2022. aastal laekus žürii laudadele 135 raamatut sarnaselt viimase viie aastaga. Žürii rõõmustas raamatuid hinnates rohkem kui kurvastas. Kuid esimees märkis: „Täitmata jäi ootus ekstreemse loovuse ja tehniliste katsetuste vallas, tõelist „hullu panemist“ materjaliga, raamatu kui nähtuse või objekti piiride laiendamist sel aastal ei leidunud. Nagu ka paljuräägitud uuenduslikke ideid taaskasutuse teemadel.“ Väheseks peeti võistlusele esitatud sarju ja probleemseks õpikute kujundust.

Positiivse poole pealt toodi välja, et hindamist väärivaid raamatuid oli päris palju ja trendikalt loetamatuks kujundatud raamatute arv oli väike. „Rõhutatult näbedaid brošüüre või pimestavalt koledat barokogootikat seekord pea ei leidunudki. See on olnud juba aastaid tõusev trend: trükiarvud kahanevad, nimetuste arv kasvab, keskmine oskamine tõuseb. Ent tundub, et kasvab ka enesekriitika ja hoolimatult vormistatud kladesid sõõlamisele enam ei saadeta. Vastupidiselt pessimistide kartustele saab konkursi nimes endiselt kasutada sõna „kaunis““, kirjutab žürii esimees. Samuti oli väike selliste kujundajate osakaal, kes ripuvad moodsate libakujundusnõksude piiratud valiku küljes, sõidavad üle nii autorist, žanrist kui ka lugejast ja teostavad kujundusrevolutsiooni, märkis Asko Künnap. Kiideti mitmekesise paberivaliku kasutamist, vaatamata kerkinud hindadele ja tarneraskustele. Samuti toodi esile trükiettevalmistuse ja fotode ning kunstiteoste korralikku reprokvaliteeti. Positiivselt märgiti ära värvi ja mustvalge foto oskuslikku käsitlust ja eksponeerimist katmata ja kaetud, matil ja läikival ning kõrgläikival paberil.

Lisaks toodi esile, et klassikale iseseisva kunstiteosena oli jäetud hingamisruumi ja „originaalset pildimaterjali julgelt kadreerida intiimseks või nihutatud kontrapunktiga heas mõttes häirivaks“. Rõhutati Eesti endiselt tugevat raamatuillustratsiooni traditsiooni ja loodeti, „et nagu ei ole seda oluliselt solkinud programmid ja äpid ega veebipõhiste odavpildipankade kättesaadavus, ei pane nüüd käsitööoskustele surmapõntsu ka kohinal arenev tehismõistus“.

Samas Pikkov jätkab: „Aga näeme aina enam, et auditoorium on hakanud laienema ja huvi pildiraamatute vastu tärkab ka vanemates lugejates. Märkame üha rohkem raamatuid, kus tähendust kannavad ja lugu jutustavad vaid pildid.“Pikkov lisab: „Pilt on oluline, aga iga pilt ei tähenda veel head illustratsiooni. Lasteraamatud räägivad lugusid eelkõige pildikeeles, ent on mitmekihilised ja mõtestatud ka siis, kui näivad pealtnäha lihtsad. Eks igas hindamises leidu subjektiivsust, kuid ühes oli žürii kindel: lõppvalikusse sattugu võimalikult eripärase käekirjaga raamatuid.

Eesti lasteraamat annab meile jätkuvalt põhjust imetluseks ja unistusteks, tõstatab küsimusi, viib rändama ning jutustab lugusid, innustab õppima või annab unerahugi. Ta paneb meid märkama olulist, sünnitab tundeid ja kasvatab empaatiat ning jätab häid eluaegseid mälestusi.“