SÄÄSTLIK JA SÄÄSTEV NÄITUS

Muuseum peab hoolima nii keskkonnast kui ka inimestest, nii töötajatest kui ka külastajatest. 1990. aastatel hakati arutama nn roheliste või jätkusuutlike muuseumide teemadel. Esmalt seostusid need diskussioonid muuseumide ökoloogilise jalajälje ja mõjuga kliimasoojenemisele. 

Tänapäevaks on kogu teemadering aga oluliselt laienenud. Muuseumid ei tegutse keskkonnast ja ühiskonnast eraldi. Jätkusuutlikkust ja keskkonnaga arvestamist peetakse isegi võtmetähtsusega valdkonnaks, mis tagab muuseumide tõsiseltvõetavuse 21. sajandil 1. Tegemist on teemaga, mis haarab arusaadavalt kõiki muuseumis toimuvaid tegevusi ja ettevõtmisi ning puudutamata ei jää sellest ka loomulikult näitused.  

Näitused on üks olulisemaid muuseumi tegevusvaldkondi. Näituste ökoloogilise mõju arvestamise seisukohast võib teetähiseks lugeda 2008. aastal Oregoni teaduse ja tehnika muusemi (OMSI) poolt loodud rohelise näituse sertifitseerimise juhendit (Green Exhibit Certification Guide), mille eesmärk ongi keskkonnahoiu printsiipidest lähtuv näituste ja näituseprojektide hindamine. Juhendis on toodud kaheksa tegurit, millest igaühte hinnatakse skaalal 0–4. Hinnatavateks näituse aspektideks on kiirelt taastuvad toorained (nt bambus, kork, õlgplaadid jms), taaskasutatavad objektid ja mööbel, taaskasutatavad materjalid, näituse elutsükkel (kas näitust või selle osi saab uuesti kasutada), materjalide stabiilsus (ei eralda õhku lenduvaid orgaanilisi ühendeid), kohalikku päritolu materjalide kasutamine ning sellised küsimused nagu kas puit on säästva metsanduse sertifikaadiga ja kas näitus arvestab energia kokkuhoiu nõuetega. Mitmed toodud teguritest aitavad muu hulgas vähendada näituste valmistamise kulusid. Sellisteks on näiteks taastuvad toorained ja materjalide taaskasutus ning kohalikku päritolu materjalide eelistamine. Energia kokkuhoid mõjub samuti hästi ka muuseumi rahakotile.  

Koolitus „Säästlik ja säästev näitus“ käsitleb ühelt poolt säästlikkuse ideede rakendamist praktilise näituse koostamisel ja teisalt annab ka laiema ülevaate sellest, kuidas toimivad jätkusuutlikud ja vähekulukad muuseumid. Kursuse raames koostatakse Tartu Linnamuuseumi 19. sajandi linnakodaniku muuseumis näitus karpidest (kübarakarbid, vutlarid, toosid jms). Selleks, et tutvustada laiemale avalikkusel säästlikke võtteid näituste koostamisel, kaasneb näitusega vastav juhendmaterjal.   

Kursust viivad läbi Kõrgema Kunstikooli Pallas professor Kurmo Konsa ja Kõrgema Kunstikooli Pallas lektor Madis Liplap.