Lõputöö distantsilt – Pallase skulptuuriosakonna lõpetaja Gertrud Kinna laseb kulisside taha piiluda
Fotol Gertrud veel enne eriolukorda koos koolikaaslase Urmoga, kes on üheks modelliks lõputööl. Foto autor Gloria Niin
– Gertrud, mis on Sinu lõputöö?
Minu lõputöö kasvas välja iseseisvast tegutsemisest koostada ning valmis saada oma esimene isikunäitus. Hoolimata praegusest eriolukorrast, on endiselt minu lõputöö minu isikunäitus, kus teoste valmimiseks olen inspiratsiooni saanud erinevatest lapsepõlves kuuldud õpetus- ja vanasõnadest. Varsti tuleb täpsem info Facebook’i ürituse näol. Näitust saab näha ja külastada Tartus, Lai 36 ruumides, juunis ning viieliikmelistes gruppides, ette registreerides: gertrudkinna92@gmail.com 🙂
Fragment Gertrudi lõputööst. Foto Gertrud Kinna
– Pallase selleaastane lõputööde kaitsmine toimub internetis. Mida see Sinu jaoks tähendab?
Teadmine, et kaitsmised toimuvad internetis, tekitab väga palju lisaküsimus. Aga loodetavasti saab täpsemat infot lähipäevadel. Hetkel tähendab see seda, et pean oluliseks planeerida näituse dokumenteerimist ning läbi tuleb mõelda kaitsmise protsessi kulg. Samuti tuleb näitus valmis saada vähemalt nädal enne eelkaitsmisi, kuna plaanis on igale komisjoni liikmele saata isiklik kutse, pakkumisega külastada näitust vastavuses eriolukorra tingimustega.
– Mida Sa enda lõputöö juures nüüd ümber pead tegema?
Ilmselt kõige suurem muudatus oli näituse koha muutus. Kui märtsis kuulutati välja eriolukord, hakkas lähenema ka kahtlus, kas planeeritud isikunäitus kooli galeriis Noorus üldse toimub. Hakkasin aktiivselt erinevaid variante uurima, ning helistasin tuttavatele, kes just hiljuti investeerisid kinnisvarasse. Selgus, et maja renoveerimisega aadressil Lai 36 läheb veel aega ning seni saaksin oma lõputöö/isikunäituse üles ehitada seal. Samuti tuli juurde kirjutamist: kirjaliku osa lisadesse tuleb kokkuvõte Lai 36 ajaloost, mis annaks info ja ülevaate ajaloo huvilistele.
– Võtame natuke ajas tagasi: miks Sa tulid õppima Pallase skulptuuriosakonda?
Seljuhul võtaksin ma veel rohkem ajas tagasi, kõik minu eelnevad huvid ja tegemised on minu edasisi valikuid mõjutanud. Nimelt: Olen juba 2008 aastast alates tihedalt seotud teatrimaailmaga. Võru Draamastuudios ning erinevates Võru Linnateatri projektides osaledes kasvas välja soov lavapealsest maailmast kolida lava taha. Tekkis soov minna õppima stsenograafiat ehk teatri- ja filmikunsti eriala. Norra Teatriakadeemiat soovitasid paljud tuttavad. Kandideerisin, ning olin mitmesajast kandideerijast 36 kandidaadi seas kutsutud Fredrikstad´i katsetele. Sisseastumiskatsed olid lõbusad, kuid mulle täiesti võõrad ning ei õnnestunud just kõige paremini. Ilmselt, kuna polnud varem visuaalkunsti väljunditega, nagu joonistamine, modelleerimine ning ruumiline kunstiprojekt, süstemaatiliselt ega profesionaalselt kokku puutunud. Tegin nimekirja teadmistest ja oskustest, mida võiksin vallata, kui soovin uuesti stsenograafia erialale proovida. Uurisin Pallase erinevate erialade ülesehitust ning õpiväljundeid. Kõige paremini ja laiahaardelisemalt kõnetas mind skulptuuri eriala. Miks? Kuna tundus, et just skulptuurieriala annab mulle laialdased teadmised/oskused ning tunnetuse erinevate materjalide ja tööriistadega töötamiseks. Samuti oskus planeerida tööetappe: ideede genereerimine, visandamine, katsetamine, materjalide valik, teostamine, jäädvustamine, kasutamine/eksponeerimine.
– Mida pead kõige väärtuslikumaks oskuseks, mille oled koolis käimise jooksul saanud?
Oi. See on raske kuid väga hea küsimus. Arvan, et hetkel pole ükski oskus täielikult omandatud ning harjutamine on see, mis oskused tasemel hoiab. Kui peaksin ühe, kõige väärtuslikuma valima, siis oleks selleks ilmselt eneseväljendus/põhjendus läbi füüsiliste objektide. Oskus näha seoseid ning suuremat pilti.
– Milline on kõige lahedam projekt, milles oled õppimise ajal osalenud?
Igal projektil on olnud omad plussid. Näiteks meie esimese aasta projekti: Maaülikoolile turbakuubikud oli esimene suurem tellimustöö, mis ühendas meie kursuse õrnema sugupoole esindajaid. Õppisime üksteist läbi protsessi tundma, ning saime ka seeläbi lähedamateks. Kindlasti jääb alati meelde meie ambitsioonikas esimese kursuse näitus Aparaaditehases: “Maniakaalsed rütmid”, mis oli esimene näituseprojekt, mille omal algatusel korraldasime. Üks lemmikumaid projekte oli Erik Alalooga: metallist skulptuur/installatsioon avalikku ruumi. Oli põnev öösel Urmo bussiga linnavahel ringi kimada ja siis politseid vältides oma tööd avalikku ruumi paigutada. Ja ilmselt kõige viimasemaks lahedaks projektiks võiks pidada Skulptuuriosakonna ühisnäitust Nooruse galeriis “4tk/m2”. Kogu protsess reaalse näituseni oli lihtsalt meeletult arendav ning põnev.
– Mis Sinust edasi saab?
Eeeeee…….Kõige täpsem vastus oleks vist, et elan ja õpin edasi. Skulptuur ja kunst jäävad alatiseks minuga. Tuleviku mõttes on plaanis minna õppima edasi EKAsse stsenograafia magistrisse. Aga kui aus olla, siis näen niipalju valikuid, et vahel on lausa raske valida.
Artiklit illustreerival fotol on näha fragment Gertrud Kinna diplomitööst: isikunäitusest, mida saab näha ja külastada Tartus, Lai 36 ruumides, juunis ning viieliikmelistes gruppides, ette registreerides: gertrudkinna92@gmail.com Foto autor Urmo Teekivi.
