Alkeemia Pallases? Pallase restaureerimise valdkonna juhi prof. Kurmo Konsa artikkel alkeemiast.
Võib küsida – miks alkeemia Pallases? Aga kus siis veel, kõlab veendunud alkeemiku vastus. Saanud alguse Rooma aegsest Egiptusest, ühendas alkeemia nii praktilise looduses toimuvate muutuste uurimise, kui ka inimese vaimse ülenemise käsitlused. Mida kunstnikki muud teeb, kui muudab maailma ja selle kaudu ka iseennast.
Praktiliste kunstide, nagu näiteks kunstnike, metallurgide ja teiste sarnaste elualade esindajad olid huvitatud alkeemiast kui keemilise tehnoloogiaga tegelevast teadusest. Küll aga ei hinnatud alkeemia püüdlusi muuta mitteväärismetalle kullaks. Mingis mõttes olid kunstnikud empiirilisemalt meelestatud, võrreldes alkeemikutega. Kunstnikud kasutasid seda alkeemia tehnoloogilist poolt laialdaselt. Näiteks varakeskaegne teos kunstnike poolt kasutatavatest materjalidest Mappae clavicula (Maalikunsti väike võti) tugines hilisantiigi alkeemiale. Tihedat seost alkeemia ja visuaalkunstide tehnoloogia vahel rõhutasid ka alkeemikud ise. 15. sajandi lõpul soovitab kuulsa teose Libro dell`Arte autor Cennino Cennini otsesõnu kunstlike pigmentide asjus pöörduda alkeemia poole.
Antud artikkel „Meditsiiniline alkeemia 19. sajandil: elektrohomöopaatia teoreetilised ja praktilised lähtekohad“ , folklore.ee serveris, keskendub 19. sajandi teise poole alkeemiatraditsioonile, kasutades näitena Cesare Mattei loodud elektrohomöopaatiat, mis on iatrokeemia edasiarendus. Tegemist on meditsiinilise alkeemiaga, mis arenes Euroopa alkeemiatraditsioonis alates 13. ja 14. sajandist.
Omapärase käsitluse alkeemiast töötas välja näiteks keraamik Bernard Palissy, kelle kohta saab lugeda Kurmo Konsa artiklist „Krüptodetektiiv tegeleb keraamikaga – Bernard Palissy kivistunud elu“.
Pildid kujutavad Kurmo Konsat vestlemas alkeemiast Hansapäevade raames.
Fotode autorid Mariann Raisma ja Merike Petuhov.
