Pallase maaliosakond tegi konserveerimispraktika Elmar Kitse suvilas
Eelmisel nädalal osalesid maaliosakonna III ja IV kursuse restaureerimissuuna tudengid avariilise konserveerimise töötoas Elmar Kitse suvilas Valgemetsas.
Elmar Kits (1913-1972) on 20. sajandi väljapaistvamaid eesti kunstnikke. 1935.a. astus ta Tartu kõrgemasse kunstikooli „Pallas“ kus õppis A.Vardi ja K.Liimandi, V.Ormissoni ja A.Vabbe juhendamisel. Suvekodu Valgemetsas omandas Elmar Kits 1950. aastal. Valgemetsa oli kujunenud Tartu linnarahva ja haritlaskonna populaarseks suvituskohaks 1930. aastatel pärast Tartu-Petseri raudtee valmimist. Ehitati ka võõrastemaja koos kaupluse ja postkontoriga. Puhata armastasid siin Tartu kunstnikud ja kirjanikud – Karl August Hindrey, Villem Ormisson, Juhan Sütiste, Märt Laarmann jt.
1950. aastatel valitses kunagises elitaarses suvituspiirkonnas juba vaikelu kuid endise hiilguse jäljed olid veel säilinud. Üldrahvalikuma suvituskohana muutus Valgemetsa uuesti populaarseks alles 1960. aastatel kui rajati ka tuntud Valgemetsa pioneerilaager. Elmar Kitse jaoks võis tegemist olla omamoodi nostalgilise keskkonnaga, mis ühtlasi pakkus inspiratsiooni ja võimalust enese loominguliseks väljaelamiseks. Siin katsetas Kits erinevaid tehnikaid, mida ta hiljem kasutas suuremate monumentaalteoste tegemisel (seinapannoo restoranile „Tarvas“ 1965 jt). Valgemetsa periood on kunstniku uue eneseleidmise ja aktiivse eneseteostamise aeg, mis tipnes 1966. aasta sügisel Tartu kunstnike majas toimunud personaalnäitusega, kus ta esitas sadakond kubismi mõjulist poolabstraktset kompositsiooni. Kunstnik viibis Valgemetsas kuni oma viimase siirdumiseni haiglasse 1972. aasta kevadel.
Valgemetsa suvituskoht asub Ahja jõe loodepoolsel kallakul, endise TartuPetseri raudteetrassi ääres. Ala on kaetud männimetsaga, looklevaid jõekäärusid raamivad punakad liivakivipaljandid. Suvituskoht on säilitanud 1931. aastast pärineva planeeringu. Piklik, rombikujuline krunt on säilitanud oma algupärase kuju. Krundiosa hoone esiküljel on kaetud eaka männimetsaga, krundiosa hoone ida- ja kaguüljel on avatum hooviruum, mis haljastatud üksikute viljapuude ja põõsastega. Selle taga algab taas männimets. Kunagine rikkalikult kujundatud iluaed on osaliselt säilinud, selle puidust kujunduselemendid on küll hävinud kuid säilinud fotodokumentatsiooni alusel on varasem aiakujundus tervikuna taastatav. Säilinud on ka E. Kitse poolt 1960il rajatud aiabassein ja triiphoone vundament.
Tiiu Talvistu kirjutab: Elmar Kitse Valgemetsa suvekodu on terviklik ansambel, kus kunstnik on läbi mõelnud iga detaili ja värvilahenduse. Põnevad on kõrvalhoonete akende ja uste viltused raamistused, mille pinnarütm meenutab kunstniku geometriseeritud vormidega maale. Kitse kujundatud valgustid, toolid, riiulid jm. on disainitud elegantsete, kergete konstruktsioonidena. Maja ümber rajas ta põnevate taimedega aia, kus ta kasvuhoone, marjapõõsaste tugede ja isegi linnupuuride juures rakendas analoogseid disainiprintsiipe. /…/ Maja eriliseks pärliks on 1960te aastate algul maalitud arvukad seinamaalid. 1960. aastatest pärinevad Elmar Kitse enese kujundatud interjöörielemendid ja seinamaalingud on väga terviklikult säilinud ning neid tuleb vaieldamatult pidada tagasihoidliku arhitektuuriga hoone suurimaks väärtuseks. Maalingud krohvitud puitseintel on kohati kahjustatud ja vajavad restaureerimist.
Elmar Kitse suvekodu, mis koosneb kunstniku elamust ja selle enese kujundatud interjööridest, elamu juurde kuuluvast abihoonest ja rajatistest ning kunstniku enese
loodud ajastu esteetilisi ideaale peegeldavast aiakujundusest moodustab väga kompaktse kultuuriväärtusega tervikkompleksi. Kompleks omab memoriaalset väärtust kuivõrd ta on seotud ja otseselt seostatav Elmar Kitse isiku ja loominguga. Ühtlasi on tegemist ühe hästi säilinud osaga 1930. aastatel terviklikult planeeritud ja kujundatud Valgemetsa suvituspiirkonna tervikstruktuurist.
Elmar Kitse suvemaja Valgemetsas omab erakordselt suurt kultuuriloolist väärtust, eriti tänu hoones säilinud kunstniku originaalmaalingutele. /
Väljavõtted muinsuskaitseameti nõuniku Mart Siilivaski tehtud eksperthinnangust kinnisasja mälestise tunnustele vastavuse kohta.
Konserveerimispraktikat juhendasid Varje Õunapuu ja Heli Tuksam. Projekti toetas Muinsuskaitseamet. Tegemist on projekti esimese etapiga.
Osalesid: Danel Ülper, Melissa Tihhonova, Triini Meresaar, Geterly Sepp, Angeliina Birgit Liivlaid, Hanna Kuusvere, Hanna Roosimaa, Olga Gupskaja
Fotod: Heli Tuksam, Margus Meinart
