasemate töödega tutvumist õnneks osalejatel sära silmist ei võtnud. Edasi läheb järjest põnevamaks!

Väljas on kevadet, hallide ilmade sekka satub ka mõni päikeseline. Kaunis lumevaip puudel on muutunud kohati ohtlikuks – vaid mõned meetrid minust eespool suusarajale prantsatanud männitüvi võttis natukeseks ajaks jalad ehmatusest värisema. Ateljees kasvab sinise jõega vaip omasoodu, seda muidugi ainult juhul kui avaneb võimalus kudumas käia. Aga tõeliselt kaasa kutsuvate tegemiste jaoks lihtsalt tuleb aega leida!

Meediadisaini osakond

Jaanus Eensalu: Polegi millestki eriti kirjutada ja nii vist peakski olema, kui kõik sujub. Kaks nädalat on möödas ja sooviks need nädalad kokku võtta must-valgel moel läbi igaühe valitud musta fondi ja valge virtuaalse paberi. Eks ta ole, vist moodsalt öeldes „aeg nõuab“, aga kas nõuab, ei ole kindel. Aeg nõuab inimeseks jäämist ja seda reaalselt, mitte virtuaalselt.

Teadaanne:
Meediadisaini osakond õnnitleb võitjaid!
25 kauneimat Eesti raamatut 2020:
kujundaja Maris Kaskmann (osakonna õppejõud)
kujundaja Mart Anderson (osakonna õppejõud)

Meediadisaini osakonna kahte eelnevat nädalat võib kokkuvõtvalt nimetada „suundumine kollektiivi ja kuldne kesktee“.
Loengud toimusid tavapärases korras, kõigil rõõm suhelda, mõnel emotsioonist lausa suu lahti unustatud, et saab kuulata lektorit samas ruumis, kus ise viibib. Naljakas on ka inimesi mitte ära tunda, nähes ainult näo ülemist poolt. Aga see on huvitav ja sunnib inimese nägu tõsisemalt uurima (selline mõte enda jaoks edaspidiseks).
Semester on edukalt käima lükatud. Õppejõud ja tudengid on informeeritud ja õppetöö toimub. Nii kontakt- kui distantsõpe.

Oluline kogemus oli (kolmapäev 10.02, M. Kekišev ja J. Eensalu) auditoorse kontakti realiseerumine üle pika aja. Juhtus see, mida võis kahtlustada. Tudengite entusiasm on nakkav ja reaalse projekti areng sööstis raketina orbiidile. Kõik küsimused ja tekkinud probleemid lahenesid mängleva kergusega. Kõike seda veebi vahendusel ei oleks sündinud/tekkinud. Ja nüüd siis küsimus, mida veebisuhtes ei oska/taju arvestada, et füüsiline suhtlus nii palju efektiivsemaks osutub.
Graafika töökotta on saanud paika modernsem tõmbekapp, mis on hädavajalik söövitavate ainetega töötades. Suur tänu asjalikele meistrimeestele, kes tegelevad probleemidega ja mõtlevad kaasa väljaspool oma tööaega.

Maaliosakond

Margus Meinart: Sedaviisi siis. Täna koos sõpradega läbitud talvine matkarada viis meid järvejääle, rappa ja Lustsaarele. Kitsuke lumelibe laudtee, piisavalt kõrged mõhnad (just, mis need veel on?), uppunud Olga ja romantiline saar, mis polegi nagu päris saar, ajalugu Manteuffelite matmispaigana ja puhas valge lumi. Natuke päikest ja ka üks korralik lumesadu, ning puudelt kraevahele pudenevad sahmakad. Aga kõik kokku üks mõnusalt ergastav ja parajalt roiutav retk. Minu ametisse astumisele ja ees ootavale päris sobiv metafoor.

Esiteks ma tahaks muidugi tänada kõiki, kes oma hääle minu poolt andsid. Milliste mõtete ja tunnete saatel kogu valimisprotsess toimus, pole mul aimugi. Ma ei arva, et oleksin liiga tuntud kuju ja seetõttu, kui lubate, siis sooviks siia kirja panna paar mõtet ja vihjet selle kohta, kes ma olen ja mida minult võiks oodata.
Maalijana olen oma hariduse saanud sellise pisikeses siiani töötavas eraateljees nimega Konrad Mägi Ateljee (KMA). Õpetajateks tegelikult terve grupp kursusekaaslasi põhiliselt II maailmasõja aegsest Pallasest. Põhiliseks õpetajaks Kaja Kärner ja hiljem Heldur Viires.
Ateljee kaudu tutvusin ja külastasin aastate jooksul kümneid ja kümneid kordi ka Lembit Saartsi, Valve Janovit, Lüüdi Vallimäe-Marki. Nende kaudu tutvusin Johannes Uiga ja mõne teisegi vanema põlvkonna maalijaga.
Ateljee õppesüsteem oli rajatud vanast Pallasest pärit põhimõtetele ja juhatus selge ja kindel. Valgus-vari, soe-külm, hele-tume. Ateljees tuli teha trenni, maalida mudelit (modelli) ja saatelauseks oli „õppige nägema nagu maalijad“. Kunsti, ehk vabaloomingut võis teha omapäi. Seega oli kool õppimise koht ja tööd tehti vastavalt juhendamisele. Maalisime mudelit kolm tundi päevas viis päeva nädalas. Palju oli ateljees muidugi jutte vanast Pallasest. Kaja Kärneri otsene õpetaja oli Ado Vabbe ja sellele leiab kinnitust ka praegu KUMUs Vabbele pühendatud näitusel linastuvast filmilõigust. Lõik on filmitud kolmkümmend ja selles kirjeldatav sündmus seitsekümmend viis aastat tagasi, aga minule nii lähedane.
Hiljem olen õppinud maalimist mujalgi, kuid metoodika, mida oma tundides kasutan on siiski küllalt lähedane eelkirjeldatule. Leian, et see on üks viis, kuidas saada ligi värvide võimalustele. Erinevus KMAst tuleb sisse minu veendumuses, et meetodeid enese väljendamiseks värvidega ja tasapinnalisel (ja mitte ainut tasapinnalisel) alusel on palju ja erinevaid. Soovin, et maalitudengid saaksid nelja aasta jooksul neist aimu ja kooli lõpetamise järel teaksid, milleks nad on hetkel suutelised, millised on nende huvid ja millised nende võimalused edasisteks sammudeks maalija ja kunstnikuna.
Viimaste, õigemini küll esimeste nädalate kokkuvõtteks lisan siia tänusõnad Kaspar Tamsalule, kes mind usinasti kantseldas oma viimasel töönädalal. Samuti Pille Johansonile, Indrek Aavikule ja Heli Tuksamile, kes selle töö temalt üle võtsid. Ja tegelikult kogu kooliperele, kes mind igati abivalmilt ja sõbralikult abistanud on.
Teise kursuse maalitudengitega juba pusime. Koroonaaja kool tundub tühi ja kummaline. Ootan huviga uut vana normaalsust. Senini õpin sisse. Ees ootab lõpetajate juhendamine, osakonna näitus Pallase galeriis, õppekavasse ja õppeainete sisudesse süvenemine, arusaamine koolis toimuvast seenevõrgustikust. Maru põnev igatahes.
Lõpetuseks ka midagi asisemat Heli Tuksami poolt: Kui nende nädalate kohta midagi öelda, siis iseloomustab seda perioodi “ettevalmistused, kavandamised, planeerimised”.
Kavandame tsüklinädala praktikumi Kuremaa mõisas. Vaatame üle plaani lõputööde teostamise võimalustest praegustes tingimustes. Lätist saime ametliku loa esitatud kava järgi restaureerimisetööde läbiviimiseks. Kahjuks ei taha piiriülesed liikumisvõimalused meie valmisolekuga kaasas käia.
Planeerime kevadisi praktikaid ja järjestame suviseid tegevusi. Põnevaid võimalusi jagub. Lähemalt tutvustame kõike siis, kui jõuame teostamiseni.

Skulptuuriosakond

Anne Rudanovski: Veebruar on täis turbulentsi. Eesti kuulsaim kunstnik 2021. aasta veebruaris on skulptuuriosakonna professor skulptor Mati Karmin. Küll te teate, mis ja kuidas ja Viljandis olete salaja ära käinud.

4. veebruaril selgusid Kultuurkapitali 2021 preemiate laureaadid.
Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia pälvis tänavu Jevgeni Zolotko, Pallase vilistlane ja endine õppejõud, Eesti skulptuurimaastiku üks omanäolisemaid autoreid, kelle igavikulised tööd on silmapaistvad kogu Eesti kunstiajaloo taustal.

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia sai teine Pallase vilistlane Jana Huul, kes on galeristi ja kuraatorina üle kümne aasta täitnud olulist rolli Võru ja Lõuna-Eesti professionaalse näitusetegevuse arendamisel.
8. veebruaril sai 100 aastaseks skulptor Robert-Rudolf Volk.
Robert Rudolf Volk töötas neljakümnendate lõpust kuni klassiku surmani Anton Starkopfi ateljees. Seejärel Taru Kunstnike Liidu kunstifondis ning oli 1975. aastast kuni 1990. aastani Tartu Kunstikooli tehnilise kiviraiumise õppejõud.
Kohtuda koroona ei luba. Õnnesoovidele vastab Volk telefonis küsimusega: “Jah-jah. Kuidas koolis läheb?”
Eelmisel aastal toimus vänahärral isikunäitus “Kunstitöötaja”.

13. veebruaril avati Tartu Kunstimuuseumis meie vilistlase ja õppejõu Eike Epliku näitus Jagatud territoorium.
“Viltuse maja esimese korruse ruume täidavad Epliku skulptuurid ja installatsioonid, mida võib vaadelda kui inimest ümbritsevaid looduslikke või psüühilisi maastikke, milles aeg-ajalt viibime. Millises keskkonnas me elame ja kas mõtleme ka neile, kellega oma territooriumit jagame? Või kas me üldse oskame jagada? Tegemist on edasiarendusega eelmise aasta kevadel Kogo galeriis toimunud näitusele „Biomass – kummitus nurgas“, mida saatis Mehis Heinsaare tekst „Elusamus“ (2020).”

Nahadisaini osakond

Rene Haljasmäe: Perioodi esimene nädal oli enesetäiendamiseks – toimusid mitmed e-koolitused kui ka koosolekud. Tudengitele oli see koolivaheaeg või valmistumine järelhindamisteks, mis laabusid positiivselt. Teisel nädalal algas koolitöö tavapäraselt – vahetult või distantsilt või hübriidselt.

4. veebruar oli Nahadisaini osakonnale rõõmustav päev – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali üks 2020. a aastapreemiatest anti rahvusvahelise köitekunstinäituse Scripta manent VI (www.scriptamanent.ee) korraldusmeeskonnale. Kuueliikmesisse korraldustoimkonda kuulus ka osakonnajuhataja Rene Haljasmäe. Edu pandiks, hoolimata keerulisest ajast, otsustus köitenäitus-konkursi ja seminari teostamine. Pallase moto ja tegevus õppetöös “Midagi ära ei jäta ega edasi ei lükka” oli eeskujuks.
Näituse õnnestumine kinnitas raamatu köitekultuuri elujõudu. Preemia rõõmustas tegijaid väga ja suur tänu kõigile asjaosalistele – kordamineku taga oli tunduvalt rohkem inimesi kui kuus eestvedajat – alustades autorist, siis kirjastaja, raamatu kujundaja, trükkalid, köitekunstnikud üle maailma, žüriiliikmed, seminari-meistrid ning tõlkijad, avapeolaua katjad ja näituse ülespanijad-valvajad-mahavõtjad, posti- ja tollitöötajad jne.
Näituskonkurssil, kus osalesid mitmed Nahadisaini osakonna vilistlased, õppejõud ja tudengid, sai ühe tudengipreemia Anni Vallsalu ja peapreemia Tiina Kraav.

Tänavune preemiate jaotus oli Pallaslastele helde – vaata preemia pälvinud kunstnikke tutvustavaid lõike SIIN.

Innovatsioon: 3D printimine ja köitedisain
Osakonnajuhatajale teadaolevalt on 3D printimise tehnoloogiat kasutatud köitedisainis juba aastast 2015 mil jaapani köitekunstnik Hiroko Sakano Nakano printis Scripta manent V näituse kogumikule “Eesti noorte luule” heledad plastkaaned.
Eelmisel aastal toimunud rahvusvahelisel näitusel “Mine metsa!” jätkas kunstnik sama tehnoloogia kasutamist.

Prof. Rutt Maantoa erialase kursuse raames Pallases kasutas nahaosakonna kolmanda kursuse tudeng Riina Raudson innovaatilist lahendust kaanenaha dekoreerimisel – 3D printeriga valmistatud klišeed. Levinud on nahaklišee valmistamine metallist söövitusmeetodil. Samaväärse tõmmise saab kvaliteetsele taimparknahale ka plastikust plaadi abil.

Liimita köidete kursuse raames otsustasin kasutada 3D-prinditud klišeesid, millega mustrit naha peale pressida. Sellisel viisil valmistatud klišeed toimisid üllatavalt hästi ja tulemusega võis rahule jääda. 3D-printeri kasutamiseks nahakunstis on lõputult võimalusi ning tehnoloogia väärib katsetamist ja edasi arendamist.”

5 x fotod © Riina Raudson

3D tehnika kasutus on tõesti väga lai – köitjate seas on laialt kasutuses lõikenurk. Anari Västriku lõputöö “Maker movement printsiipide alusel käsitööjalatsite loomine” juures on samuti kasutatud taldade 3D-printimist. Käivitunud on Rasmus Eisti tund III kursusele “Esitlustehnikad. 3D modelleerimine” – jääme põnevusega loomingulisi eksperimente ootama!

2. veebruaril toimus Teamsis rest.suuna talveseminari ettevalmistav koosolek. Kava on koos ning teemaks on “Julgus” ja seminar toimub Ehas/Teamsis reedel 26. veebruaril.
Pallase galerii 2021/ 2022.õ-a. näituste plaanis on 04.04.-30.04.2022 keldrisaalides aeg broneeritud Pallase nahadisaini osakonna üliõpilastööde näitusele “Moe asi.”
Scripta manent VI “Mine metsa!” valiknäitus on kavas ERMi raamatukogus mai-juuni 2021, siis seal ka Ugri Kongress ja septembris Pärnu Linnaraamatukogus.
Skulptuuri- ja nahaosakonna ühisnäituse-projekt on galeriis Pallas 2021. aasta mais.

Erialajuhi kultuurisoovitus – tasuta digitaalsed ajakirjad #art #design #sience.

Vallo Nuust